Alain Delon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu Täpsustuslehekülgede lingid |
||
1. rida:
[[File:Alain Delon 1959 Rome.jpg|pisi|Alain Delon (1959)]]
'''Alain Delon''' (sündinud [[8. november|8. novembril]] [[1935]] [[Sceaux]]'s) on prantsuse teatri- ja [[filminäitleja]], [[filmilavastaja]], [[stsenarist]] ja [[produtsent]], keda peetakse [[1960]].
Pärast sõjaväeteenistuse lõppemist [[1956]]. aastal töötas ta teenindajana ühes [[Pariis]]i õllesaalis, kuid see töö ei meeldinud talle. Sõprade soovitusel saatis ta oma foto mitmele filmiprodutsendile. [[1957]]. aasta Cannes'i filmifestivalil tutvus noor Alain Ameerika talendipüüdja [[Harry Wilson]]iga, kes otsis asendust hiljuti elust lahkunud [[James Dean]]ile (1931–1955). Wilson saatis Deloni [[Rooma]]sse proovivõtetele, mis läksid hästi, ja Wilson pakkus talle 7-aastast lepingut tööks USA-s [[Hollywood]]is.
Kolme kuu jooksul pidi ta ära õppima inglise keele, kuid Pariisi naasnuna tutvus Delon režissöör [[Yves Allegret]]'ga (1905–1987), kes veenis ta ümber alustama näitlejakarjääri kodumaal ja pakkus talle väikest rolli oma uues filmis "Kui sekkub naine". [[1958]]. aastal sai Delon osa [[Marc Allégret]]' (1900–1973) filmis "Ole ilus ja vaiki" (Sois belle et tais-toi), kus episoodilise rolli tegi tollal alles oma karjääri alustanud näitleja [[Jean-Paul Belmondo]] (
[[1958]]. aastal kutsuti ta juba peaosatäitjaks [[Pierre Gaspard-Huit]]' (1917–2017) ajaloolisesse melodraamasse "Kristiina", kuid see ei osutunud menukaks.
Järgnes [[Michel Boisrond]]i (1921–2002) komöödia "Nõrgad naised" (Faibles femmes; 1959], mis meeldis küll publikule, kuid kriitikud võtsid selle vastu jahedalt märkides positiivsena vaid Alain Deloni looduslikku head välimust.
Seejärel kutsus režissöör [[René Clément]] (1913–1996) Deloni mängima peaosa filmides "Andekas mr Ripley" ja "Ereda päikese all". Kriitikud võtsid need filmid vastu vaimustunult ja Delonist hakati rääkima kui [[Gérard Philipe]]'i (1922–1959) mantlipärijast.
Delon sai kuulsaks ka väljaspool kodumaad ja [[1960]]. aasta suvel pakkus [[Itaalia]] režissöör [[Luchino Visconti]] (1906–1976) talle rolli oma uues filmis "Rokko ja tema vennad" (Rocco e i suoi fratelli).
[[1962]]. aastal mängis Delon koos [[Monica Vitti]]ga (s. 1931) peaosa [[Michelangelo Antonioni]] (1912–2007) filmis "Varjutus" (L' Eclisse), millest sai lavastaja üks kuulsamaid töid ja mis võitis [[Cannes'i filmifestival]]il žürii eripreemia.
Samal aastal tuli välja ka Visconti lavastatud eepiline draama "Leopard", milles mängitud rolli eest nomineeriti Delon [[Kuldgloobus]]ele kui kõige paljulubavam noor meesnäitleja. Tema partneriteks olid [[Claudia Cardinale]] ja [[Burt Lancaster]].
[[1963]]. aastal mängis ta esimest korda koos tolleaegse tippnäitleja [[Jean Gabin]]'iga režissöör [[Henri Verneuil]]'i (1920–2002) gangsterifilmis "Keldrimuusika" (Mélodie en sous-sol), mis nomineeriti [[1964]]. aastal "Kuldgloobusele" kui parim välismaine film.
[[1964]]. aastal mängis Delon režissöör [[Christian-Jaque]]'i (1904–1994) seikluslikus komöödiafilmis "Must tulp" ja koos [[Jane Fonda]]ga René Clémenti filmis "Les Félins".
[[1965]]. aastal kolis Delon koos perega [[USA]]-sse ning asus tööle Hollywoodis. Filmistuudio [[Metro-Goldwyn-Mayer]] egiidi all mängis ta kolme aasta jooksul mitmes filmis, kuid need ei olnud edukad.
Alain Delon naasis [[Prantsusmaa]]le ning mängis paljudes politsei- ja seiklusfilmides.
Tema filmipartneriteks on olnud [[Romy Schneider]] (1938–1982), [[Simone Signoret]] (1921–1985), [[Lino Ventura]] (1919–1987), [[Vanessa Paradis]] (s. 1972) jpt.
[[1979]]. aastal nõustus Delon mängima vene režissööride [[Aleksandr Alov]]i ja [[Vladimir Naumov]]i ajaloolises detektiivfilmis "Teheran-43". Film pälvis [[Moskva]] rahvusvahelise filmifestivali peaauhinna.
[[1983]]. aastal mängis Delon aristokraadist homoseksualisti Saksa režissööri [[Volker Schlöndorff]]i (s. 1939) filmis "Swanni armastus".
[[1985]]. aastal kolis ta [[Šveits]]i ja elab [[Genf]]i lähistel Chêne-Bougeries'is.
[[1990]]. aastal mängis ta [[Jean-Luc Godard]]i (s. 1930) filmis "Uus laine" (Nouvelle Vague), mis nomineeriti [[Kuldne palmioks|Kuldsele palmioksale]].
Järgmine silmapaistev osatäitmine oli Casanova roll komöödiafilmis "Casanova tagasitulek" (Le Retour De Casanova).
[[1995]]. aastal esilinastus režissöör [[Agnès Varda]] komöödiafilm "Simon Cinema sada ja üks ööd" (Les Cent et une nuits de Simon Cinema), milles Alain Delon mängis iseennast.
[[1998]] mängis Delon üht kolmest peaosast [[Patrice Leconte]]'i krimikomöödias "Üks võimalus kahest" (Une chance sur deux).
Aastal [[1999]], seega 14 aastat pärast Šveitsi kolimist, võttis ta selle riigi kodakondsuse, jäädes ka Prantsusmaa kodanikuks.
Pärast pikemat pausi mängis Delon taas [[2008]]. aastal esilinastunud [[komöödiafilm]]is "Asterix olümpiamängudel" (Astérix aux Jeux Olympiques), kus ta kehastas [[Julius Caesar]]it.
7. novembril 2008 toimus Pariisi teatris Théâtre de la Madeleine ameerika dramaturgi [[Albert R. Gurney]] näidendi "Armastuskirjad" esietendus, mille Delon lavastas ja mängis ise ka meespeaosa.
[[2012]] mängis ta taas iseennast, seekord Vene filmis "Head ööd, emad" (С новым годом, мамы!).
6. mail [[2017]] teatas Alain Delon oma näitlejakarjääri lõpetamisest.
1964. aastal asutas Delon filmistuudio Delbeau Productions, mille kaudu ta on olnud enam kui 30 filmi produtsent. Samuti on ta tegutsenud [[filmistsenarist]]i, [[laulja]] ja [[teatrinäitleja]]na.
| |||