Rehielamu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→‎Ehitus: täiendatud
22. rida:
== Ehitus ==
[[Pilt:Rehielamu põhjatüüp.JPG|right|222px|thumb|Rehielamu põhjatüüp]]
Rõhtpalkidest taluhoonetel süvistati pinnast vundamendi tarbeks väga vähe või üldse mitte. Iga nurga ja seinte liitumiskoha alla pandi nurgakivi e. plint. Vahepealne osa võidi jätta tühjaks või täita kividega, mille vahed tihendati kas savi või lubjaseguga, mõnikord laoti kivid ka ilma sideaineta. Selline tihendatud vundament, mis pakkus kaitset külma, tuule ja kahjurloomade eest, ehitati tavaliselt elumajadele ja tallidele. Elamu soojapidavuse tõstmiseks rajati sageli seestpoolt välisseina äärde palgiga piiratud 20-30 cm kõrgune muldvall ehk [[muldpink]].
 
Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega [[rehetuba]]. See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel [[rehepeks]]u ajal kuivatati seal vilja. Kuni [[19. sajand]]i keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (niinimetatud ''paja'') või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid [[rõhtpalksein]]ad ja [[muldpõrand]]ad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli ka [[paas|paeplaatidest]]. Rehetoa taganurgas asus suur pae- või [[maakivi]]dest [[suitsuahi]], mille ees lahtisel [[leease]]mel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu.{{lisa viide}}