Kõlar: erinevus redaktsioonide vahel

Korpuseta valjuhääldi kiirgab helilaineid ruumi nii esi- kui ka tagaküljelt. Need lained on vastandfaasis (kui ees toimub õhu tihendamine, siis tagapool hõrendamine, ja vastupidi). Ette- ja tahapoole kiirgunud helilained võivad peegeldudes ja liitudes ruumis ka nõrgeneda. Vabas õhus paikneva valjuhääldi korral esineb lisaks nähtus, mida tuntakse akustilise lühisena – membraan nagu pumpab õhku ümber valjuhääldi serva eest taha ja vastupidi. See heli kiirgamist nõrgendav efekt sõltub valjuhääldi mõõtmetest ja algab umbkaudu sagedusest, millel heli lainepikkus saab suuremaks kui valjuhääldi läbimõõt. 15 cm läbimõõdu juures langeb valjuhääldi poolt kiiratav helirõhk selle tõttu võrdeliselt sagedusega alates sagedusest 2000 Hz kuni sageduseni, mille juures ilmneb valjuhääldi elektromehaaniline resonants (mis 15 cm läbimõõdu korral on tavaliselt vahemikus 50...100 Hz).

 

 

Mõõtmete vähendamise eesmärgil kasutatakse kõlari korpuse põhitüübina valdavalt kinnist kasti ja selle erikuju – bassireflekskasti. Reflekskõlaril on madalatel sagedustel mõnevõrra parem kasutegur kui kinnisel kõlaril ja ühesuguste gabariitide korral ka mõnevõrra madalam alumine piirsagedus, kuid see saavutatakse sagedus- ja impulsskarakteristiku resonantsilise iseloomu tekkimise hinnaga (millega kaasneb kõmisemise efekt). Kasti sisekajade nõrgestamiseks ja seisulaine efekti nõrgestamiseks kesk- ja kõrgematel sagedustel kaetakse kasti sisepinnad tihti paksu vatikihiga.

 

 

== Mitmeribalised kõlarid ==

Kõlarite tundlikkus on 90 dB/W/m ringis. Kuna teatavasti 3 detsibellile vastab võimsuse kahekordistumine, siis kõlarisse, mille tundlikkus on nt 86 dB, tuleb anda sama helirõhu tekitamiseks neli korda rohkem võimsust kui 92-detsibellise tundlikkusega kõlarisse.

 

 

Nimitakistuse standardsed väärtused on 2, 4, 6 ja 8 Ω; neist levinuim 4 Ω (tegelik näivtakistus võib sagedusest sõltuvalt muutuda nt vahemikus 3...25 Ω). Võimendit võib enamasti probleemideta koormata tema ettenähtud koormustakistusest ühe astme võrra erinevat nimitakistust eviva kõlariga, võttes seejuures arvesse seda, et suurema takistusega kõlar korral ei kasutata ära võimendi kogu potentsiaalset väljundvõimsust, väiksema takistusega kõlari korral võib võimendi aga saada üle koormatud.

*ühesuguse mahu ja alumise piirsageduse korral 1,41 korda suurem kasutegur;

*ühesuguse mahu ja kasuteguru korral 1,26 korda madalam piirsagedus;

 

Nende omaduste tõttu on reflekskõlar levinuim kõlaritüüp. Õigesti dimensioneeritud, ehitatud ja väljahäälestatud kõlaril on sile (laineteta) sagedustunnusjoon kuni alumise lõikesageduseni. Kuid reflekskõlari sageduskäik on väga tundlik valjuhääldi parameetrite muutuste ja ehitusvigade suhtes (nt korpuse ebatihedus): tagajärjeks basside nõrgenemine ning hägustumine. Kuna reflekskõlari sagedustunnusjoon langeb järsumalt (teoreetiliselt 24 dB/oktav ehk neljandat järku langus) kui kinnisel kõlaril (12 dB/oktav ehk teist järku langus), siis annab mõnel juhul tunda faasi- ja siirdemoonutus alumise piirsageduse ümbruses. Resonaatori häälestussagedusest madalamate sagedustega võnkumiste puhul käitub kast peaaegu nagu avatud kast, mistõttu membraani võnkumise amplituud võib kasvada siis ohtlikult suureks. Võimsatel bassikõlaritel kasutatakse seepärast madala, umbes 25-hertsise lõikesagedusega [[sagedusfilter |kõrgpääsfiltrit]], mida nimetatakse infrahelifiltriks (''infrasonic filter, subsonic filter'').

Toimepõhimõttelt tuntakse otsekiirgureid, millest helilained levivad ruumi nagu tavalisest kõlarist ettepoole, ja põrandakiirgureid, mis suruvad olulise osa võnkeenergiat välja kõlari põhja ja põranda vahelt ümberringi, seejuures ka põrandatarindite kaudu (seega mõeldav kasutada ainult üksikelamus).

 

 

Kui süvabassikõlaril on infrahelifilter, lõikab see ära kuuldamatud sagedused allpool 15...20 Hz, kaitstes niiviisi kõlarit ja ka kuulajat võimsate infrahelide eest. Selliseid filtreid toodetakse ka eraldi üksusena signaalikaablisse ühendamiseks.