Sándor Petőfi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
osa keelevigu |
Resümee puudub |
||
11. rida:
[[Pilt:HUP 50 1932 obverse.jpg|pisi|Petőfi 50-pengösel rahatähel (1932)]]
Nõrga kondiga poisina valetas ta end vanemaks, et ta vastu võetaks. Kuid maailma avastamise asemel veetis ta osa ajast laatsarettides ja oleks oma otsuse eest peaaegu eluga maksnud. Poolteise aasta möödudes, 1841. aasta algul, kui ta oli teeninud erinevais paigus (Sopron, Graz, Zágráb, Károlyváros, Zagreb, Sopron), lasti ta sandina erru. Vaid iseendale loota võiv noormees katsetas uuesti õpingutega (Pápa kolleegium 1841–1842), kuid ei sealne edu isetegevusringis ega ka luuletuse ilmumine ("A borozó" – "Veinijooja", Athenaeum, 22. mai 1842) ei lahendanud tema toidumuret. Sellest ajast sai aga alguse sõprus Mór Jókaiga. 1841. aasta suvel Dunántúlis ühines ta esimest korda rändnäitlejatega ning mängis 1842–1843 erinevate nimede all ja eri truppide koosseisus Székesfehérváris ja Kecskemétis. Toona polnud ta veel teinud lõplikku valikut kirjanduse ja näitlemise vahel, teda tõmbasid mõlemad romantilise eneseteostuse võimalused. Pozsonyis (Bratislavas), parlamendi kogunemispaigas, ei leidnud ta aga esinemisvõimalust, seetõttu elatus ta seal parlamendi teatiste ümberkirjutamisest, hiljem Pestis ja Gödöllős aga romaanide tõlkimisest. Tema näitlejakarjääri jätkamist takistas nõrk tervis:
Tema pidevalt ilmuvad luuletused lõid aluse kirjanduslikele kontaktidele. 1844. aastal jõudis ta otsusele ja läks jala Pesti, et oma luuletused välja anda. See kavatsus oli tal juba ka varem Pozsonyis (1841) ja Kecskemétis (1843; plaanitud luulekogu käsikiri pealkirjaga „Ibolyák“ ('kannikesed') tuli alles 1996 päevavalgele), kuid see ei õnnestunud. Nüüd toimus tema elus Mihály Vörösmarty ning Pesti opositsioonilisi kodanikke ja haritlasi koondava Rahvusliku Ringi toetusel otsustav pööre. Ta sai oma luuletusi trükis ilmutada, 1. juulist 1844 sai ta abitoimetajaks Pesti Moelehes. Petőfi, kes kasutas seda nime 1842. aasta novembrist saadik, tasus elatise kindlustamise eest palavikulise tööga; kiiresti üksteise järel ilmusid tema teosed: 27. oktoobril 1844 "A helység kalapácsa" ("Küla vasar"), 10. novembril" Versek 1842–1844" ("Luuletused 1842–1844"), 6. märtsil 1845 "János vitéz" ("Sangar János"), 20. märtsil "Cirpuslombok Etelke sírjáról" ("Küpressioksad Etelke haualt") 15-aastaselt surnud Etelka Csapó mälestuseks.
19. rida:
15. märtsil 1847 ilmusid tema kogutud luuletused, seniste luuletuste täielik kogu. See oli väga edukas teos, 1848. aastal tuli välja anda uus, kaheosaline köide. Ta oli vaieldamatult rahvusluuletaja, kes aga ei osalenud traditsioonilistes feodaalsetes politiseerivates foorumites. Reformide asemel ootas ta juba 1848. aastat, Euroopa "rahvaste kevadet". 15. märtsil sai tema Nemzeti dal – Rahvuslaul Pesti revolutsiooni, Euroopa ainsa veretu revolutsiooni sümboliks. [[15. märts]]il [[1848]] oli ta üks revolutsiooni algatajatest Ungaris ja 12-punktilise nõudmiste nimekirja kaasautor. Petőfi mängis sündmuste kujunemises oma rolli ka hiljem ühe saatkonna liikmena (Közcsendi és a Pest megyei Közbátorsági Választmány), kuid järjekindla vabariikliku veendumuse tõttu jäi ta koos märtsi noortega üha enam isolatsiooni. Kui ta 1848. aasta suvel esimestel rahvasaadikutega riigikogu valimistel Szabadszállásis kandideeris, jäi ta kohalikule kandidaadile alla. Tema isolatsiooni jäämist ei muutnud ka edasised teosed: 1. mail ilmus peaaegu vastukajata jäänud "Lapok Petőfi Sándor naplójából" ("Lehekülgi Sándor Petőfi päevikust"), kümme päeva hiljem aga Shakespeare'i tragöödia "Coriolanus" tõlge. Talle valimistel osaks saanud ebaõnne mõjul kirjutas ta jutustava luuletuse "Az apostol" ("Apostel", 1848 juuli–september), selle terviktekst ilmus trükis alles 1874.
Et luuletaja ei pidanud läbi elama oma kangelase Szilvesteri kogu saatust, selle põhjuseks oli vabadussõda, relvastatud enesekaitse käivitumine. 1848. aastal astus ta kindral [[József Bem]]i adjutandina Ungari
Mõlemad vanemad kaotanud Petőfi kavatses armeest lahkudes oma perele ja kirjandusele elama hakata. Seetõttu tõmbus ta pärast Vene interventsiooni koos perega Mezőberényisse sugulaste juurde. Sealt läks ta koos perega Bemi juurde Transilvaaniasse. Oma pere Tordasse jätnud, läks ta koos näitlejast sõbra Gábor Egressyga armeesse. Uuesti teenistusse asunud kindrali adjutant osales oma ohvitseri keelu vastaselt Fehéregyházi kokkupõrkes 31. juulil 1849. Pärast lahingu kaotamist relvitult põgenevat luuletajat nähti viimati Fehéregyházi–Héjjasfalvi maanteel. [[1849]]. aastal jäi ta [[Segesvári lahing]]us kadunuks.
| |||