Pierre Puget: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
43. rida:
Jutud Puget' oskustest levisid kodukohast ka Pariisi, kus keegi aadlihärra Girardin tellis Puget’lt enda Normandia valduste jaoks kaks skulptuuri: Heraklese ja Januse. Need avaldasid muljet aga [[Louis XIV]] tolleaegsele rahandusministrile Nicholas Foucqet’le, kes oma [[Vaux-de-Vicomte]]’i valduste tarbeks samuti talt marmorkujud tellis, neist väljapaistvaim „Gallia Herakles“.<ref>Lagrange, Léon (1868). ''Pierre Puget: peintre, sculpteur, architecte, décorateur de vaisseaux.'' Pariis: Didier''',''' lk 59.</ref>
Oma teisel Itaalia ringreisil (1664–1668) jõudis Puget lisaks Roomale ka Genovasse, kus tal valmisid Saulide pere tellimusel kaks täielikult Bernini kõrgbaroki traditsioonis loodud monumentaalskulptuuri: „[[Püha Sebastianus|Püha Sebastian]]
Tagasi kodumaal proovis Puget kätt ka arhitektuurivallas. Näiteks ehitas ta [[Aix-en-Provence]]’i mõned linnalossid ja Marseillesse kavandas kalaturu. Põhiline sissetulek tuli aga endiselt laevaehitusest. Ta juhtis Toulonis laevatehast ja lõi sealjuures ka laevade kaunistamiseks mõeldud puuskulptuure.<ref>Ibid. lk 304.</ref>
50. rida:
== Looming ==
Puget oli üks vähestest prantsuse skulptoritest, kes võttis üle [[Gian Lorenzo Bernini|Lorenzo Bernini]] võimuka ja emotsioone täis kujutluslaadi. Temast kujunes juhtiv naturalistliku stiili esindaja.<ref>Toman, Rolf; Borngässer Barbara; Bednorz Achim (2003). ''Baroque and Rococo''. Berlin: Feierabend Verlag OHG, lk 175.</ref> Teda peetakse Bernini ja Andreas Schlüteri vahel üheks oma aja suuremaks skulptoriks. Touloni raekoja portaal ja Heraklese kujud annavad tunnistust väga heast Michelangelo tundmisest ja üldisest looduse tunnetusest. Lisaks panustas ta ka ise omakorda kõrgbaroki edendamisse enda Genova skulptuuridega ("Püha
[[Fail:Milo of Croton by Pierre Puget (Louvre MR 2074) 20141107 140155.jpg|pisi|Pierre Puget "Krotoni Milon". 1682]]
Tema roomaliku stiili tõttu ei võetud ta teoseid Versailles’s pikka aega vastu: „Pierre Puget' iseloom oli Versailles’s edukalt töötamiseks liiga individualistlik. Tema teosed olid küll piisavalt klassikalised, kuid liiga intensiivsed ja suurema osa õukondlaste jaoks võib-olla ka liialt itaalialikud.“<ref>Piper, David (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak, lk 199.</ref> Alles 1683. aastal seati tema "Krotoni Milon" Versailles’ parki üles.<ref name=":1" />
| |||