Riigivürst: erinevus redaktsioonide vahel

Riigivürsti seisus tekkis [[12. sajand]]i jooksul, kui kõige olulisemaid Saksa-Rooma riigi vasalle ([[hertsog]]id, [[markkrahv]]id ning ilmaliku võimuga peapiiskopid ja piiskopid ehk [[vürstpiiskop]]id) hakati kutsuma [[vürst]]ideks (ladina ''princeps'', st 'esimene, juht'). [[13. sajand]]iks kujunes välja neile spetsiifiline õiguslik korraldus: nii ilmalikud kui ka vaimulikud vürstid said oma valitsemistunnused ([[regaalid]]) otse kuningalt või keisrilt ja neile anti ka mitmed privileegid: oma raha müntimise õigus, tollimaksude kogumise, krahvidele ja vabahärradele maade läänistamise õigus. Neil oli ka mitmeid tseremoniaalõigusi, näiteks nimetada end ametlikus kirjavahetuses vürstlikuks valitsejaks, omada erinevaid mõjukust näitavaid regaale jne. 13. sajandil hakati valitsejaid ka ametlikult riigivürsti seisusesse tõstma – varasemal ajal vürstidel ametlikku ürikut selle kohta polnud, kuid neid peeti sellest hoolimata riigivürstideks. 12.–13. sajandil olid riigivürstid enamjaolt vaimulikud valitsejad, hiljem lisandus suur hulk ilmalikke. [[14. sajand]]iks oli riigivürsti seisus oma privileegide ja kohustustega üldiselt välja kujunenud. 13. sajandil oli kõigil riigivürstidel õigus kuningat valida, kuid sajandi lõpuks hakkas kujunema tavalistest riigivürstidest kõrgemal seisev [[kuurvürst]]ide seisus, mis sai lõpliku kuju [[1356]]. aastal [[Karl IV]] Kuldbullas.