Pierre Puget: erinevus redaktsioonide vahel

Pierre Puget sündis 1620. aastal [[Marseille|Marseilles]]<ref name=":0">{{Netiviide|url=https://www.britannica.com/biography/Pierre-Puget|pealkiri=Pierre Puget|väljaanne=Encyclopedia Britannica|vaadatud=9.11.2022}}</ref> (või selle lähedal, eri allikad pakuvad nii sünniaja kui ka -koha osas erinevaid variante. Nt Lagrange<ref>{{Raamatuviide|autor=Léon Lagrange|pealkiri=Pierre Puget: peintre, sculpteur, architecte, décorateur de vaisseaux|aasta=1868|koht=Pariis|kirjastus=Didier|lehekülg=3}}</ref> ja Bazin<ref>{{Raamatuviide|autor=Germain Bazin|pealkiri=Baroque and rococo|aasta=1993|koht=London|kirjastus=Thames and Hudson Ltd.|lehekülg=126}}</ref> pakuvad sünniaastaks hoopis 1622. aastat ja Lagrange veel sünnikohaks Marseille-lähedast Séoni orgu). Tema isa Simon Puget oli kiviraidur, kes ka oma kaht vanemat poega kasvatas samas vaimus. Pierre’ile kui noorimale jäi aga puunikerdaja karjäär.<ref>{{Raamatuviide|autor=Léon Lagrange|pealkiri=Pierre Puget: peintre, sculpteur, architecte, décorateur de vaisseaux|aasta=1868|koht=Pariis|kirjastus=Didier|lehekülg=5–6}}</ref> Ta määrati laevaehitaja, kellegi meister Romani juurde õpipoisiks. Seal omandas ta kuuldavasti mõne kuuga kõik, mis meistril talle õpetada oli, mille järel olid Puget’l küllaltki vabad käed töökojas oma oskusi näidata ja arendada. Lõpuks jättiski ta oma õpipoisitee laevaehitajana pooleli ning suundus 1640. aastal [[Itaalia]]<nowiki/>sse, lootusega [[Rooma]]<nowiki/>s mõne suure meistri juurde õppima saada.<ref>{{Raamatuviide|autor=Léon Lagrange|pealkiri=Pierre Puget: peintre, sculpteur, architecte, décorateur de vaisseaux|aasta=1868|koht=Pariis|kirjastus=Didier|lehekülg=6–8}}</ref>

Esialgu suundus noor Puget merd kaudu [[Livorno]]<nowiki/>sse ja sealt edasi [[Firenze]]<nowiki/>sse, kus tal õnnestus läbi vaeva (sest firenzelased ei tahtnud välismaalastele eriti tööd anda) ühe meistri juures tööd leida, et reisiks Rooma raha koguda ning ka oma portfooliot täiendada.<ref>{{Raamatuviide|autor=Léon Lagrange|pealkiri=Pierre Puget: peintre, sculpteur, architecte, décorateur de vaisseaux|aasta=1868|koht=Pariis|kirjastus=Didier|lehekülg=8–9}}</ref> Lõpuks [[Rooma]] jõudnud, õnnestus Puget’l õppida ja töötada [[Pietro da Cortona]] käe all, kelle juures arendas peamiselt enda maalikunsti tehnikaid.<ref>{{Raamatuviide|autor=Uwe Geese|pealkiri=Baroque: Architecture, Sculpture, Painting|aasta=2004|koht=Königswinter|kirjastus=Könemann|lehekülg=302|toimetaja=Rolf Toman|artikkel=Baroque Sculpture in Italy, France and Central Europe}}</ref> Pärast kolme aastat Cortona juures naasis ta kodumaale. 1643–1656 tegutses ta peamiselt Marseille ja [[Toulon|Touloni]] piirkonnas.<ref name=":0" /> Toulonis töötas Puget laevatehases, kuhu määras ta noor hertsog [[:en:Jean_Armand_de_Maillé-Brézé|Brézé]], kes Puget' laevajoonistustest vaimustus ning teda toetama asus.<ref>{{Raamatuviide|autor=Léon Lagrange|pealkiri=Pierre Puget: peintre, sculpteur, architecte, décorateur de vaisseaux|aasta=1868|koht=Pariis|kirjastus=Didier|lehekülg=14–15}}</ref> Hiljem maalis Puget mõningaid teoseid kirikutele, kuni tal avanes võimalus end kehtestada skulptorina: ta kavandas Touloni raekoja sissepääsu, mida kaunistavad atlantid talle tunnustatuse tõid. Järgnes tellimus kujundada linna jaoks ka purskkaev.<ref>A Figure of St Sebastain by Pierre Puget. ''Bulletin of the Pennsylvania Museum'', Feb., 1931, Vol. 26, No. 139 (Feb., 1931), lk 6. </ref> Sealt edasi keskenduski Puget peamiselt skulptuurile.

Jutud Puget' oskustest levisid kodukohast ka Pariisi[[Pariis]]<nowiki/>i, kus keegi aadlihärra Girardin tellis Puget’lt enda Normandia valduste jaoks kaks skulptuuri: Heraklese ja Januse. Need avaldasid muljet aga [[Louis XIV]] tolleaegsele rahandusministrile [[Nicholas Foucqet]]’le, kes oma [[Vaux-de-Vicomte]]’i valduste tarbeks samuti talt marmorkujud tellis, neist väljapaistvaim „Gallia [[Herakles]]“.<ref>Lagrange, Léon (1868). ''Pierre Puget: peintre, sculpteur, architecte, décorateur de vaisseaux.'' Pariis: Didier''',''' lk 59.</ref>

Puget oli üks vähestest prantsuse skulptoritest, kes võttis üle [[Gian Lorenzo Bernini|Lorenzo Bernini]] võimuka ja emotsioone täis kujutluslaadi. Temast kujunes juhtiv naturalistliku stiili esindaja.<ref>Toman, Rolf; Borngässer Barbara; Bednorz Achim (2003). ''Baroque and Rococo''. Berlin: Feierabend Verlag OHG, lk 175.</ref> Teda peetakse Bernini ja [[Andreas Schlüter]]<nowiki/>i vahel üheks oma aja suuremaks skulptoriks. Touloni raekoja portaal ja Heraklese kujud annavad tunnistust väga heast [[Michelangelo]] tundmisest ja üldisest looduse tunnetusest. Lisaks panustas ta ka ise omakorda kõrgbaroki edendamisse enda [[Genova]] skulptuuridega ("Püha Sebastianus" ja" Õnnistatud Alessandro Sauli").<ref name=":1">Hager, Werner (1980). Barock. Skulptur und Malerei. Baden-Baden: Holle Verlag, lk 67. </ref> Berninist eristas teda kalduvus, just eriti Genova paari puhul, eirata baroki kolmemõõtmelist liikuvust: kui Bernini Taaniel St. Maria de Popolos justkui kargab nišist välja, siis Puget' Sebastianus langeb tahapoole, jäädes niši piiresse.<ref>{{Netiviide|url=https://www.wga.hu/html_m/p/puget/sculptur/1/07sebast.html|pealkiri=Puget, Pierre. St Sebastian.|väljaanne=World Gallery of Art|vaadatud=09.11.2022}}</ref>

Tema roomaliku stiili tõttu ei võetud ta teoseid Versailles’s[[Versailles]]’s pikka aega vastu: „Pierre Puget' iseloom oli Versailles’s edukalt töötamiseks liiga individualistlik. Tema teosed olid küll piisavalt klassikalised, kuid liiga intensiivsed ja suurema osa õukondlaste jaoks võib-olla ka liialt itaalialikud.“<ref>Piper, David (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak, lk 199.</ref> Alles 1683. aastal seati tema "Krotoni Milon" Versailles’ parki üles.<ref name=":1" />