Füüsika (Aristoteles): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
149. rida:
Aga kui me postuleerime, et vähemalt esimene liikumapanija on alati olnud, siis jääb üle vastata tema järgmisele järeldusele, millega ta järeldab, et kui liikumapanevad ja liikuvad asjad eeleksisteerivad ning liikumine hakkab otsast peale olema, siis ei saanud kas liikumapanevad või liikuvad asjad olla selles olukorras, milles nad on siis, kui on liikumine; ja nõnda peab esimesele muutumisele eelnema mingi muutumine. Ja kui me räägime liikumisest endast, siis vastus on lihtne: sest liikuvad asjad ei olnud enne selles olukorras, milles nad nüüd on, sest enne neid ei olnud; sellepärast nad ei saanud liikuda. Aga nagu öeldud, olemist ennast nad ei saavutanud muutumise või liikumise teel, vaid emanatsiooni teel asjade esmaalgelt; ja nõnda ei järeldu, et enne esimest muutumist oleks mingi muutus. Aga jääb veel küsimus asjade esimesest esilekutsumisest. Sest kui esmaalge, mis on Jumal, ei ole praegu teistmoodi kui enne, siis ta ei kutsu praegu asju esile, nii nagu ta ennegi ei kutsunud: aga kui ta on teistmoodi, siis vähemalt see muutus tema poolelt oli enne muutust, mida postuleeritakse esimeseks. Ja kui ta oleks kõigest looduse tõttu, mitte tahte ja aru tõttu toimija, siis see põhjend järelduks paratamatult: aga kuna ta toimib tahte tõttu, siis ta saab igavese tahtega esile kutsuda mitteigavese tagajärje, nii nagu ta igavese aruga saab aru saada mitteigavesest asjast: sest asi, millest aru saadakse, on tahte tõttu toimijatel kuidagi tegevuse printsiip, nii nagu looduslik vorm toimijatel, mis toimivad loomuse tõttu.
 
Aga midagi on veel üleval. Sest me näeme, et tahe lükkab edasi selle tegemise, mida ta tahab, ainult seetõttu, et tulevikus on oodataoodatakse midagi, mida olevikus veel ei ole; nagu näiteks kui ma tahan teha tuld mitte praegu, vaid pärast, onootan tulevikusma oodatatulevikus külma, mille pärast ma teen tuld; või vähemalt on oodataoodatakse aja kohalolu. Aga see, et ajale järgneb aeg, ei ole ilma liikumiseta: järelikult ei saa olla, et tahe, isegi kui postuleerida, et see on muutumatu, lükkab edasi selle tegemise, mida ta tahab, kui mingi liikumine ei sekku. Ja nõnda saab igaveselt tahtelt tulla uus asjade esilekutsumine ainult vahendavate liikumiste kaudu, mis järgnevad üksteisele lõpmatuseni. Niimoodi vastuväitjatel jääb aga kahe silma vahele, et see vastuväide lähtub ajas toimijast, st toimijast, mis toimib aja eeldusel: sest niisuguse tegevuse puhul, mis toimub ajas, tuleb silmas pidada mingit kindlat seisundit selle aja suhtes või millegi suhtes nendest asjadest, mis on selles ajas, et see toimuks pigem sel ajal kui teisel ajal. Aga sellel põhjendil ei ole kohta üleüldise toimija puhul, mis koos teiste asjadega kutsub esile ka aja enda.
 
{{pooleli}}