Hubble'i seadus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Printsess (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Printsess (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
Kui [[Edwin Powell Hubble| '''Hubble''']] hakkas süstematiseerima galaktikaid, avastas ta, et galaktikad liiguvad teineteisest eemale kiirusega, mis on võrdeline nende kaugusega. Mida kaugemal galaktikad paiknevad, seda kiiremini kihutavad need eemale.
[[Pilt:20-18.jpg|thumb|right|300px|Hubble'i seadus]]
 
1929. aastal jõudis ta '''Hubble’i seaduse ehk punanihke seaduse''' sõnastamiseni. See kujutab endast empiirilist seadust, mille järgi galaktikate eemaldumiskiirus ''v'' on võrdeline nende kaugusega ''r'': ''v=Hr'', kus ''H'' on Hubble’i konstant.
 
Jäädvustades tähevalguse värvilist kujutist, saavad astronoomid teada, kui kiiresti täht liigub. Kui täht liigub vaatlejast eemale, siis on tähelt lähtuvad valguslained väljaveninud. See põhjustab kujutise nihkumist spektri punase otsa poole. Selle niinimetatud punanihke suuruse järgi saab kindlaks teha tähe liikumise kiiruse.
 
Hubble’i seadus tõestas, et universum paisub. Seda väidet toetas ka Einsteini relatiivsusteooria.
 
Hubble arvutas ka välja, et Suur Pauk toimus 2 miljardit aastat tagasi. Hilisemad arvutused on selle nihutanud aga ajale 13 miljardit aastat tagasi.
 
Universumi paisumisest tulenes omakorda Suure Paugu teooria, mille järgi oli terve Universum – määratu hulk energiat – kunagi pakitud kokku ühte punkti, plahvatanud ning sestsaadik alates kogu aeg paisunud.
 
Teadlastel on aga erinevad arvamused Universumi tuleviku osas. Mõned usuvad, et Universum jätkab paisumist, muutudes suuremaks ja külmemaks. On teada, et kui galaktikad liiguvad laiali, siis ühe galaktika gravitatsioon tõmbab teisi, aeglustades niimoodi paisumist.
 
Mõned kosmoloogid arvavad, et triljonite aastate pärast gravitatsioon pidurdab galaktikate liikumise täielikult, kuni nende kaugenemine lakkab. Gravitatsioon hakkab siis galaktikaid üksteise poole tagasi tõmbama, Universum tõmbub kokku, kuni kõik on jälle koos ühes punktis. Viimaks laguneb Universum jõuliselt kokku sissepoole suunatud plahvatuses ehk implosioonis, mida kutsutakse Suureks Kollapsiks.