|
'''Silvi Väljal''' (sündinud '''Maasing'''; [[30. jaanuar]] [[1928]] [[Abja vald]] – [[3. aprill]] [[2014]]) oli eesti raamatuillustraator ja [[Graafik (kunstnik)|graafik]].<ref>[http://www.eaa.ee/12004 In memoriam Silvi Väljal], Eesti Kunstnike Liit</ref>
== Elukäik ==
ÕppisTa õppis [[Mustla]], [[Sürgavere]] ja [[Raudna]] algkoolidesalgkoolis ning lõpetas [[Viljandi Jakobsoni Kool|Viljandi I Keskkooli]] 1946. aastal kuldmedaliga. Pärast seda asus ta õppima [[Eesti Kunstiakadeemia|Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti]], mille lõpetas 1952. aastal graafika erialal. Diplomitööks oli [[A. H. Tammsaare|A. H. TammasaareTammsaare]] "[[Tõde ja õigus I|Tõe ja õiguse]]" I osa illustratsioonid ja kujundus. Õpingute ajal tegutegi ta juba illustraatorina kaastööd [[Eesti Riiklik Kirjastus|Eesti Riiklikule Kirjastusele]]. 1952Aastatel –19571952–1957 oli ta lasteajakirja [[Pioneer (ajakiri)|Pioneer]] kunstiline toimetaja, seejärel vabakutseline kunstnik.
Ta oli [[Eesti Kunstnike Liit|Kunstnike Liidu]] liige alates 1957. aastast.
== Looming ==
Silvi Väljal on illustreerinud üle saja raamatu, peamiselt [[eesti lastekirjandus]]e klassikuid: [[Heljo Mänd]], [[Silvia Rannamaa]], [[Jüri Parijõgi]], [[Elar Kuus]], [[Venda Sõelsepp]], [[Marta Sillaots]], [[Iko Maran]], [[Aino Tigane|Aino]] ja [[Leida Tigane]]; [[Ellen Niit]], [[Heino Väli]], [[Olivia Saar]]. Sel sajandil on kogunud kuulsust Silvi Väljali illustratsioonidega [[Jaak Kõdar]]i "Kriimureinulised lood", tõelised [[Mulgimaa]] [[muinasjutt|muinasjutud]], mis jõudsid eesti lasteni aastal [[2006]]. Silvi Väljal illustreeris ja kujundas ka kooliõpikuid (näiteks [[2004]]. aastal [[mulgi keel]]e lugemik "Mulgi keelen ja meelen"<ref>[[Aime Jõgi]], [http://www.sakala.ajaleht.ee/280504/esileht/5010880.php?&Y=2004&M=2 Mulgi keel jõudis lugemikku], Sakala, 28. mai 2004</ref>) ja luulekogusid. Raamatute illustreerimise kõrval on kunstnik loonud arvukalt vabagraafikat ja [[Pastell|pastelle]], kujundanud üle 500 [[Eksliibris|eksliibrise]], teinud kaastööd lasteajakirjadele Pioneer ja Täheke.
Silvi Väljalil on kaks väga kuulsat raamatut. Tema illustreeritud L. Alttoa / H. Raigna „'''"Aabits'''”" (1958) on olnud esimeseks kooliõpikuks kõigile 1958 –aastatel 19731958–1973 esimesse klassi astunud eesti lastele. Silvi Väljali sõnul oli see esimene kord pärastsõjaaegses Eestis, kui ühele kunstnikule anti võimalus üks õpik otsast lõpuni kujundada. Aabitsat esitleti ka Brüsseli maailmanäitusel, kus kirjastus võitis selle eest hõbemedali.<ref>[https://elk.ee/lastekirjandus/artiklid-ettekanded/silvi-valjal-85/ Silvi Väljal 85 Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehel]</ref>
Teine raamat "[[Jussikese seitse sõpra|'''Jussikese seitse sõpra''']]" tekst ja illustratsioonid pärinevad aastast [[1966]]. aastast. Jussikese raamat on ilmunud üha uutes trükkides kuni tänapäevani. Raamat on tõlgitud rohkem kui tosinasse keelde. Jussikese raamat sündis Väljali sõnul juhuse tahtel. Nimelt tekkis noorel [[kunstnik]]ul võimalus minna kaheks kuuks [[Moskva]] lähistele kunstnike laagrisse, kuid vajalik oli [[käsikiri|käsikirja]] olemasolu, mida illustreerida. Ühtegi sellist Väljalil aga käepärast polnud ning nii tuligi tekst ise valmis kirjutada. Hiljem sündisid sinna juurde ka pildid Jussikesest ja seitsmest nädalapäevast<ref>[[Tiina Laanem]], [http://www.epl.ee/artikkel/226720 Jussikese ema Silvi Väljal], Eesti Päevaleht, 1. veebruar 2003</ref>. Jussikese raamatu põhjal on [[Heino Pars]] loonud [[Jussikese seitse sõpra (film)|samanimelise nukufilmi]] ning lugu on inspireerinud ka lavastust, mis on etendunud [[Eesti Nukuteater|Nukuteatri]]<nowiki/>s (2002) ja [[Endla (teater)|Endla Teatristeatris]] (2006).
==Isiklikku==
|
