Pagulus: erinevus redaktsioonide vahel

Ajalooliselt levis idee pühast varjupaigast ja inimestele kaitse pakkumisest juba [[Vana-Kreeka]]s ja [[Vana-Egiptus]]es. Keskajal võimaldasid inimestele [[asüül]]i kirikud. Rahvusvahelisele areenile kerkis paguluse probleem 20. sajandil. Pagulaste määratlemise vajadus tekkis [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] tulemusel vajadusega eristada oma koduriigi kaitse kaotanud migrante teistest migrantidest.<ref name=":0">Adam Kuper, Jessica Kuper. ''The Social Science Encyclopedia'', New York: Taylor & Francis Group, 2010.</ref> [[Rahvasteliit]] sõlmis mitmeid rahvusvahelisi kokkuleppeid, mille alusel määrati pagulased erijuhtumite alusel kategooriatesse konkreetse päritoluriigi ja kodumaalt pagemise põhjuse järgi.<ref>https://web.archive.org/web/20151116183325/https://www.politsei.ee/dotAsset/25136.pdf, UNCHR, Pagulasseisundi tuvastamise menetlus ja kriteeriumid</ref> [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] tulemusel tekkinud väga suured põgenikemassid tekitasid vajaduse uue ühese pagulasstaatuse määratluse järgi. [[1951]]. aastal võeti [[Genf]]is vastu [[ÜRO]] [[pagulasseisundi konventsioon]]. Konventsioon hõlmas inimesi, kes olid pagenud sündmustes, mis leidsid aset [[Euroopa]]s enne [[1. jaanuar]]i 1951. [[Dekolonisatsioon|Dekolonisatsiooni]]sündmuste tagajärjel tekkinud uued põgenemissituatsioonid paisutasid pagulusprobleemi ülemaailmseks.<ref name=":0">Adam Kuper, Jessica Kuper. ''The Social Science Encyclopedia'', New York: Taylor & Francis Group, 2010.</ref> [[1967]]. aastal lisati konventsioonile pagulasseisundi protokoll, millega laienes kehtivus ka väljapoole Euroopat ja mis tühistas 1951. aasta ajapiirangu.