Erinevus lehekülje "Vikipeedia:Liivakast" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 1237 baiti ,  14 aasta eest
 
 
JÕUU.
Hääletamine on [[Eesti Vabariik|Eestis]] juba algusaegadest peale olnud palju populaarsem kui paljudes teistes (lääne)maades, kuna sealetel kiirteedel on hääletamine rangelt keelatud ja väiksematel tugimaanteedel liigub vähem autosi. Teiseks on paljudes riikides arenenud täiuslikum ühistranspordivõrgustik, mistõttu muutub hääletamine ebavajalikuks.
 
Kuna hobuvankrite ajastu elustiil oli märksa paiksem, siis ei olnud hääletamine tol ajal kuigi aktuaalne. Hääletamine kui nähtus kujunes välja tõenäoliselt umbes [[1950|1950ndatel]] aastatel, kui loodi sõitmiskõlblike teede võrk ja teedel hakkas liikuma rohkem autosid. Hääletajate arv kasvas eriti [[stalinism|stalinismiperioodil]], mil legaliseeriti hääletamine ja seda toetati riiklikul tasandil. Hääletamiseks pidi ostma hääletamispileteid, mida tuli anda autojuhtidele teatud läbitud kilomeetrite eest. Selle-eest oli pöidlaküüt väga populaarne, sest ka autojuhtidel oli justkui kohustus vähendada [[teine maailmasõda|sõjajärgset]] transpordivähesust. Kogutud talongide eest said juhid osta bensiini. Autoklubi Autom jagas samuti kaardikesi. Sinna sai kirjutada autojuhi nime ja kaart läks loosimisse, kust autojuht vajalikke asju võitis.
 
Seda võimalust ei kasutanud mitte ainult vaesed ja kergemeelsed tudengid, nagu tänapäeval üldiselt hääletajate kontingendi kohta arvatakse, vaid vastupidi – arvestatav osa hääletajaid olid tavalised töölised, kes eelistasid häälega liikumisvõimalust tol ajal veel suhteliselt vähestele käigus olevatele ühissõidukitele. Hääletamisele vaadati kui millelegi täiesti normaalsele.
Anonüümne kasutaja