Kaliiber: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
632. rida:
Kaliibrid tuleb valmistada sellisest [[teras]]est, mis tagab mõõtmete [[stabiilsus]]e. Peale [[termiline töötlemine|termilist töötlemist]] tuleb kaliibrid kunstlikult [[vanandamine|vanandada]]. Mõõtekihi [[kroomimine]] (kihi paksus 2...5 μm) tõstab [[kulumiskindlus]]t 3...5 korda. Kroomikihi paksus tuleb võtta z+y. Kuni 3 mm nimimõõtmega korkkaliibrite [[tsementeerimine|tsementeerimisel]] peab kihi paksus olema vähemalt 0,5 mm, teistel 0,8...1,2 mm. Mõõtepindade katmine [[kõvasulam]]iga tõstab [[kulumiskindlus]]t 50...150 korda ja võrreldes kroomitud kaliibritega 25...40 korda. Kaliibrite mittetööpinnad tavaliselt [[oksideerima|oksideeritakse]]. [[Ekspluatatsioon]]is peavad kaliibrite mõõtepinnad olema kergelt määritud. Läbiv kaliiber peab minema avasse või võllile oma raskusega. Väikesi kaliibreid võib vajutada jõuga kuni 10N.
 
Kaliibrite [[mõõtepind]]ade ja nende faaside[[faas (pind)|faas]]ide [[kõvadus]] peab olema kuni 3 mm kaliibritel mitte alla 55 HRC, kroomitud korkkaliibritel mitte alla 56 HRC, ülejäänud kaliibritel mitte alla 58 HRC. Mõõtepindade [[pinnakaredus]] Ra võetakse 10% valmistustolerantsist, kuid mitte üle 0,2 μm kui toote tolerantsijärk on IT6...IT12 ja mitte üle 0,4 μm kui toote tolerantsijärk on üle IT12. Mõõtepindade faasid võetakse Ra1,6; 60° [[koonus]]ega tsentriaval Ra 3,2; käepideme ava ja ülejäänud töödeldud pinnad võetakse Ra2,5.
 
==Vaata ka==