Füüsika (Aristoteles): erinevus redaktsioonide vahel

Edasi näitab Aristoteles otseselt, et kõike, mis liigub, paneb liikuma miski muu, niisuguse põhjendiga. Kui miski paneb iseennast liikuma, siis ta ei lakka liikumast selle peale, et mingi muu liikuv asi seisab paigal. Ja seda ta võtab iseenesest teadaolevana. Sellest aga järeldab ta edasi, et kui miski liikuv seisab paigal selle peale, et miski muu seisab paigal, siis paneb teda liikuma miski muu. Sel eeldusel aga järeldab ta, et kõike, mis liigub, paneb liikuma miski muu. Ja seda, et see eeldustest järeldub, tõestab ta nii. See liikuv asi, millest me eeldasime, et ta paneb iseennast liikuma, nimelt AB, peab olema jagatav, sest kõik, mis liigub, on jagatav, nagu ülapool tõestatud. Et ta on jagatav, siis ei järeldu selle jagamisest mingit vastuolu. Jagame teda niisiis punktiga C, nii et üks tema osa on BC, teine AC. Nii et kui nüüd BC on selle osa, mis on AB, siis peab juhul kui osa BC seisab paigal, tervik AB paigal seisma. Nii et kui tervik ei seisa paigal, kui osa seisab paigal, siis oletame, et tervik liigub ja üks osa seisab paigal: aga kuna me postuleerime, et üks osa seisab paigal, siis saab postuleerida tervikut liikuvaks ainult teise osa arvel. Nii et kui BC, mis on üks osa, seisab paigal, siis AC, mis on teine osa, liigub. Aga mitte ükski tervik, millel ainult osa liigub, ei liigu esmaselt ja iseenesest. Järelikult ei pane AB end liikuma esmaselt ja iseenesest, nagu oli eeldatud. Järelikult kui BC seisab paigal, siis tervik AB seisab paigal. Seetõttu see, mida liikuma pannakse, lakkab liikumast, kui miski muu seisab paigal. Aga ülalpool me pidasime tõeks, et kui miski seisab paigal ja lakkab liikumast selle peale, et miski muu seisab paigal, siis paneb teda liikuma miski muu. Järelikult paneb AB-d liikuma miski muu. Ja seesama põhjend kehtib mis tahes muu liikuva asja kohta, sest kõik, mis liigub, on jagatav, ja samal põhjendil peab juhul kui osa liigub, tervik liikuma. Niisiis on ilmne, et kõike, mis liigub, paneb liikuma miski muu.

 

 

on võimatu, et inimene oleks mõistuseta, kuigi see, et ta on elukas, ei takista tal olla mõistuseta. Nõnda niisiis on lihtsalt võimatu, et iseennast liikumapaneva keha osa seisaks paigal, sest see on niisuguse keha loomuse vastane, kuigi see ei ole keha üldise loomuse vastane.

 

Olles niisiis selle vastuse kõrvaldanud, lahendab Averroes teistmoodi: ja ta ütleb, et mingi tingimuslik väide, mille antetsedent on võimatu ja konsekvent on võimatu, ei saa olla tõene, nagu näiteks see: kui inimene on eesel, siis ta on mõistuseta elukas. Niisiis tuleb möönda, et kui eeldada, et mingi liikuv keha paneb iseennast liikuma, siis on võimatu, et tervik või selle osa seisaks paigal, nii nagu on võimatu, et tuli ei oleks soe, sest ta on iseenda soojuse põhjus. Sellepärast on tõene see väide: kui liikuva iseennast liikuma paneva asja osa on paigal, siis tervik on paigal. Aga kui Aristotelese sõnu hoolega uurida, siis ta ei kasuta kordagi osa paigalseisu, välja arvatud ütluses, millel on tingimusliku propositsiooni jõud. Sest ta ei ütle "seisku BC paigal", vaid "kui BC seisab pa

 

Sellepärast ütlesid ka platoonikud, kes postuleerisid, et mõned asjad panevad iseennast liikuma, et mitte ükski kehaline ehk jagatav asi ei saa iseennast liikuma panna; vaid iseenda liikumapanemine on omane ainult spirituaalsele substantsile, mis saab iseendast aru ja armastab iseennast: nimetades liikumiseks üleüldiselt kõiki toiminguid; sellepärast nimetab ka Aristoteles III raamatus "Hingest" niisuguseid toiminguid, nimelt aistimist ja arusaamist, liikumiseks, selle poolest, et liikumine on täiusliku asja tegelikkus. Aga siin räägitakse liikumisest selle poolest, et ta on ebatäiusliku asja, st võimalikkuses olemasoleva asja tegelikkus; sellise liikumise poolest jagamatu asi ei liigugi, nagu VI raamatus on tõestatud ja nagu siin eeldatakse. Ja nõnda on selge, et kui Aristoteles postuleerib, et kõike, mis liigub, paneb liikuma miski muu, siis ta ei lahkne Platonist arvamuse poolest, vaid ainult sõnade poolest.

Thomas jätkab. Pärast kahtluse tõstatamist liikumise alatisuse kohta kavatseb Aristoteles siin näidata, et liikumine on alatine.

 

 

Thomas jätkab. Aga selle Aristotelese tõestuse võttis Averroes ajendiks, et rääkida selle vastu, mida me usu poolest loomise kohta tõeks peame. Sest kui saamine on mingi muutumine, aga iga muutumine nõuab mingit subjekti, nagu Aristoteles siin tõestab, siis peab iga asi, mis saab, saama mingist subjektist, järelikult ei ole võimalik, et miski saaks eimillestki. Ta toob selle kasuks ka teise põhjendi: sest kui öeldakse, et valgest saab must, siis ei öelda seda iseenesest, niimoodi, et valge ise pöörduks mustaks, vaid seda öeldakse sattumuslikult, nimelt sellepärast, et valge kaob ja järgneb must. Aga kõik see, mis on sattumuslikult, taandub sellele, mis on iseenesest: aga see, millest miski saab iseenesest, on subjekt, mis on saava asja substantsis; järelikult kõik, mille kohta öeldakse, et see saab vastandist, saab küll sattumuslikult vastandist, iseenesest aga subjektist. Järelikult ei ole võimalik, et olev saaks mitteolevast lihtsalt. Aga ta toob selle kasuks kolmandaks kõikide antiiksete füüsikute ühise arvamuse, et miski ei saa eimillestki. Ta toob aga ära kaks põhjust, mille tõttu tema arvates tekkis see positsioon, et miski saab eimillestki. Esimene neist on see, et lihtrahvas peab olemasolevaks ainult seda, mis on nägemisega haaratav: järelikult kuna lihtrahvas näeb, et nähtavaks saab miski, mis enne ei olnud nähtav, siis nad arvavad, et on võimalik, et miski saab eimillestki. Teine põhjus on see, et lihtrahva seas peetakse seda, et toimimiseks on tarvis mateeriat, tulenevaks toimija jõu vähenemisest: ometi ei tulene see toimija suutmatusest, vaid liikumise loomusest [''ratione''] endast. Järelikult kuna esmatoimijal ei ole mingil moel puudulikku väge, järeldub, et ta toimib ilma subjektita.

Thomas jätkab. Edasi tõestab Aristoteles eeltoodud põhjendi paratamatuse. Võidakse ju öelda, et miski võib millalgi seista paigal, millalgi liikuda, ilma et oleks eeleksiteerinud mingi paigalseisu põhjus, mis kõrvalduks. Sellepärast ta tahab seda välistada. Ta ütleb kõigepealt, et liikumapanevate asjade seas mõned panevad liikuma ainult ühtemoodi, teised aga panevad liikuma vastandlike liikumistega. Need asjad, mis panevad liikuma ainult ühtemoodi, on looduslikud, nagu näiteks tuli alati soojendab ja mitte kunagi ei jahuta. Aga aru tõttu toimijad panevad liikuma vastandlike liikumistega, sest vastandlike asjade kohta tundub olevat üks teadus, nagu näiteks arstiteadus on teadus terve ja haige kohta; sellepärast tundub, et arst saab oma teaduse tõttu panna liikuma vastandlike liikumistega. Aristoteles esitas selle liikumapanijate erinevuse sellepärast, et tundub, et nende asjade puhul, mis toimivad aru tõttu, ei ole see tõsi, et kui miski, mis enne seisis paigal, liigub, peab paigalseisu põhjus enne kõrvalduma. Sest tundub, et aru tõttu toimijad on valmis toimima vastupidistes suundades, ilma et ta ise kuidagi muutuks. Sellepärast tundub, et nad võivad liikuma panna ja mitte liikuma panna, ilma et midagi muutuks. Järelikult, selleks et see Aristotelese põhjendit ei takistaks, lisab ta, et tema põhjend kehtib samamoodi nende asjade puhul, mis toimivad aru tõttu, ja nende asjade tõttu, mis toimivad loomupäraselt. Sest need asjad, mis toimivad loomupäraselt, panevad iseenesest alati liikuma ühes suunas, aga sattumuslikult panevad millalgi liikuma vastupidises suunas; ja selleks et see sattumus ette tuleks, on tarvis mingit muutumist; nii näiteks külm iseenesest alati jahutab, aga sattumuslikult soojendab. Aga see, et ta sattumuslikult soojendab, tuleb mingist tema muutumisest, kas nõnda, et ta suundub teise kohta, nii et ta on teises suhtes sellega, mida ta nüüd soojendab, enne aga jahutas; või nõnda, et ta eemaldub täielikult. Sest kui külm eemaldub, siis me ütleme, et ta on soojuse põhjus, nii nagu laevajuht on oma äraoleku tõttu laeva uppumise põhjus; samamoodi ka külm saab sattumuslikult soojuse põhjuseks, kas eemaldumise või ka lähenemise tõttu; nagu näiteks talvel on elukate siseelundid soojemad, sest soojus liigub ümbritseva külma tõttu sisse tagasi. Nõnda on ka aruga toimija puhul. Sest kuigi teadus on vastandite kohta üks, ei ole ta mõlemate kohta võrdselt, vaid põhiliselt ühe kohta; nagu näiteks arstiteadus on iseenesest korraldatud selleks, et ta teeks tervist. Järelikult, kui tuleb ette, et arst kasutab oma teadust vastupidi selleks, et tekitada haigust, siis see ei toimu mitte selle teaduse enese pärast, vaid sattumuslikult millegi muu tõttu. Ja selleks et see muu toimuks, kui seda enne ei olnud, on tarvis, et oleks mingi muutus.

 

 

Thomas jätkab. Edasi näitab Aristoteles ettepandut põhjendiga, mis on võetud aja poolelt. Ja kõigepealt ta eeldab kahte asja, mis on järgneva tõestuse jaoks vajalikud. Esimene on see, et eelnevat ja järgnevat ei saa olla, kui ei ole aega, sest aeg ei ole midagi muud kui eelnev ja järgnev kui loendatu. Teine on see, et aega ei saa olla, kui ei ole liikumist; ja see on selge ka aja definitsioonist, mille ta esitas ülalpool IV raamatus, öeldes, et aeg on liikumise arv eelneva ja järgneva poolest.