Sándor Petőfi: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Elmiil (arutelu | kaastöö)
Keeletoimetamine.
Elmiil (arutelu | kaastöö)
P (Eelnevate muudatuste kohta ka: osaline keeletoimetamine, linkide lisamine)
12. rida:
Teismeeas tabas Petőfi perekonda aineline häving: peamiselt halbade tehingute ja laenude tõttu vaesus tema seni jõukas isa. Viimase ränga hoobi perele andis [[1838. aasta Pesti üleujutus]].
 
Petőfile lõppes poolaasta Selmeci lütseumis läbikukkumisega. Pärast seda töötas ta esmalt Pestis Ungari Teatris omamoodi teatriteenijana. Seejärel veetis ta paar kuud [[Dunántúl|Dunántúli]]<nowiki/>s sugulaste juures.
 
[[1839|1839. aasta]] septembris astus Petőfi [[Sopron|Sopronis]] soldatiks: Petőfi valetas end vanemaks, et ta üleüldse vastu võetaks. Maailma avastamise asemel oli Petőfi puhuti [[Laatsaret|laatsaretides]] ning oleks oma soovi eest peaaegu eluga maksnud. [[1841|1841. aasta]] algul, kui Petőfi oli jõudnud teenida eri paigus (Sopron, [[Graz]], [[Karlovac]], [[Zagreb]]), lasti ta sandina erru
20. rida:
1841. aasta suvel Dunántúlis ühines ta rändnäitlejatega. 1842–1843. aastal mängis Petőfi eri nimedega ja eri truppide koosseisus [[Székesfehérvár|Székesfehérváris]] ja Kecskemétis. Toona huvitasid teda võrdselt nii kirjandus kui ka näitlemine. Bratislava parlamendi kogunemispaigas ei leidnud Petőfi esinemisvõimalust, mistõttu elas ta parlamendi teatiste ümberkirjutamisest, Pestis ja [[Gödöllő]]<nowiki/>s romaanide tõlkimisest. Petőfi näitlejakarjääri jätkamist takistas nõrk tervis: 1843.–1844. aasta talve veetis ta tõbisena [[Debrecen|Debrecenis]].
 
Tema tihti ilmuvad luuletused soodustasid kirjanduslike kontaktide teket. [[1844|1844. aastal]] jõudis ta otsusele ja läks jala Pesti, et oma luuletused välja anda. See kavatsus oli tal juba ka varem Pozsonyis (1841) ja Kecskemétis (1843; plaanitud luulekogu käsikiri pealkirjaga „Ibolyák“ ('kannikesed') tuli alles 1996 päevavalgele), kuid see ei õnnestunud. Nüüd toimus tema elus Mihály Vörösmarty ning Pesti opositsioonilisi kodanikke ja haritlasi koondava Rahvusliku Ringi toetusel otsustav pööre. Ta sai oma luuletusi trükis ilmutada, 1. juulist 1844 sai ta abitoimetajaks Pesti Moelehes. Petőfi, kes kasutas seda nime 1842. aasta novembrist saadik, tasus elatise kindlustamise eest palavikulise tööga; kiiresti üksteise järel ilmusid tema teosed: 27. oktoobril 1844 "A helység kalapácsa" ("Küla vasar"), 10. novembril" Versek 1842–1844" ("Luuletused 1842–1844"), 6. märtsil 1845 "János vitéz" ("Sangar János"), 20. märtsil "Cirpuslombok Etelke sírjáról" ("Küpressioksad Etelke haualt") 15-aastaselt surnud Etelka Csapó mälestuseks.
 
Üksteisele järgnevad kogud tõid luuletajale ennenägematu populaarsuse. Tema luuletusi deklameeriti, kopeeriti, viisistati; nii mõnigi neist muutus õige pea rahvalauluks. Ent ta ei rahuldunud rahvalauliku staatusega. Toona ei õnnestunud tal veel kaasat leida, mälestust sellest kannab Berta Mednyánszky vastu tuntud lootusetu armastuse tsükkel ("Szerelem gyöngyszemei", "Armastuse pärlid", ilmus 20. oktoobril 1845). Kuigi 10. novembril 1845 ilmus järjekordne kogu ("Versek 1844–1845", "Luuletused 1844–1845"), pidi ta silma vaatama vältimatule – iseendale, ungari kirjanduse ja kriitika olukorrale, sõpruse ja mõttekaasluse truuduse küsimusele, ühiskondlikule ebaõiglusele. See toimus 1845–1846 tema Szalkszentmártonis elavate vanemate juures. See pool aastat polnud kriisiperiood sõna harilikus tähenduses, ta käis ikkagi kaasas luule uuenemisega (Felhők, Pilved, 23. aprill 1846), tegi katseid uute žanrite, romaani- ja näitekirjanduse vallas (A hóhér kötele – Timuka köis, 4. juuni 1846, Tigris és hiéna – Tiiger ja hüään, 2. jaanuar 1847) ja tegi ka olulisi otsuseid oma elus. Temast sai vabakutseline kirjanik, esimene luuletaja, kes Ungaris oma sulest ära elas; ta asutas noorte kirjanike huvide kaitsmise ühingu, Tízek Társasága – Kümne Seltsi. Ja mis võib-olla veel olulisem: tema romantiliselt julge tegutsemishimu kujunes Prantsuse revolutsiooni uurimise mõjul vabariiklikuks maailmavaateks, pea religioosselt intensiivse vabaduse- ja looduskultusega. Ta leidis ka kaasa: 8. septembril 1846 Transilvaania reisile minnes tutvus ta Nagykárolys Júlia Szendreyga, kelle ta nende kohtumise esimesel aastapäeval naiseks võttis. Nende üheaastase armastuse vabadussõja käigus (vääritimõistmiste, vanemate keeldude, kirja- ja luulevormis sõnumitega) selgus: sellest sai esimene selline poeediarmastus ungari kirjanduses, milles tüdruk ei otsustanud mitte oma pere, vaid kaasa kasuks. Nii kirjutas Petőfi sulg Koltó pulmareisil (septembris–oktoobris 1847) ja ka pärast seda armastusluulet abikaasale. 1847. aastasse jääb ka tema tutvumine János Aranyga, kes jätkab Petőfi elutööd pärast poeedi surma.