Johannes Lapmann: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Aastaarv parandatud
Märgised: Visuaalmuudatus Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu
täpsustused, lisandused
1. rida:
'''Johannes Lapmann''' ([[3. aprill]] [[1913]] Kibru küla, [[Harjumaa]] – [[1993]] [[Washington]], [[Ameerika Ühendriigid]]) oli eesti meremees ja lukksepp, kes tegi korduvalt katseid Nõukogude Liidust põgeneda. Oma rohkete seikluslike põgenemistega ning keeruliste väljamõeldud teooriatega on ta üks väljapaistvamaid juhtumeid selles vallas.
 
Johannes Rudolf Lapmann sündis Harjumaa ja Läänemaa piiril Kibru kalurikülas. Isa suri, kui lapsed olid väikesed. Lapsena põgenes Johannes korduvalt kodunt ja saadeti koju tagasi muuhulgas [[Viiburi]]st ja [[Antwerpen]]ist. Pärast sõjaväeteenistust Eesti mereväes läks ta kaubalaevale meremeheks ja jõudis 1938. aastal Ameerikasse, kus asus suhtlema Eesti Töölisklubide Liidu kommunistidega, aitas korraldada klubi asju ning osales põgusalt ajalehe [[Uus Ilm]] avaldamisel. 1940. aasta jaanuaris saabus ta Eestisse tagasi ning pärast juhutöid Tallinnas ja Tartus valiti uue võimu ajal [[Nõva vald (1939)|Nõva valla]] täitevkomitee esimeheks. Sõja puhkedes põgenes ta üle [[Leningrad]]i Siberisse, kus lõplikult pettus nõukogude võimus.
 
1942. aastal üritas ta ületada [[Tadžiki NSV]] ja [[Afganistan]]i piiri, et põgeneda Briti vägede juurde Afganistanis, kuid arreteeriti. Johannes Lapmann võttis endale teise inimese dokumente kasutades võõra nime ning väitis, et on ameerika eestlane, kes soovib naasta kodumaale Ameerika Ühendriikidesse. Seda luba Lapmann siiski ei saanud ning ta asus tööle [[Arhangelsk]]is ja üritas peita end 1945. aasta oktoobris lendliisi abi tarninud Briti laevale, kuid jäi uuesti vahele ja arreteeriti. Pärast pikka uurimist saadeti ta Sevželdorlagi vangilaagrisse [[Komi ANSV|Komis]], kust ta 1948. aasta septembris põgenes ja jõudis kaubarongidele ja puhvritele hüpates üle Leningradi oktoobri keskel Eestisse. Lapmann asus ehitama kodu lähedal paati ning 1. novembril 1948 ületas ta Soome lahe, kuident kuna ta maabus otse Nõukogude Liidu kätte antud Porkkala mereväebaasis, siis 2. novembrilnovembri õhtul kohale jõudes ta arreteeriti ja saadeti Tallinna tagasi. Lapmann üritas välja pakkuda mitu uut teooriat oma isiku ja päritolu kohta, kuskuid uurijatel õnnestus lõpuks tema isik kindlaks määrata ja ta sai karistuseks 25 aastat vangilaagrit.
 
Pärast vabanemist 1958. aastal hakkas Lapmann otsima uusi viise põgenemiseks. Tema järgmistest põgenemiskatsetest sai tuntuimaks 1972. aasta septembris toimunud põgenemine kiirkaatril [[Rootsi]]. Lapmanni hakkas jälitama [[VentspilsLiepaja]]istst välja saadetud piirivalvelaev ning ta arreteeriti 20 meremiili [[Gotland]]i rannikust ja saadeti [[Eesti NSV Ülemkohus|Eesti NSV Ülemkohtu]] otsusega sõjaväelise alluvusega Tšernjahhovski [[psühhiaatria]]haiglasse. Alles 1989. aastal kinnitas Eesti NSV kohus, et Lapmann on teovõimeline ning võib elada vaba inimesena. Vabanenud Lapmann suutis hankida endale küllakutseviisa Ameerika Ühendriikidesse, ta laenas raha ning sõitis reisilennukiga Leningradist [[New York]]i. Ta elas kodutuna New Yorgi ja [[Washington]]i tänavatel, elas abirahast, kerjamisest ning varjupaikadesmuuhulgas filmivõtete massistseenides osaledes ja suri 1993. aastal Washingtonis luteri kiriku kodutute varjupaigas.
 
Johannes Lapmanni loo järgi on Tauno Vahter kirjutanud raamatu "Madis Jeffersoni 11 põgenemist".