Füüsika (Aristoteles): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
141. rida:
Ja sellepärast tuleb öelda teistmoodi, Aristotelese kavatsuse järgi, nimelt et ta tahab seda, et iga praegu on algus ja lõpp, tõestada selle põhjal, mida ta alguses eeldas, nimelt et eelnevat ja järgnevat ei ole, kui ei ole olemas aega: sest ta ei kasutanud seda printsiipi millegi muu jaoks, vaid järeldab sellest, et iga praegu on algus ja lõpp. Sest kui on antud, et mingi praegu on mingi aja algus, aga alguse definitsioonist on ilmne, et aja algus on see, enne mida mitte ühtegi aja osa ei olnud olemas, siis tuleb järelikult võtta midagi, mis on enne seda praegut, mida postuleeritakse aja alguseks, ehk on talle eelnev. Eelnevat aga ei ole enne aega: järelikult see nüüd, mis postuleeritakse aja alguseks, on ka aja lõpp. Samamoodi, kui postuleeritakse, et praegu on aja lõpp, siis järeldub, et ta on ka algus: sest lõpu loomusesse kuulub, et pärast seda ei ole ükski aja osa: järgnev aga ei ole ilma ilma ajata: järelikult järeldub, et see praegu, mis postuleeritakse lõpuks, on ka aja algus.
Thomas jätkab. Edasi näitab Aristoteles, et tulevikus on alati liikumine. Ja ta näitab seda liikumise poolelt, sest ülaltoodud põhjend liikumise poolelt järeldas ainult seda, et liikumine mitte kunagi ei alga, aga toodud põhjend aja poolelt järeldas nii seda, et see pole mitte kunagi alanud, kui ka seda, et see mitte kunagi ei lakka. Ta ütleb sellepärast, et seda, et liikumine on hävimatu, st et ta mitte kunagi ei lakka, saab tõestada sellesama põhjendiga, millega tõestatakse, et liikumine pole mitte kunagi alanud. Sest nii nagu sellest, et on aja algamine, järeldub, et on mingi muutumine enne seda muutumist, mis postuleeritakse esimeseks, järeldub sellest, kui postuleeritakse, et liikumine millalgi lakkab, et on mingi muutumine, mis on järgnev sellele, mida postuleeritakse viimaseks. Ja seda, kuidas see järeldub, selgitab ta lühendades seda, mida ta ülalpool ütles liikumise algamise kohta. Sest ta postuleeris, et kui liikumine sai alguse, siis liikuvad ja liikumapanevad asjad kas said alguse või olid alati olnud. Ja sarnase jagamise saab teha siin; sest kui liikumine lakkab, siis liikuvad ja liikumapanevad asjad kas jäävad alles või mitte: aga kuna ta oli ülalpool näidanud, et mõlema järgi järeldub sama, siis ta kasutab siin ainult ühte teed, nimelt et postuleeritakse, et liikuvad ja liikumapanevad asjad lakkavad olemast. Sellepärast ta ütleb seda eeldades, et liikumine tegelikkuses ja liikuv asi ise ei lakka olemast korraga, vaid nii nagu liikuva asja saamine on eelnev tema liikumisele, on liikuva asja hävimine järgnev liikumise lakkamisele. See on selge, sest tuleb ette, et miski põletatav jääb alles pärast seda, kui ta lakkab põlemast. Ja nii nagu on öeldud liikuva kohta, tuleb öelda ka liikuma panna saava kohta, sest ta ei lakka korraga olemast tegelikkuses liikumapanev ja võimalikkuses liikuma panna saav. Nõnda siis on selge, et kui ka liikuv asi ise pärast liikumise lakkamist hävib, peab olema mingi liikuva asja enda hävimine. Ja jälle, kuna postuleeritakse, et kõik liikumapanevad ja liikumapandavad asjad lakkavad olemast, siis peab hiljem olema paratamatu, et hävib ka see ise, mis hävitab. Järelikult, kuna hävimine on mingi muutumine, siis järeldub, et pärast viimast muutumist on mingid muutumised. Järelikult, kuna see on võimatu, siis järeldub, et liikumine kestab jäädavalt.
Need on niisiis need põhjendid, millega Aristoteles kavatseb tõestada, et liikumine on alati olnud ja mitte kunagi ei lakka. See on küll ühes osas meie usuga vastuolus, nimelt see, et postuleeritakse, et liikumine on alati olnud. Sest meie usu järgi postuleeritakse, et mitte miski ei ole alati olnud peale Jumala enda, kes on täiesti liikumatu: kui just võib-olla keegi ei taha Jumala arusaamist ennast nimetada liikumiseks; seda mõistetakse ekvivookselt: sest Aristoteles ei pea siin silmas niisugust liikumist, vaid omaselt liikumiseks nimetatavat. Mis aga puudutab teist osa, siis see ei ole täiesti usu vastane, vaid nagu ülal öeldud, ei räägi Aristoteles taeva liikumisest, vaid liikumisest üleüldiselt. Aga meie postuleerime oma usu järgi, et maailma substants on küll millalgi alguse saanud, kuid ei lakka kunagi olemast. Me postuleerime ka, et mingid liikumised jäävad alati olema, kes jäävad alati, elades hävimatut elu, kas siis viletsat või õndsat. Mõned aga, püüdes asjatult näidata, et Aristoteles ei ole rääkinud meie usu vastu, on öelnud, et Aristoteles ei kavatse siin näidata tõese asjana, et liikumine on igikestev, vaid tuua ära mõlema poole põhjend kui kahtluse all oleva asja kohta: aga arutluskäigu enda põhjal saab ilmseks, et see on tühi jutt. Ja peale selle, aja ja liikumise igikestvust kui printsiipi kasutab ta esmaalge olemise tõestamiseks nii siin VIII raamatus kui ka "Metafüüsika" XII raamatus; sellepärast on ilmne, et ta peab seda tõestatuks.
{{pooleli}}
| |||