Andromeeda (ansambel): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Hiraanitiger (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
3. rida:
'''Andromeeda''' oli eesti ansambel.
 
==Bändi ajalugu==
Kullo Remme (1942) - soolokitarr, basskitarr
Ansambli ANDROMEEDA tuumiku moodustasid kolm noormeest - [[Peeter Randma]] ja [[Tauri Saks]] Tallinna 7. Keskkoolist ning sama kooli vilistlane [[Kullo Remme]]. Noored kohtusid [[1966]]. aasta suvel Kullo kodus Kadaka teel, neid ühendas soov hakata tegelema biitmuusikaga. Nagu teistelgi selleaegsetel noortel, olid nende eeskujudeks [[Soome]] ja teistest välisraadiojaamadest kuuldud biitansamblid. Peeter Randma oli lastemuusikakoolis õppinud viiulit, kuid olles sirvinud Uno Loobi õpikut, otsustas ta kitarriga jõudu proovida. Oma esimese kitarri saagis poiss ise välja, kuid see ei teinud korralikku häält. Peeter veenis ema, kuni too nõustus ostma kõlakastiga 60-rublase Saksa elektrikitarri. Kullo Remme saagis välja kummaliste sarvedega basskitarri, trummideks olid üks soolotrumm ja taldrik. Prooviruumiks kohandati lähedal asuv kuur ja seal siis kolmemehebänd läbi algelise võimendi müristama hakkaski. Ilmselt oli kogu ümbruskond lärmi täis, sest ühel laupäeval astus poiste juurde kuuri lõbus seltskond ja küsis, kas nad ei tahaks tinistada siinsamas läheduses pulmapeol. Pillimehed olid nõus, kuigi selgeks oli õpitud ainult paar lugu ja neid tuli pulmas mitu korda korrata.
Peeter Randma (1950) - rütmikitarr
Tauri Saks (1952) - löökriistad
Aarne Rüttel (1950) - soolokitarr
Jaak Arulaane (1950)- basskitarr
Rein Randmets (1951)- klahvpillid
Jürgen Vähi (1951)- laul
Peep Mandre (1951) - basskitarr
Katrin Kutševski (1953) - laul
Priit Pedajas (1954) - orel
Raivo Sersant (1952) - helitehnik
 
 
Ansambli ANDROMEEDA tuumiku moodustasid kolm noormeest - Peeter Randma ja Tauri Saks Tallinna 7. Keskkoolist ning sama kooli vilistlane Kullo Remme. Noored kohtusid 1966. aasta suvel Kullo kodus Kadaka teel, neid ühendas soov hakata tegelema biitmuusikaga. Nagu teistelgi selleaegsetel noortel, olid nende eeskujudeks Soome ja teistest välisraadiojaamadest kuuldud biitansamblid. Peeter Randma oli lastemuusikakoolis õppinud viiulit, kuid olles sirvinud Uno Loobi õpikut, otsustas ta kitarriga jõudu proovida. Oma esimese kitarri saagis poiss ise välja, kuid see ei teinud korralikku häält. Peeter veenis ema, kuni too nõustus ostma kõlakastiga 60-rublase Saksa elektrikitarri. Kullo Remme saagis välja kummaliste sarvedega basskitarri, trummideks olid üks soolotrumm ja taldrik. Prooviruumiks kohandati lähedal asuv kuur ja seal siis kolmemehebänd läbi algelise võimendi müristama hakkaski. Ilmselt oli kogu ümbruskond lärmi täis, sest ühel laupäeval astus poiste juurde kuuri lõbus seltskond ja küsis, kas nad ei tahaks tinistada siinsamas läheduses pulmapeol. Pillimehed olid nõus, kuigi selgeks oli õpitud ainult paar lugu ja neid tuli pulmas mitu korda korrata.
 
Tallinna 7. Keskkoolis oli väga energiline lauluõpetaja Tiia Loitme. Tema julgustas uut ansamblit tegutsema ja koolipidudel tantsuks esinema. Esialgu mängis Andromeeda kinnistel klassiõhtutel ja ainult harvadel kordadel maksti pillimeestele selle eest tasu. Teenitud raha kulus pillide ostmiseks. Esimene suurem ost oli Filharmoonias mahakantud trummid. Ansambli repertuaari ilmusid laenpaladest Herman's Hermits'i End Of The World, biitlite Please Please Me, Renegades'i Cadillac, rollingute Route 66 ja As Tears Go By ja mitu Tremeloes'i lugu. Peagi hakkas liikuma noodimaterjali ja mängukava täienes Bob Dylani palaga Blowin' In The Wind. Ansambli kasutuses olid õiged duurimärgid ja korralik ingliskeelne tekst. Andromeeda poistel ei olnud inglise keelega probleeme, sest 7. keskkoolis oli juba sel ajal inglise keele süvaõpe.
39. rida ⟶ 27. rida:
 
Samal aastal sai Andromeeda tänu Raivo Sersandi ja Peep Mandre tutvustele Uude Tompi, kus tegutsesid juba ansamblid Merkuur ja Venus. Direktor Friedrich Suur oli ansamblite suhtes küllalt tolerantne. Andromeeda hakkas tihedasti mängima tantsuõhtutel, mis kujunes üsna rutiinseks. Repertuaari imbus taas laenpalasid. Olgu siinkohal nimetatud Hollies'i Minu vanem vend (He's Not Heavy, He's My Brother), Procol Harum'i Palveränduri pihtimus (The Pilgrim's Progress) ja mitu Chicago pala. Urmas Alenderi tulekuga lisandus Black Sabbath'i looming. Andromeedaga liitusid ka trompetit ja tamburiini mängiv Mati Leibak ning basskitarrist Endel Valkenklau. Raivo Sersant, kellest oli saanud Andromeeda mänedžer, hankis ansamblile parimad võimendid, mida Vesse tänava ladudest oli võimalik välja võluda - "Regent 30", "Regent 60" ja üsna pea Ungari päritoluga BEAG. Ansamblil seisis ees veel neli pikka tegevusaastat, kuhu mahtusid ka edukad esinemised Beltsõ ja Liepāja festivalil. 70. aastatel laulsid ja mängisid Andromeedas Ele ja Kaja Kõlar, Maret Mursa, Inna Feldbach, Urmas Alender, Paul Mägi, Paap Saarna, Valter Jürgenson, kui nimetada ainult tuntumaid. Ansamblist käis tema tegevusaja jooksul läbi rohkem kui 40 muusikut. Kõige tihedamini vahetusid trummimängijad. Tallinnas oli vähe trummareid, kes ei oleks Andromeedas kasvõi lühikest aega mänginud. Peeter Randma: "Jah, trummimängijatega ei vedanud meil algusest peale. Niipea kui mõni uus trummar leiti, läks see mõne aja pärast sõjaväkke."
 
1974. aastal otsustati pillid kotti pakkida ja Andromeeda kadus Eesti rockmuusika-taevast.
 
===Repertuaar===
 
Repertuaari põhjal võib Andromeeda ajastu jagada nelja etappi.
 
*60. aastad:
**I etapp - Beatles, Rolling Stones, Tremeloes, Hollies
**II etapp - eelmised pluss omaloomingulised palad
*70. aastad:
**III etapp - maailma menulood
**IV etapp - Black Sabbath ja Chicago
 
==Liikmed==
*Kullo Remme (1942) - soolokitarr, basskitarr
*Peeter Randma (1950) - rütmikitarr
*Tauri Saks (1952) - löökriistad
*Aarne Rüttel (1950) - soolokitarr
*Jaak Arulaane (1950)- basskitarr
*Rein Randmets (1951)- klahvpillid
*Jürgen Vähi (1951)- laul
*Peep Mandre (1951) - basskitarr
*Katrin Kutševski (1953) - laul
*Priit Pedajas (1954) - orel
*Raivo Sersant (1952) - helitehnik
 
1974. aastal otsustati pillid kotti pakkida ja Andromeeda kadus Eesti rockmuusika-taevast.