Ukiyo-e: erinevus redaktsioonide vahel

18. sajandi alguses võtsid voolu üle puugravüürimeistrid ja trükitehnikate arenguga moodustati käsitööliste koostöös ''ukiyo-e'' [[kvartett]]. Neljasesse rühma kuulusid [[kirjastaja]] ehk ''hanmoto'', kunstnik ehk ''eshi'', [[plokkilõikajaplokilõikaja]] ehk ''horishi'' ja [[trükiprintija]] ehk ''surishi''.<ref name=":0" /> Kirjastaja tegeles rahastamisega ning algatas tootmise tellides kunstnikult trükise disaini. Ainult musta tinti kasutades, lõi kunstnik ''gako'' ehk [[Visand|visandi]], hiljem loodi lõplik [[sketš]] ehk ''hanashita-e''. Vastavad ''ukiyo-e'' gravüüride kavandid toimetas kunstnik [[Trükikoda|trükikotta]], plokilõikaja kätte, kes antud joonise järgi nikerdas puust ühevärvilise versiooni ehk ''omohani''. Hiljem nikerdas ''horishi'' ka teistele värvikihtidele oma puuploki. Printimisprotsessis osales ka kunstnik, kes andis ''surishi''`le printimisel värvijuhiseid. Printimine nõudis ''surishi''`lt täpsust, mille jaoks ta arvutas välja üldise tasakaalu ja tegi peened kohandused. Trükkimist alustati musta tindiga kaetud võtmeplokist, mis sisaldas kujunduse piirjooni ja teksti. Sellele järgnesid värvilised kihid. Valminud ''ukiyo-e'' trükised illustreerisid mitmeid [[Romaan|romaane]], aga pälvisid kuulsuse ka iseseisvate [[Graafiline teos|graafiliste teostena]].<ref name=":4" /><ref name=":0" /><ref name=":6" />