Ernst Röhm: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
3. rida:
'''Ernst Julius Günther Röhm''' ([[28. november]] [[1887]] [[München]] – [[2. juuli]] [[1934]] München) oli [[Saksamaa]] sõjaväelane ja poliitik, üks paramilitaarse [[Sturmabteilung]]i (SA) asutajaid ja hilisem juht. [[1934]] [[pikkade nugade öö]]l tapeti ta [[Adolf Hitler]]i käsul kui poliitiline rivaal.
 
Ernst Röhm sündis [[München]]is 28. novembril 1887, tal oli üks vanem vend ja õde. Röhmi isa oli raudteeametnik, kes oli tuntud karmi mehena. Kuigi perel puudusid sõjaväelised traditsioonid, astus Ernst Röhm [[23. juuni]]l [[1906]] [[Ingolstadt]]is Kuninglikku Baieri 10. jalaväerügementi. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] puhkedes augustis [[1914]] oli ta sama rügemendi esimese pataljoni [[adjutant]]. Septembris 1914 sai Chanot' metsas [[Lorraine]]'is tõsise näohaava, millest talle jäi kogu eluks arm. Aprillis [[1915]] edutati ta [[esimene leitnant|esimeseks leitnandiks]]. [[20. juuni]]l [[1916]] autasustati Röhmi [[Raudrist|Raudristi esimese klassiga]]. Kolm päeva hiljem [[23. juuni]]l [[1916]] [[Verduni lahing]]u ajal sai ta tõsise rinnahaava. Ülejäänud sõjaaja veetisteenis ta staabiohvitserina [[Prantsusmaa]]l ja [[Rumeenia]]s. Aprillis [[1917]] ülendati Röhm [[kapten]]iks. Oktoobris [[1918]] haigestus ta [[hispaania gripp]]i ja arvati, et ta sureb, kuid vaatamata pikale haigusele tervenes ta täielikult. [[11. november|11. novembril 1918]] sõlmitud relvarahu järel jätkas ta karjääri adjutandina [[Reichswehr]]is. Ta oli üks vanemaid liikmeid 1919. aasta aprillis formeeritud [[Franz Ritter von Epp]]i Baieri [[vabakorpus]]es. Mais [[1919]] aitas Ritter von Epp maha suruda ülestõusu Münchenis ja lõpetada [[Baieri Nõukogude Vabariik|Baieri Nõukogude Vabariigi]] eksistentsi. 1919 astus Röhm Saksamaa tööliste parteisse, millest hiljem kujunes [[Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei]]. Seal kohtus ta [[Adolf Hitler]]iga ning neist said sõbrad ja liitlased.
 
[[9. november|9. novembril]] [[1923]] osales [[Müncheni õlleputš]]is. Pärast putši läbikukkumist ta arreteeriti ja viidi [[Stadelheimi vangla]]sse. Vanglas oleku ajal arvati ta novembris 1923 tema oma sooviavalduse põhjal [[Reishwehr]]ist välja. Veebruaris [[1924]] süüdistatuna riigireetmises mõisteti talle ühe aasta ja kolme kuu pikkune vanglakaristus, kuid seda ei pööratud täitmisele. Ka teistele õlleputši osalistele mõisteti vanglakaristused, sealhulgas Hitlerile viis aastat, millest viimane reaalselt kandis ära vaid üheksa kuud.