Lõhavere linnamägi: erinevus redaktsioonide vahel

Lõhavere linnuse avastas kohalik mõisnik Helmsersen, kelle kutsel tegi [[Jaan Jung]] [[14. juuni]]l [[1880]] seal esimesed kaevamised. Jaan Jung oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid.{{lisa viide}} [[Carl Robert Jakobson]]is tekitas pahameelt Jungi väide, nagu oleks Lõhaveres asunud eestlaste kuulsa vanema Lembitu linnus. Polnud võimalik, et Lembitu elas tahumata palkidest seintega onnis. Jung polevat mitte Eesti vana-aja uurija, vaid paljalt Eesti vana auunimeaunime maha küürijamahaküürija<ref name="laar"/><ref name="sakala"/>. Jakobsoni pahameelt võib mõista:, kuna tema enda esimese [[Kolm isamaa kõnet|isamaakõne]] järgi olid eestlaste templid kulla ja kalli kividega ehitud<ref name="jakobson"/>. Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud [[Harri Moora]] juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et [[Lõhavere]] oli linnusena kasutusel 12.-13. sajandil ja nimetatudselles ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on [[naaskel]], [[nuga]], [[tuleraud]], hõbe- ja pronksehted, aga samuti [[nool]]e- ja [[oda]]otsi, mõõgatükke ja isegi üks terve [[mõõk]].