Pedro Krusten: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 1679 baiti ,  15 aasta eest
resümee puudub
PResümee puudub
Resümee puudub
'''Pedro Krusten''', õieti '''Peeter Krustein''' ([[21. mai]] [[1897]] [[Haku vald]] – [[14. jaanuar]] [[1987]] [[Washington]]) oli [[eesti]] kirjanik, [[Erni Krusten|Erni]] ja [[Otto Krusten]]i vend.
 
Krusten sündis [[Muraste mõis]]a aedniku peres, õppis [[Tallinn]]as progümnaasiumis, võttis [[Punaarmee]]s osa Venemaa kodusõjast, tegutses [[1920. aastad|1920. aastate]] keskpaigast alates Tallinnas ajakirjanikuna., lahkus [[1944]] [[Saksamaa]]le, asus [[1950]] [[USA]]-sse, töötas seal [[1951]]–[[1967]] raadiojaamas "[[Ameerika Hääl]]". Alustanud sõja-aastaid kujutavate omaelulooliste proosaraamatutega, tõusis kunstilisele tasemele kodukohaainelise romaaniga "Vehklemõisa aednik" ([[1936]]) ja psühholoogiliste teostega. 1940.-50. aastate romaanid kajastavad esimeste pagulasaastate probleeme. Avaldanud ka kultuuriloolisi mälestusi ja [[reportaaž]]e.
 
Tõuke romaani loomiseks andis kirjanikule juhuslik kohtumine eestlasest sõjainvaliidiga Saksamaal. Oma romaanis "Laev akna taga" on ta üsna üksikasjaliselt kirjeldanud, mis pani teda seda romaani kirjutama. Saksamaal [[Geislingen]]is tuli talle kahe talutaja vahel vastu eesti sõjapime. Kirjanik hakkas ta kohta andmeid koguma. Sõitis Saksa pimedate kodusse, kus ta elas. Viibis seal ka tema pulmas. Pärast pulmi kadus igasugune kontakt invaliidi ja tema naisega, aga ta hakkas kirjutama nendest romaani.
Kaldametsa–triloogia loomist kommenteerides on kirjanik mõni aasta varem üldistanud: Kõik on elust võetud, kuigi midagi niisugust ei ole juhtunud. Mahukas mõte ning tasub tähele panna, kui täpselt-napilt sõnastatud.
 
Pedro Krusteni loomingut ja eesti kirjandust rikastab isikupärasuses unikaalne žanr, mida [[Ilmar Mikiver]] on nimetanud kirjanduslikuks kameeks. Jutt on lühipaladest, milles eri kombinatsioonides liituvad kirjutaja mälestused, kultuuriloolised tõsiasjad ja üldistavad mõtted, mida elufilosoofiaks nimetada sobib. Domineerima pääses see ammune žanr hilisemas loomingus (raamatud "Hullumajast möödumisel" 1972, "AvapiduAiapidu lampioonidega" 1978, "Kingitus" 1982).
 
Pedro Krusteni novellide paremik on koondatud raamatusse "Aedniku armastus", koostanud ja järelsõna: [[Ülo Tonts]], sari [[Eesti novellivara]], [[Eesti Raamat|ER]], [[Tallinn]] [[1990]]
== Kirjandus ==
 
* [[Mall Jürma]], "Pedro Krusten". Lühimonograafia. Sari [[Meie kirjanikke]], nr 5, [[Eesti Kirjanike Kooperatiiv]], [[Lund]] [[1964]]
* Eesti kirjanduse ajalugu, IV köide, 2. raamat, [[Eesti Raamat|ER]], [[Tallinn]] [[1984]], lk 240–245 (käsitluse autor [[Ülo Tonts]]) ja bibliograafia lk 249
* [[Linda Uustalu]], "Pedro Krusteni sõjajärgseist romaanidest" – [[Looming (ajakiri)|Looming]] [[1987]], nr 3, lk 426–429
* [[Harald Peep]], "Pilk Pedro Krusteni loomepärandile" – [[Keel ja Kirjandus]] 1987, nr 5, lk 316–317
* [[Mall Jõgi]], "Isiksuse võlu. Pedro Krusten 100" – Looming [[1997]], nr 7, lk 935–942
* [[Hellar Grabbi]], "Tulgu uus taevas: mõtteid viiekümnest kirjanikust". [[Virgela]], Tallinn [[1999]], lk 152–156 ("Märkmeid Pedro Krusteni pagulasloomingust")
* Ülo Tonts, "Klassikuks kodust kaugel". [[Ilmamaa]], [[Tartu]] [[2006]], lk 62–119 (4 artiklit: "Pikk teekond Murastest Kaldametsale. Märkmeid Pedro Krusteni triloogiast ja selle ümber"; "Pedro Krustenist ja tema lühiproosast"; "Pagulane pagulusest. Ühest ainealast Pedro Krusteni loomingus"; "Kes kõndis(id) kaugelviibija käekõrval? Ühe pealkirja lugu ja tähendus")
* Ülo Tonts, "Kahe kirjaniku raamat" (raamatu "Kaugelviibija käekõrval. Mälestusi [[Henrik Visnapuu]]st paguluses" uustrüki arvustus) – Keel ja Kirjandus 2006, nr 10 lk 836–841
* Ülo Tonts, "Pedro Krusten ja unustatud eesti kirjandus" – Looming [[2007]], nr 5, lk 755–759
 
 
 
[[Kategooria:Eesti kirjanikud|Krusten, Pedro]]
Anonüümne kasutaja