Füüsika (Aristoteles): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
88. rida:
Sellele Aristotelese tõestusele esitatakse mitu vastuväidet. [[Galenos]] väidab vastu Aristotelese väitele, et kui ainult üks liikuva asja osa liigub ja teine on paigal, siis tervik ei liigu iseenesest: ta ütleb, et see on väär, sest see, mis liigub osa poolest, liigub iseenesest. Aga Galenos eksis, sest "iseenesest" on ekvivookne. Sest mõnikord mõistetakse sõna "iseenesest" nii, et sellele vastandub ainult see, mis on sattumuslik; ja siis see, mis liigub osa poolest, liigub isenesest, nagu Galenos aru sai. Aga mõnikord mõistetakse teda nii, et talle vastandub nii see, mis on sattumuslik, kui ka see, mis on osa poolest; ja selle kohta ei öelda ainult "iseenesest", vaid ka "esmaselt". Ja nõnda mõistabki Aristoteles seda nii: see on näha sellest, et kui ta on järeldanud "järelikult ei liigu AB iseenesest", siis ta lisab: "aga on mööndud, et ta liigub iseenesest esmaselt".
Aga kaalukam on [[Avicenna]] vastuväide: ta ütleb, et see põhjend lähtub võimatust eeldusest, millest järeldub võimatu, mitte eeldusest, et miski paneb iseennast liikuma. Sest kui me eeldame, et miski paneb iseennast liikuma iseenesest ja esmaselt, siis on loomulik, et ta paneb end liikuma nii terviku poolest kui ka osade poolest. Nii et kui eeldatakse, et mingi selle osa seisab paigal, siis see on võimatu eeldus. Ja sellest
st järeldubki see võimatu, milleni Aristoteles jõuab, nimelt et tervik ei liigu esmaselt ja iseenesest, nagu on eeldati. Aga seda vastuväidet võib keegi vältida, öeldes, et kuigi osal on võimatu paigal seista määratletud loomuse poolest, niivõrd kui ta on seda liiki keha, näiteks taevas või tuli, ei ole see siiski võimatu, kui pidada silmas keha üldist loomust, sest kehal kui kehal ei ole keelatud paigal seista või liikuda. Aga selle vastuse välistab Avicenna kahel moel. Esiteks sellepärast, et sama põhjendiga võib öelda kogu keha kohta, et tal ei ole keelatud paigal seista selle põhjal, et ta on keha, nagu öeldakse osa kohta; ja nõnda oleks ettepandu tõestamiseks üleliigne eeldada jagamist liikuvaks ja paigalseisvaks osaks. Teiseks sellepärast, et mingi propositsioon muutub võimatuks lihtsalt, kui predikaat on subjektiga vastuolus liigierisuse tõttu, kuigi ta ei ole subjektiga vastuolus soo tõttu. Sest on võimatu, et inimene oleks mõistuseta, kuigi see, et ta on elukas, ei takista tal olla mõistuseta. Nõnda niisiis on lihtsalt võimatu, et iseennast liikumapaneva keha osa seisaks paigal, sest see on niisuguse keha loomuse vastane, kuigi see ei ole keha üldise loomuse vastane. Olles niisiis selle vastuse kõrvaldanud, lahendab Averroes teistmoodi: ja ta ütleb, et mingi tingimuslik väide, mille antetsedent on võimatu ja konsekvent on võimatu, ei saa olla tõene, nagu näiteks see: kui inimene on eesel, siis ta on mõistuseta elukas. Niisiis tuleb möönda, et kui eeldada, et mingi liikuv keha paneb iseennast liikuma, siis on võimatu, et tervik või selle osa seisaks paigal, nii nagu on võimatu, et tuli ei oleks soe, sest ta on iseenda soojuse põhjus. Sellepärast on tõene see väide: kui liikuva iseennast liikuma paneva asja osa on paigal, siis tervik on paigal. Aga kui Aristotelese sõnu hoolega uurida, siis ta ei kasuta kordagi osa paigalseisu, välja arvatud ütluses, millel on tingimusliku propositsiooni jõud. Sest ta ei ütle "seisku BC paigal", vaid "kui BC seisab paigal, peab AB paigal seisma", ja jälle "kui osa seisab paigal, peab tervik paigal seisma". Ja selle tõese tingimusliku propositsiooni põhjal tõestab Aristoteles ettepandu.
| |||