Füüsika (Aristoteles): erinevus redaktsioonide vahel

 

Ta paneb kõigepealt ette, et kõike, mida liikuma pannakse, peab panema liikuma miski muu. Mingite asjade puhul on see ilmne. Sest on mingid asjad, milles eneses nende liikumise alget ei ole, sest nende liikumise alge on väljastpoolt, nagu näiteks nende asjade puhul, mida pannakse liikuma vägivalla abil. Järelikult, kui on miski, milles endas ei ole tema liikumise alget, vaid tema liikumise alge on väljastpoolt, siis on ilmne, et teda paneb liikuma miski muu. Kui aga on miski liikuv, mille liikumise alge on temas eneses, siis selle puhul saab olla kahtlus, kas teda paneb liikuma miski muu. Ja sellepärast on selle puhul ülesandeks näidata, et teda paneb liikuma miski muu. Järelikult kui oletada, et midagi niisugust ei pane liikuma miski muu, siis võtame liikuva ab, mis saab liikuda iseenese poolest ja esmaselt, mitte selle tõttu, et mingi tema osa liigub. Sest nõnda ta ei liiguks mitte iseenese poolest, vaid osa poolest; aga kui miski paneb iseennast liikuma, ilma et miski muu teda liikuma paneks, siis peab teda liikuma pandama esmaselt ja iseenesest; nii nagu kui miski on soe mitte millegi muu tõttu, siis ta peab olema esmaselt ja iseenesest soe. Niisiis, kui see on antud, hakkab ta ettepandut näitama kahtemoodi: esiteks välistades selle, mille tõttu kõige rohkem võib tunduda, et miski liigub mitte millegi muu tõttu, teiseks näidates otseselt, et mitte miski ei saa iseennast liikuma panna. Aga see, mille tõttu kõige rohkem tundub, et miski liigub mitte millegi muu tõttu, on see, et teda ei pane liikuma mitte mingi väline alge, vaid seesmine. Ta ütleb niisiis kõigepealt, et arvamine, et AB-d paneb liikuma tema ise, selle tõttu, et ta liigub tervikuna ja teda ei pane liikuma mingi väline asi, sarnaneb sellega, kui keegi ütleb, et liikuv asi, mille üks osa liigub ja teine osa paneb liikuma, paneb iseennast liikuma, selle tõttu, et pole näha, kumb osa on liikumapanev, kumb liikumapandav; nagu näiteks kui niimoodi liikuv, mis on DEZ, mille osa on DE, paneb liikuma osa, mis on EZ, ja pole näha, kumb osa on liikumapanev, kumb liikumapandav. Aga ta mõistab esimese liikuva asja all, mis liigub tervikuna ja mida paneb liikuma seesmine alge, mingit hingestatud keha, mida hing paneb tervikuna liikuma: liikuva asja DEZ all mõistab ta aga mingit keha, mis ei liigu tervikuna, vaid üks selle kehaline osa on liikumapanev, teine liikumapandav; aga selle liikuva puhul on ilmne, et seda, mis liigub, paneb liikuma miski muu. Ja selle põhjal tahab ta sarnaselt näidata hingestatud keha kohta, mis tundub panevat iseennast liikuma. Sest nii on temaga niivõrd, kui üks osa paneb liikuma teist, nimelt hing keha, nagu VIII raamatus näidatakse.