Antiikkirjandus: erinevus redaktsioonide vahel

Teebaeepostest on teada vaid pealkirjad, troojaeeposed kirjeldavad Trooja sõda. Viimaste hulka kuuluvad ka "Ilias" ja "Odüsseia". Nende loojaks peetakse pimedat laulikut Homerost. Kangelaslaule, millel eeposed põhinevad, laulsid vanakreeka rahvalaulikud aoidid ja rapsoodid sajandeid ning seetõttu olid eeposte sündmused ja nende eellood laialt teada. Seda asjaolu arvestas ka [[Homeros]], kes kogus kokku üldtuntud rahvapärimusi ja arendas need üksikasjalikumateks sündmusteks, millest saidki eeposed.

Kangelaslaulude järel puhkes õitsele antiiklüürika. ( 7.-6. saj e Kr). Lüürika eelkäijaks oli rahvalaul, mis oli väga liigirohke. Nimetus lüürika on tulnud keelpillist nimega [[lüüra]], mille saatel esitati mitmesuguseid laule. Antiiklüürika tundis vältelist värsisüsteemi ehk pikkade ja lühikeste silpide vaheldumist, mis võimaldas luua erisuguseid rütme. Sisult on lüürika eelkõige ülistus elule: rõõmule, armastusele ja elutervele jõule, ent selles rõõmu- ja joobumuse luules leidub ruumi ja kurbusele ning slgeselge mõistuse ülistusele.

Vastupidiselt eepostele on lüürikas kuldakuulda ka luuletaja enese häält, kes tunnetab maailma ja selgitab oma suhteid sellega. Zanriliselt jaguneb lüürika kolmeks: [[eleegia,]] [[jambograafia]] ja [[meelika.]]