Põletusmatus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Robot: parandatud artikli osade järjekorda |
Resümee puudub |
||
3. rida:
Maa-alune põletusmatus tähendab matmisviisi, mille puhul põletatud surnu säilmed asetati maasse kaevatud auku või lohku ning kaeti mulla või kividega.<ref name="tvauri"/>
[[Baltimaad]]es on surnute põletatult matmine teada [[keskmine pronksiaeg|keskmisest pronksiajast]], Eestis [[I aastatuhat pKr|I aastatuhande pKr]] aegu<ref name="EE">{{EE|7|574}}</ref>. Vanim Eestist leitud põletusmatus asus [[Tõugu]] külas kivikirstkalmes IIA ja on dateeritud ajavahemikku 1260–1025 eKr.<ref>[https://www.eestijuured.ee/et/artiklid/pronksiaja-kivikalmete-matmisviis-leiuaines-ja-kultuuriline-taust]</ref> Eestis maeti mõnes kohas põletatult veel [[16. sajand Eestis|16. sajandil]]<ref name="EE"/>.
On arvatud, et surnute põletamine rajanes usule [[tuli|tule]] puhastavasse jõusse ning tule ja [[päike]]se ühisesse algesse. Põletamisega püüti surnu [[hing]]e kehast vabastada ja likvideerida surnule omistatud negatiivset jõudu.<ref>Liivimaa vanem riimkroonika. 2003. Tõlkinud ja kommenteerinud [[Urmas Eelmäe]]. Lk 215</ref>
| |||