Antiikkirjandus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Külli (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
PResümee puudub
15. rida:
Kangelaslaulude järel puhkes õitsele antiiklüürika ( 7.-6. saj e Kr). Lüürika eelkäijaks oli rahvalaul, mis oli väga liigirohke. Nimetus lüürika on tulnud keelpillist nimega [[lüüra]], mille saatel esitati mitmesuguseid laule. Antiiklüürika tundis vältelist värsisüsteemi ehk pikkade ja lühikeste silpide vaheldumist, mis võimaldas luua erisuguseid rütme. Sisult on lüürika eelkõige ülistus elule: rõõmule, armastusele ja elutervele jõule, ent selles rõõmu- ja joobumuse luules leidub ruumi ja kurbusele ning selge mõistuse ülistusele.
 
Vastupidiselt eepostele on lüürikas kuulda ka luuletaja enese häält, kes tunnetab maailma ja selgitab oma suhteid sellega. Zanriliselt jaguneb lüürika kolmeks: [[eleegia,]] [[jambograafia]] ja [[meelika.]].