38. Kaitsepataljon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
23. rida:
==Juhtkond ja koosseis==
Pataljoniülemad:
*
*
*
*major [[Jaan Pärn (ohvitser)|Jaan Pärn]]
*major [[Julius Ellandi]]
Staap:
*Adjutant: leitnant August Kümnik
*Käsundusohvitser: leitnant Sang
*Erirakenduseks: ülemleitnant Nikolai Rinne
*Arst: leitnant [[Olev Mõistus]]
*Majandusülem: ülemleitnant K.
*Relvurohvitser: ülemleitnant A.
*Saksa sideohvitser: kapten Preussner
Kompaniiülemad:
*
*2. kompanii ülem: leitnant [[Voldemar Madisso]]
*3. kompanii ülem: leitnant [[Erich Priskar]]<ref>[http://www.balsi.de/Weltkrieg/Einheiten/Polizei/Regimenter/Polizei-Regiment-Startseite.htm estnisches Polizei-Regiment 38]</ref>
*4. kompanii ülem: ülemleitnant [[Valter Allert]] (kuni 30. august 1944)
Augustis 1944 kuulus igasse kompaniisse 142 meest. Kompaniid koosnesid kolmest laskur- ja ühest raskerelvade rühmast.
==38. Kaitsepataljon==
60. rida ⟶ 73. rida:
Pataljon toodi 1944. aasta juuli alguses [[Võrumaa]]le rindepuhkusele, misjärel liideti [[2. Eesti Politseirügement|2. Eesti Politseirügemendiga]], mille koosseisus võttis osa [[Operatsioon Dünaburg|Dünaburgi operatsioonist]].
Pärast taandumist [[Läti]]sse toodi pataljon tagasi Eestisse ja saabus 14. augustil Tallinna ning majutati [[Tallinna Polütehnikum]]i hoonesse. Ühenduses 2. Eesti Politseirügemendi laialisaatmisega liideti pataljoniga 40. politseipataljon ja selle viimane ülem [[Julius Ellandi]] määrati juhtima 38. politseipataljoni. Pataljon saadeti lahinguväljaõppele [[Tondi sõjaväelinnak]]us ja [[Rahumäe]]l.
27. augustil laaditi pataljon [[Kopli kaubajaam]]as rongile ja lahkus kell 17 Tartu suunas. Järgmisel hommikul toimus [[Kaarepere raudteejaam]]as pataljoni mahalaadimine ning üksus sai käsu alustada viivitamatult marssi [[Laeva]] suunas. Päeva teisel poolel võeti sisse rindejoon [[Laeva jõgi|Laeva jõe]] joonel.
29. augusti õhtupoolikul algas üldine vastupealetung (Operatsioon Steinhägel ('kivirahe')), mille käigus likvideeriti 37. ja 38. Eesti Politseipataljoni osavõtul koos ''Wehrmacht''i [[87. jalaväediviis]]i ja [[soomepoisid|soomepoistest]] moodustatud [[46. Relva-SS Grenaderirügement|46. Relva-SS Grenaderirügemendi]] III pataljoniga Punaarmee [[Kärevere lahing|Kärevere sillapea]]. Pealetung algas 38. politseipataljoni 2. kompanii löögiga vastase arvatavale lahtisele tiivale, kompanii tungis sügavale vastase positsiooni, saades esimeseks sõjasaagiks taanduva patarei. Kiiresti järgnev 87. jalaväediviisi võitlusgrupi rünnak oli täiel määral edukas. 38. Eesti Politseipataljoni 4. ja 1. kompanii liikusid vasakult metsasel maastikul, vastasega kontakti saamata. 87. jalaväediviisi võitlusgrupp pööras oma rünnakusuuna [[Emajõgi|Emajõe]] poole, kontakti säilitamiseks väeosade vahel suunas 38. pataljoni 2. kompanii oma rühmad sideme säilitamiseks paremale ja ka pataljoni keskmine kompanii astus sama sammu. Õhtuhämaruseks oli aga pataljoni paremal tiival tekkinud tühik, mida 2. kompanii polnud võimeline täitma. Pimeduse saabudes asusid 38. pataljoni 3. ja 4. kompanii kaitsele vastase vasturünnaku tõrjeks, 2. kompanii oli selleks ajaks tunginud umbes kilomeetri kaugusele [[Kärevere mõis (Äksi)|Kärevere mõisast]]. Kärevere mõis oli taktikaliselt tähtis. Kärevere mõisa lääneküljel hargnes maantee kolmeks: peatee Laeva-Puurmani-Põltsamaa poole, üks kolmanda klassi harutee peateest põhja poole ja teine harutee kirdesse Õvi-Kärkna suunda. [[Kärevere sild]] oli ainus ülepääs Emajõest. Mõisa vallutamine oleks ära lõiganud Kärevere-Laeva ja Kärevere-Kärkna vahel rakendatud vastase moto-mehhaniseeritud väeosade taandumistee ning katkestanud järelveo ja uute üksuste lahingusse paiskamise ja 2. kompanii tungis mõisa läänest ja põhjast ning vallutas Kärevere mõisa õhtuks.
Mõisa kaitsma jäid pataljoni 1. kompanii, lääne- ja lõunaküljel, 2. kompanii paiknes aga Tartust ja Kärknast tulevate maanteede piirkonda. Öösel paiknesid 1., 4. ja 3. kompanii Kärevere ja Õvi vahele; 2. kompanii jäi Kärevere mõisa idaküljele ning läks Saksa võitlusgrupi ülema alluvusse. 30. augustil toimusid Nõukogude vasturünnakud tankide toetusel Tartu maantee ja [[Õvi]] vahel, mis olid eriti intensiivsed 3. ja 4. kompanii lõigus. Rünnakud tõrjuti tagasi, tekitades vaenlasele suuri kaotusi, misläbi hävitati suurem osa jõe põhjakaldale jäänud Punaarmee soomusjõududest. Politseipataljon kandis kaotusi peamiselt haavatute näol.
Septembri alguses osales politseipataljon Tartu tagasivallutamise katses. Selle käigus puhastati Käreveres põhjapoolne jõeluht vaenlasest ja püüti lõunakaldale luua sillapea. Silla õhkimise tõttu ei õnnestunud aga varustusliine järele tõmmata ja pataljoni eelosad said taganemiskäsu. Umbes nädal hiljem paigutati kogu pataljon jõeluhale Tartu maanteest lääne poole.
18. septembri varahommikul sai pataljon käsu taandumiseks Laeva jõe joonele. Seal püsiti päeva teisel poolel, kuni enne keskööd algas tagasitõmbumine [[Kursi (Põltsamaa)|Kursi]] joonele. Soisel metsateel liikudes pataljon takerdus, lisaks satuti keset [[Pedja jõgi|Pedja jõge]] sakslaste miiniväljale ja kanti tõsiseid kaotusi. Kursis jäid pataljoni põhijõud kaitsele Pedja jõe joonel, 2. kompanii moodustas julgestuspositsiooni sellest 2 kilomeetrit eespool. 19. septembril jõudsid Punaarmee eelüksused pataljoni positsioonideni, kus 2. kompanii sundis nad hargnema ja taandus seejärel jõe teisele kaldale. Vaenlase katse jõe ületamiseks löödi tagasi.
Samal õhtul alustas pataljon taandumist [[Pikknurme]] joonele, kus 20. septembri hommikul võeti sisse positsioon maanteest läänes. Juba varahommikust peale löödi tagasi pataljonile järgnenud punaarmeelaste rünnakuid [[Pikknurme mõis]]a vallutamiseks. Õhtul algas taandumine läbi [[Põltsamaa]] [[Kolga-Jaani]] joonele. Ühe 1. kompanii rühmaga katkes taandumisel sisse ja see jäi Pikknurme juures vaenlase haardesse. Kolga-Jaanist lõunas jäädi positsioonile [[Põltsamaa jõgi|Põltsamaa jõe]] joonel. Ööl vastu 22. septembrit taanduti ka sealt ja järgmiseks lõunaks võeti sisse positsioon [[Võrtsjärv]]est umbes 10 kilomeetrit läänes [[Tänassilma jõgi|Tänassilma jõe]] lõunakaldal. 22. septembri õhtupoolikul saabus teade [[Viljandi]] mahajätmisest ja järjekordne taandumiskäsk, mille juures seekord uut kaitsejoont ei nimetatud.
Öö läbi ja kuni 23. septembri pärastlõunani oli pataljon kiirel marsil, mis algul kulges lääne suunas ja seejärel [[Paistu]]–[[Õisu]]–[[Polli]] üldsuunas. 23. septembri õhtupoolikul sai pataljon käsu [[20. eesti diviis]]i järelkaitse korraldamiseks, kusjuures pataljoni peajõud pidid edasi liikuma Läti piiri ääres asuva [[Penuja]] suunas. Sellega sai ka lõplikult selgeks, et sakslased olid otsustanud Eesti maha jätta. Järelkaitsesse jäänud 2. kompanii ületas riigipiiri 24. septembri varahommikul.
24. septembri õhtupoolikul võeti Põhja-Lätis sisse positsioonid, kust tuli veel samal õhtul taanduda, kuna Punaarmee oli rindejoone pataljonist vasakul läbi murdnud. Järgnev taandumine kulges läbi vihmasaju ja oli üks raskemaid. Lõpuks jõuti [[Riia]]st umbes 50 kilomeetrit kirdes asunud kaitseliinile, kus võeti positsioonid sisse 25. septembri hommikul. 37. ja 38. politseipataljon moodustasid ühise võitlusgrupi Julius Ellandi juhtimisel. Sel positsioonil püsiti Punaarmee tugevate rünnakute kiuste oktoobri alguseni, kui Eesti politseipataljonid vahetati välja ja liikusid Riiga. Seal laaditi pataljon [[Gdynia|Gotenhafenisse]] suunduvale laevale.
==Likvideerimine==
{{Eesti väeosad Teises maailmasõjas Saksa sõjaväes}}
| |||