Vennad Grimmid: erinevus redaktsioonide vahel

Et võimaldada vanimatele poegadele tulevaseks võimalikuks juristikarjääriks sobivat haridust, saatis ema nad 1798 [[Kassel|Kasselisse]] tädi juurde, et nad astuksid gümnaasiumisse. Nende isa oli paar aastat varem surnud kopsupõletikku. Üliandekad poisid saavutasid ülikooliküpsuse gümnaasiumi ülemisi astmeid läbimata <ref>Heiner Boehnke, Hans Sarkowicz. Der fremde Ferdinand, Die andere Bibliothek, Berliin 2020, lk 9</ref> 1802. ja 1804. aastal astusid vennad [[Marburgi ülikool|Marburgi ülikooli]] õigusteadust õppima. Üks nende õpetajaist, Friedrich Carl von Savigny, avas teadmishimulistele noortele tudengitele oma eraraamatukogu ja tutvustas neid romantismi ja [[Minnesinger|minnesingerite]] teostega. Jakob ja Wilhelm Grimmi mõjutas oluliselt ka [[Johann Friedrich Herder]] oma vaadetega rahvaluulele. Vennad aga ei arenenud romantikuteks, vaid olid realistid, kes nägid kauges minevikus tänapäevaste olude juuri. Nad uurisid saksakeelse kirjanduse ajaloolist arengut ning panid paika selle valdkonna teadusliku käsitluse alused.

1808. aastal suri Grimmide ema ja enamik lastest kolis kokku Kasselisse. Pere vanimana pidi Jacob Grimm hakkama teisi ülal pidama, mis tänu eraraamatukoguhoidja kohale kuninga juures ka õnnestus. <ref>Boehnke, Sarkowicz lk 10.</ref>

Alates 1806. aastast hakkasid vennad koguma muinasjutte ja muistendeid, mis on tänapäeval tuntud nende põhiteostena. Nad kogusid vanu, enamjaolt suuliselt edasi antud lugusid, mida nad siis seejärel rohkem või vähem töötlesid ja silusid. Üks nende olulisemaid allikaid olid [[Hugenotid|hugenoti]] perekonnast pärit Dorothea Viehmanni jutustatud muinasjutud. Wilhelm Grimmi teeneks võib lugeda seda, et ta pani aluse muinasjutu-uurimisele teadusharuna, uurides kriitiliselt allikaid ja rahvajuttude arengut.

Aastal 1812 ilmus esimene köide kogumikust "Kinder- und Hausmärchen" ("Kodu- ja lastemuinasjutud"), aastal 1815 teine köide. 1819. aastal avaldati esimene köide põhjalikult ümber töödelduna. Lisati uusi muinasjutte, umbes veerand lugudest võeti välja ja allesjäänud töötati uuesti läbi, sageli selleks, et kõrvaldada siivutuna tunduvaid erootilisi vihjeid. Märkused mõlema köite lugude kohta avaldati 1822. aastal eraldi köitena. Aastal 1825 järgnes "Kinder- und Hausmärcheni" väike väljaanne, mis aitas oluliselt kaasa muinasjuttude populaarsuse kasvule. Selle väljaande jaoks tellisid Jacob ja Wilhelm Grimm oma vennalt Ludwig Emililt illustratsioonid.

Uurijad on siiski väitnud, et Grimmide muinaslood ei pärine lihtrahvalt, Jacob ja Wilhelm Grimm lasid peaaegu kõik muinasjutud endale oma Kasseli korteris jutustada. Jutustajad olid enamjaolt haritud noored naisterahvad ja lood ise sageli prantsuse päritolu. <ref>[https://www.zeit.de/zeit-geschichte/2012/04/Maerchen-Brueder-Grimm-Urspruenge Heinz Roelleke. Märchen über Märchen. Zeit.de]</ref> <ref>[https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/jacob-grimm-ja-wilhelm-grimm-ja-muinasjuttude-selged-silmad/ Jacob Grimm ja Wilhelm Grimm ja muinasjuttude selged silmad]</ref> Noorem vend Ferdinand Grimm, kes rändas lugusid kogudes maainimeste seas ringi, on kogumikku „Kinder- und Hausmärchen“ panustanud vähemalt kaks teksti. <ref>Boehnke, Sarkowicz lk 12.</ref>

Tänapäevaks on Grimmide muinasjutte tõlgitud rohkem kui 170 keelde .<ref>[http://www.grimms.de/sites/all/themes/responsive_blog/files/Brueder-Grimm-Kinder-Biographie.pdf Grimmide biograafia lastele]</ref>

1816. ja 1818. aastal ilmusid kaks köidet saksa muistendeid ("Deutsche Sagen"), mis ei saavutanud aga nii suurt populaarsust kui muinasjutud. Grimmid olid muinasjutte ja muistendeid kogunud ühepalju, kuid nende eristamine oli keeruline ja vennad polnud selles alati järjekindlad.

30. eluaastaks olid Jacob ja Wilhelm oma arvukate teoste ja kirjatükkide avaldamisega saavutanud väljapaistva positsiooni. Wilhelm Grimm asus vahepeal tööle sama raamatukogu sekretärina, kus töötas raamatukoguhoidjana Jacob Grimm, nii et nad said kohapeal tegelda ka oma uurimistööga, mille eest said aastal 1819 Marburgi ülikooli audoktoriteksaudoktoriks.

Pärast oma suursoosija, [[Hesseni kuurvürstkond|Hesseni]] kuurvürstinna Wilhelmine Karoline surma aastal 1820 ja kuurvürsti surma aastal 1821 olid Grimmid sunnitud kolima koos õe Lottega odavamasse korterisse. Pärast Lotte abiellumist kolisid vennad veel korduvalt.

Poliitilistel põhjustel 1837. aasta lõpus Göttingenist välja saadetud Grimmid siirdusid 1838. aastal taas Kasselisse eksiili, kus alustati koos saksa sõnaraamatu "Deutsches Wörterbuch" kirjutamist, jõudes viimaks F-täheni. <ref>[https://www.planet-schule.de/wissenspool/die-brueder-grimm/inhalt/hintergrund/aus-dem-leben-der-brueder-grimm.html Planet-Schule.de]</ref> Selles teoses seisis iga sõnaartikli keskpunktis sõna tähenduse ajalugu, ja ajaloolised kasutusviisid. Sõnaraamatu koostamisel kasutati palju ka sõprade teadlastest kolleegide abi. "Deutsches Wörterbuchi" 1. köide ilmus 1854.

* "Irische Elfenmärchen", [[Leipzig]], 1826

* "Deutsches Wörterbuch" (''der Grimm''), 1. kd 1854, 33. kd 1960, uustrükk [[München]], 1984 dtv Verlag

* Vennad Grimm "Lumiwalguke: muinasjutt", tõlkinud W. F. Eichhorn, [[Tallinn]] 1877

* Vennad Grimm "Tudulinna moosekandid", H. Laakmann, [[Tartu]], 189?