Sándor Petőfi: erinevus redaktsioonide vahel

TemaSándor Petőfi vanemad olid slovakid. jaPetőfi sünninimi oli tal Alexander Petrovics, mille ta ungaripärastas oma nime [[1842]]|1842. aastal,]] kui alustas kirjanikukarjääri. Tema sünnikodu on praegu [[majamuuseum]]. TemaPetőfi lapsepõlvemälestused on seotud [[Kiskunfélegyháza|Kiskunfélegyházaga]], millele ta ka viitab hiljem ka oma luules.

KooliteedPetőfi alustas takooliteed viie ja poole aastasena. Esimesed ningkuus aastat õppis ta luterlikes õppeasutustes: [[Kecskemét|Kecskeméti]] koolis (1828–1831), Sárszentlőrincis (1831–1833), [[Pest|Pesti]] luteri gümnaasiumis (1833–1834). Järgmise õppeaastaSeejärel veetis ta ühe õppeaasta Pestis piaristide juures (1834–1835). TemaPetőfi õnnelikemad õpinguaastad seostuvad aga [[Aszód|Aszódiga]] (1835–1838)., Seal õppiskus ta õppis hästi, luges palju, joonistas ja kirjutas ka luuletusi. –Aszódis ja sealtal tekkis esimest korda soov näitlejaks saada. Tema teismeiga langes ajaliselt kokku perekonna ainelise hävinguga. Tema seni jõukas isa vaesus peamiselt halbade tehingute ja laenude tõttu, viimase hoobi andis 1838. aasta suur Doonau üleujutus. Poolaasta Selmeci lütseumis lõppes Petőfi jaoks läbikukkumisega, misjärel ta töötas esmalt Pestis Ungari Teatri juures omamoodi teatriteenijana ning astus seejärel pärast paari kuud Dunántúli sugulaste juures 1839. aasta septembris Sopronis soldatiks.

Nõrgaõrga kondiga poisina valetas ta end vanemaks, et ta vastu võetaks. Kuid maailma avastamise asemel veetis ta osa ajast laatsarettides ja oleks oma otsuse eest peaaegu eluga maksnud. Poolteise aasta möödudes, 1841. aasta algul, kui ta oli teeninud erinevais paigus (Sopron, Graz, Zágráb, Károlyváros, Zagreb, Sopron), lasti ta sandina erru. Vaid iseendale loota võiv noormees katsetas uuesti õpingutega (Pápa kolleegium 1841–1842), kuid ei sealne edu isetegevusringis ega ka luuletuse ilmumine ("A borozó" – "Veinijooja", Athenaeum, 22. mai 1842) ei lahendanud tema toidumuret. Sellest ajast sai aga alguse sõprus Mór Jókaiga. 1841. aasta suvel Dunántúlis ühines ta esimest korda rändnäitlejatega ning mängis 1842–1843 erinevate nimede all ja eri truppide koosseisus Székesfehérváris ja Kecskemétis. Toona polnud ta veel teinud lõplikku valikut kirjanduse ja näitlemise vahel, teda tõmbasid mõlemad romantilise eneseteostuse võimalused. Pozsonyis (Bratislavas), parlamendi kogunemispaigas, ei leidnud ta aga esinemisvõimalust, seetõttu elatus ta seal parlamendi teatiste ümberkirjutamisest, hiljem Pestis ja Gödöllős aga romaanide tõlkimisest. Tema näitlejakarjääri jätkamist takistas nõrk tervis: 1843.–1844. aasta talve vireles ta tõbisena Debrecenis.