Alfred Kongo: erinevus redaktsioonide vahel

Alfred Kongo astus [[Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940)|Kõrgemasse Kunstikooli Pallas]] [[1929]]. aastal. [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|Nõukogude okupatsioonivõimu]] poolt augustis 1940 likvideeritud kooli asemel lõpetas ta [[Villem Ormisson]]i ja [[Ado Vabbe]] õpilasena ühena viimastest pallaslastest koos [[Viktor Karrus]]e ja [[Endel Kõks]]iga 1. septembril 1940 asutatud [[Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool|Konrad Mäe nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli]] aastal 1940. Eesti kunstiellu lülitus ta 1930. aastate lõpul koos [[Elmar Kits]]e, [[Endel Kõks]]i ja [[Lepo Mikko]]ga, leides tunnustust kui isikupärase laadiga maalija.

 

 

Pärast kunstikooli lõpetamist jäi Kongo Tartusse. Nõukogude okupatsiooni tõttu jäi ta ilma Pallase lõpetajatele varem võimaldatud enesetäiendamisperioodist Euroopas. Ta ei reisinud kunagi [[Pariis]]i ja nagu mitmetele teistele kaasaegsetele jäi tallegi aastakümnete jooksul ainsaks võimaluseks näha Pariisi koolkonna meistrite originaaltöid sõjajärgsetel sõitudel [[Peterburg|Peterburi]] ja [[Moskva]] kunstimuuseumidesse<ref name=":0" />. Aastatel 1940–1941 oli Kongo [[Eesti Kunstnike Kooperatiiv]]i Tartu osakonna asjaajaja. Tema tegevusest sõja-aastatel on vähe andmeid. Kongol õnnestus vältida mobilisatsiooni nii Nõukogude kui Saksa armeesse ning ta veetis sõjaperioodi Tartus ja kodutalus<ref name=":0" />. Sobimatuna Nõukogulikku loomereeglistikku järgnes töö [[Tartu Kunstifond]]i nahaateljees. Aastatel 1946–1948 töötas Kongo [[Tartu Riiklik Kunstiinstituut|Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis]] assistendi ametikohal sisuliselt maaliõppejõuna, kuid [[1948]]. aastal alanud nõiajaht rahvuslikule intelligentsile ei jätnud puutumata ka Kongot. Ta vabastati õppejõu kohalt ning ligi 10 aasta jooksul oli välistatud tema esinemine näitustel<ref name=":0" />.