Füüsika (Aristoteles): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
138. rida:
Tundub aga, et Aristotelese põhjendil ei ole jõudu. Sest praegu suhtub ajasse nii, nagu punkt suhtub joonesse, nagu VI raamatus mainitud: aga punkti loomusesse ei kuulu see, et ta on vahepealne, vaid on mingi punkt, mis on ainult joone algus, ja mingi punkt, mis on ainult lõpp: aga iga punkt oleks algus ja lõpp, juhul kui see oleks lõpmatu joone punkt. Järelikult ei saa tõestada, et joon on lõpmatu, selle põhjal, et iga punkt on algus ja lõpp: vaid ümberpöördult, selle põhjal, et joon on lõpmatu, tuleks tõestada, et punkt on algus ja lõpp. Nõnda järelikult tundub, et see, et iga praegu on algus ja lõpp, on tõsi ainult juhul, kui postuleeritakse, et aeg on alatine. Järelikult tundub, et kui Aristoteles võtab selle keskterminiks, siis ta eeldab aja alatisust, mida ta peab tõestama. Averroes aga tahab Aristotelese põhjendi päästa ja ütleb, et see, et praegu on alati algus ja lõpp, on kohane sellepärast, et aeg ei ole seisev nagu joon, vaid voolav. On ilmne, et sellel ei ole ettepanduga mingit pistmist. Sest sellest, et aeg on voolav, mitte seisev, järeldub, et ühte praegut ei saa võtta kaks korda, nii nagu ühte punkti võetakse kaks korda: aga aja voolamine ei mõjuta kuidagi seda, et praegu on üksiti algus ja lõpp. Sest algamisel ja lõppemisel on üks ja seesama loomus kõikide pidevate asjade puhul, olgu need püsivad või voolavad, nagu on selge VI raamatust.
Ja sellepärast tuleb öelda teistmoodi, Aristotelese kavatsuse järgi, nimelt et ta tahab seda, et iga praegu on algus ja lõpp, tõestada selle põhjal, mida ta alguses eeldas, nimelt et eelnevat ja järgnevat ei ole, kui ei ole olemas aega: sest ta ei kasutanud seda printsiipi millegi muu jaoks, vaid järeldab sellest, et iga praegu on algus ja lõpp. Sest kui on antud, et mingi praegu on mingi aja algus, aga alguse definitsioonist on ilmne, et aja algus on see, enne mida mitte ühtegi aja osa ei olnud olemas, siis tuleb järelikult võtta midagi, mis on enne seda praegut, mida postuleeritakse aja alguseks, ehk on talle eelnev. Eelnevat aga ei ole enne aega: järelikult see nüüd, mis postuleeritakse aja alguseks, on ka aja lõpp. Samamoodi, kui postuleeritakse, et praegu on aja lõpp, siis järeldub, et ta on ka algus: sest lõpu loomusesse kuulub, et pärast seda ei ole ükski aja osa: järgnev aga ei ole ilma ilma ajata: järelikult järeldub, et see praegu, mis postuleeritakse lõpuks, on ka aja algus.
| |||