Füüsika (Aristoteles): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
168. rida:
Aristoteles ütleb esiteks, et samamoodi tundub olevat väljamõeldis ka see, kui keegi, kes postuleerib, et liikumine millalgi on, millalgi ei ole, ütleb seda selle põhjendiga, et see on nii sellepärast, et on loomupärane, et see on nii, ning seda tuleb võtta printsiibina; nii nagu Empedokles tundub ütlevat, nimelt et see, et asjad hoiavad osa aega sõprust ning osa aega tüli ja liiguvad, ning vahepealsel ajal seisavad paigal, on asjadele paratamatult omane; nii nagu kui keegi ütleks, et soe soojendab sellepärast, et nii on paratamatu, ja seda tuleb võtta printsiibina. Samamoodi võttis Empedokles printsiibina, et on paratamatu, et millalgi asjad liiguvad sõpruse tõttu, millalgi tüli tõttu ja millalgi seisavad paigal. Ja võib-olla ütleksid samamoodi ka Anaxagoras ja need, kes postuleerivad ühte toimivat printsiipi, et tuleb võtta printsiibina, et liikumine sai alguse pärast seda, kui seda lõpmatu aja jooksul ei olnud.
Edasi näitab Aristoteles, et Anaxagoras kasutas seda põhjendit ebasobivamalt kui Empedokles. Sest on ilmne, et kui midagi postuleeritakse printsiibina, siis tuleb seda võtta asja loomuse poolest olevana, st et asja loomus on niisugune, et see vastab loomusele. Sest nõnda me võtame printsiibina, et iga tervik on oma osast suurem, sest see on terviku loomuses, et ta ületab osa kvantiteedi. Sellepärast Empedokles ütleski, et see, et see on loomu poolest nii, andes mõista, et seda tuleb võtta printsiibina. Ja samamoodi ütleks Anaxagoras, kuigi ta seda ei väljenda. Aga on ilmne, et ükski looduslik asi ega ükski asi nendest, mis on looduslikele asjadele omane, ei saa olla ilma korrata, sest loodus on korrastatuse põhjus. Sest me näeme, et loodus läheb oma töödes korrastatult üle ühelt asjalt teisele, ja järelikult see, millel ei ole mingit korda, ei ole loodusekohane ja seda ei saa võtta printsiibina. Aga kahel lõpmatul asjal ei ole omavahel korda, sest lõpmatul asjal ei ole lõpmatu asjaga mitte mingit proportsiooni; sest igasugune kord on mingi proportsioon. Nii järelikult on selge, et lõpmatu aja jooksul paigalseismine ja pärast seda lõpmatuks ajaks liikuma hakkamine, ilma et esimese ja teise aja vahel oleks mingi erinevus, mille pärast liikumine saaks pigem nüüd kui enne; ega jälle mingi muu korrastatuse mittemääramine nende kahe vahele, millest üks on ilma liikumiseta, teine alustab liikumist, nii et liikumine saab, nagu Anaxagoras postuleeris, ei ole looduse töö. Sest mis tahes on looduses, on kas siis alati ühtemoodi, mitte kord nii, kord naa, nagu näiteks tuli kandub alati üles; või siis on mingi põhjus, mille pärast ta ei ole alati ühtemoodi, nagu näiteks elukad alati ei kasva, vaid mõnikord kahanevad, ja sellel on mingi põhjus. Nõnda järelikult ei tundu olevat loodusele vastav, et asjad seisaksid lõpmatu aja jooksul paigal ning seejärel hakkaksid liikuma, nagu Anaxagoras postuleeris. Sellepärast on parem öelda, nii nagu ütles Empedokles, või kes tahes teine, kes samamoodi arvas, et kogu kõiksus mingil ajal seisab paigal ja teisel ajal jälle liigub; sest sellel saab juba olla mingi korrastus: sest lõplikul asjal lõpliku asjaga saab olla proportsioon.
{{pooleli}}
| |||