Arutelu:Leipzig: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
31. rida:
:::::::: See läti nimede norm ei olegi võib-olla nii jabur, kui arvestada, et -s on lihtsalt nimetava käände lõpp, eesti keeles aga on nimetav kääne lõputa. Sarnane olukord on ka gruusia keele puhul, kus võib-olla samadel kaalutlustel "Thamari" asemel on "Thamar". Gruusia keeles ka kasutatakse nimetavat käänet teistmoodi kui eesti keeles. [[Kasutaja:Andres|Andres]] 21. juuni 2007, kell 08:43 (UTC)
:::::::: asi pole mitte normis, vaid nende normide ületähtsustamises. Miks EE-s on hääldusena märgitud see inglisekeelne hääldus? Äkki on põhjus siiski mitte selles, et nad normi eiravad, vaid selles, et nad pigem üritavad rahvast harida? Ja loe veel see punkt ÕS-ist üle - mina saan sellest aru, et see on tava aga ei ole mitte 100% õige... ja veel üks tsitaat tollest ürgaegsest raamatust (ÕS 1960 - lihtsalt analoogia mõttes): ''Et inglise keeles r sõna lõpus ei hääldu, võiks näiteks nime Cooper häälduse anda kujul kuupe; käänamise traditsiooniks on aga siiski Cooper - Cooperit, mitte Cooper't''. Ma ei taotlegi, et me ka näiteks [[Oslo]] puhul sealset hääldust kasutaksime, sest see on meil liiga juurdunud, aga ära tuua oleks ka see vaja rahva harimise mõttes. Niisiis kui sa välja mõtled kuidas need erinevused välja tuua ja ka neid avaldama ka hakatakse, siis võid mu eneseblokeeringu tühistada, vastasel juhul pole sellel erilist mõtet. -- [[Kasutaja:
: Lahenduseks oleks koha- ja isikunimede juures ära tuua originaalkeelejärgne võimalikult täpne hääldus ning lubatud eestikeelne rahvapärane hääldus. Entsüklopeedias tooksin mina küll originaalkeelelähedase häälduse /laibtsih/, kuid jättes nüansid kirjeldamata, selliselt on vähemalt saksa keelt koolis õppinud inimesed harjunud hääldama ning selline hääldus ei välju ka eesti keele piirest.[[Kasutaja:Valju|Valju]] 18. juuni 2007, kell 11:07 (UTC)
| |||