Füüsika (Aristoteles): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
93. rida:
Olles niisiis selle vastuse kõrvaldanud, lahendab Averroes teistmoodi: ja ta ütleb, et mingi tingimuslik väide, mille antetsedent on võimatu ja konsekvent on võimatu, ei saa olla tõene, nagu näiteks see: kui inimene on eesel, siis ta on mõistuseta elukas. Niisiis tuleb möönda, et kui eeldada, et mingi liikuv keha paneb iseennast liikuma, siis on võimatu, et tervik või selle osa seisaks paigal, nii nagu on võimatu, et tuli ei oleks soe, sest ta on iseenda soojuse põhjus. Sellepärast on tõene see väide: kui liikuva iseennast liikuma paneva asja osa on paigal, siis tervik on paigal. Aga kui Aristotelese sõnu hoolega uurida, siis ta ei kasuta kordagi osa paigalseisu, välja arvatud ütluses, millel on tingimusliku propositsiooni jõud. Sest ta ei ütle "seisku BC paigal", vaid "kui BC seisab pa
igal, peab AB paigal seisma", ja jälle "kui osa seisab paigal, peab tervik paigal seisma". Ja selle tõese tingimusliku propositsiooni põhjal tõestab Aristoteles ettepandu. Aga Averroes ütleb, et see tõestus ei ole lihtsalt tõestuste soost, vaid niisuguste tõestuste soost, mida nimetakse märgitõestusteks ehk sellepärast-et-tõestusteks, milles kasutatakse niisuguseid tingimuslikke propositsioone. Aga see lahendus on sobiv selle poolest, mida see ütleb timgimusliku propositsiooni tõesuse kohta, aga tundub, et peab ütlema, et see ei ole sellepärast-et-tõestus, vaid seetõttu-et-tõestus, sest see sisaldab põhjust, miks on võimatu, et miski liikuv paneks iseennast liikuma. Et see saaks ilmseks, peab teadma, et iseenda liikumapanemine ei ole midagi muud kui iseenda liikumise põhjus olemine. Aga see, mis on omaenda millegi põhjus, peab olema selle esimene; sest see, mis on mingis soos esimene, on nende asjade põhjus, mis on pärast. Sellepärast on tuli, mis on iseenda ja teiste asjade soojuse põhjus, esimene soe asi. Aga Aristoteles näitab VI raamatus, et liikumise puhul ei leidu esimest, ei aja poolest ega suuruse poolest, ega mitte ka liikuva poolest, nende jagatavuse tõttu. Järelikult ei saa leiduda esimest, mille liikumine ei sõltuks millestki eelnevast: sest terviku liikumine sõltub osade liikumisest ning jaguneb nendeks, nagu VI raamatus on tõestatud. Niisiis näitab Aristoteles nõnda põhjust, miks mitte ükski liikuv asi ei pane iseennast liikuma; sellepärast et ei saa olla esimest liikuvat, mille liikumine ei sõltu osadest: nii nagu ma näitaksin, et mitte miski jagatav ei saa olla esimene olev, sest mis tahes jagatava asja olemine sõltub osadest: nii et on tõene see tingimuslik propositsioon: kui osa ei liigu, siis tervik ei liigu, nii nagu on tõene see tingimuslik propositsioon: kui osa ei ole, siis tervik ei ole.
Sellepärast ütlesid ka platoonikud, kes postuleerisid, et mõned asjad panevad iseennast liikuma, et mitte ükski kehaline ehk jagatav asi ei saa iseennast liikuma panna; vaid iseenda liikumapanemine on omane ainult spirituaalsele substantsile, mis saab iseendast aru ja armastab iseennast: nimetades liikumiseks üleüldiselt kõiki toiminguid; sellepärast nimetab ka Aristoteles lII raamatus "Hingest" niisuguseid toiminguid, nimelt aistimist ja arusaamist, liikumiseks, selle poolest, et liikumine on täiusliku asja tegelikkus. Aga siin räägitakse liikumisest selle poolest, et ta on ebatäiusliku asja, st võimalikkuses olemasoleva asja tegelikkus; sellise liikumise poolest jagamatu asi ei liigugi, nagu VI raamatus on tõestatud ja nagu siin eeldatakse. Ja nõnda on selge, et kui Aristoteles postuleerib, et kõike, mis liigub, paneb liikuma miski muu, siis ta ei lahkne Platonist arvamuse poolest, vaid ainult sõnade poolest.
| |||