Rockerid: erinevus redaktsioonide vahel

Rockerid on [[rock'n'roll]]-[[muusika]]l ning [[anarhism]]il baseeruv [[teddyboyd]]ele lähedane [[subkultuur]], mis erineb viimastest ainultpeamiselt [[rõivastus]]e poolest. Rockerid, kellele meeldib sama muusika mis teddyboydelegi, sõidavad pikkade heledates toonides ameerika [[auto]]dega või võimsate [[mootorratas]]tega, mis ei tarvitse olla ainult “[[Harley Davidson]]”. [[Juhan Smuul]] tõlkis termini “Rockers” maakeelde kui “lõngused”, mis on tegelikult väga õnnestunud vaste! Rockerid, järgides [[Marlon Brando]]t [[filmikunst|film]]is “[[The Wild One]]” (“Metsik Tüüp”), võtsid tema moe üle, kujundades oma “pahade poiste” univormi: mootorrattatagid või “War Surplus” (“Sõja Ülejääk”) kauplustest ostetud nahast pommitajajakid, tavaliselt ühevärvilised suurte klappidega rinnataskutega triiksärgid vastandvärvi kitsa lipsu või “saapapaelaga”, pikad valged või põikitriibulised sallid, nahkpüksid või teksased alt ca 2 [[toll]]i üles keeratud heleda äärega ja mootorrattasaapad. [[22. veebruar]]il [[1958]] [[New York]]is [[Manhattan]]il ründasid rockerid [[Times Square]]’i. Rünnaku ajaks valiti niisiis [[George Washington]]i, Ühendriikide esimese presidendi, sünnipäev, ehkki seda ei põhjustanud sugugi püie üles tõsta kodanliku demokraatia porisse tallatud lipp. Põhjus oli märksa proosalisem – valmistuti vaatama filmi “Ärge näägutage rock’n’rolli kallal” esietendust. Seda kavatseti näidata ühesainsas kinos, [[Broadway]] keskkohas, Times Square’il asuvas “Paramountis”. Filmi esietendus oli määratud sellele päevale sel lihtsal põhjusel, et üliõpilased ja kooliõpilased olid Washingtoni sünnipäeva puhul vabad, neil polnud tunde. Filmis mängis kaasa anarhist [[Alan Freed]], rock'n'rolli ristiisa, ning ultramodernistliku muusika ja tantsu tähed [[Bill Haley]] ning [[Alan Dale]]. Järjekorrad tekkisid juba öösel. Kell kaheksa hommikul, kui kassad avati, tormas rohkem kui 5 000 külmetavat ja märga noormeest ning neidu hüiete ja kisaga edasi, püüdes esimestena pääseda “helide ja tunnete paradiisi”. Noormehed kandsid rockeripluuse ning kitsaid presentpükse, suur osa jõugu naissoost esindajaid kandis musti liibuvaid pükse. Nad tõrjusid kõrvale politseikordoni ja purustasid kõnniteede äärde ülesseatud puust tõkked pealkirjaga: “New York City Police Department” (“New Yorki [[Linn]]a [[Politsei]]departemang”). Inimmurd lõhkus oma teel vaateaknaid, murdis kaupluste uksi, painutas kino sissekäigu juures ülesseatud vaskkäsipuud maani maha ja purustas kinos kassaruumi. Väljakul ja naabertänavatel panid noorukid liikluse seisma. Vilistamine, karjumine ja röökimine kostis naabertänavateni. Kiires korras kutsuti kohale politseinikest abivägi. See võeti vastu sõimu ja needustega. Politseinikele sadas kaela tomati-, muna-, õuna- ja võileivarahet. Kutsuti välja uusi politseisalku. Läks vaja 200 tugevat kumminuiadega relvastatud politseinikku, sealhulgas ratsapolitseid, et kas või mingil määral korda luua ja kinole pealetungivat rock’n’rolli austajate armeed peatada. Kinno lasti üle 3 500 inimese, kuid järjekord paisus jälle rohkem kui 5 000-ni. Fuajeedes ja kuluaarides sooritasid noorte paarid alanud rock’n’rolli saatel keerulisi tantsuliigutusi. Kino administratsiooni poolt palgatud mitukümmend turvameest ei saanud märatsevast noorsoost kuidagi jagu. Kinosaalis, mis oli puupüsti täis sihvakaid, noori, vaevalt ellu astunud inimesi, valitses samal ajal kirjeldamatu segadus. Suhteliselt rahulikuks läks alles siis, kui Alan Freed oma orkestri ja mitme teise filmis esineva tähega lavale tuli. Algas filmi osatäitjate reklaamis väljakuulutatud kontsert. Kuid rahu kestis kõigest mõne minuti. Niipea, kui orkester oli alustanud pöörase tempoga rock’n’rolli ja näitlejad hakanud ette kandma keerulisi akrobaatilisi-epileptilisi harjutusi, hakkas vaatajaskond möirgama ja saalis algas midagi kujuteldamatut. Noormehed ja neiud hüppasid istmetele, plaksutasid käsi ja karjusid kõigest kõrist. Samas hüppasid nad põrandale ja tegid istmeridade vahel, oma kohtadel jalgadega trampides, keerulisi kehaliigutusi. See viis paratamatult kokkupõrkamisele naabritega. Kõrvalseisjatele näis, et suur osa vaatajaskonnast on mõistuse kaotanud. Teater põrus mürtsuvast, lõgistavast, vilistavast ja oigavast muusikast. Sellele lisandus konvulsiivsete rütmidega ühinenud noorte rock’n’rolli haigete ulgumine. Jalgade trampimist kostis ka ülevalt rõdult, kus viibis 1 500 vaatajat. Varisemisoht sundis tuletõrjujaid, kes kinnitasid, et on märgata rõdu kõikumist, direktsiooni hoiatama, et nemad vastutavad tagajärgede eest. Suuri vaevu eemaldati sealt kaks kolmandikku vaatajaist. Kontsert lõppes vaimustatud vaatajaskonna ulgumise ja trampimise saatel. Algas programmi peanumber – filmi esietendus. Filmi kangelane, kuulsaks saanud rock’n’rolli laulja, keda mängis Alan Freed, tuli tagasi oma väikesesse kodulinna ja sai seal külma vastuvõtu osaliseks, eriti linnapea poolt. Viimane pidas raudteejaamas kõne, milles mõisteti hukka madalate kirgede äratamist taotlev närveeriv muusika kui noorsoo moraalsete aluste ohustaja. Sel kohal näis, et publik oleks tahtnud ekraani kallale tormata ja linnapea puruks kiskuda. Igalt poolt saalist karjusid kähisevad hääled: “Maha!”, “Aitab!”, “Pea suu!” “Kui kinos lõhuti toolid,” ütles Freed pärast esietendust, “siis on see administratsiooni mure. Mina isiklikult olen väga rahul…” Pastor David Nœbel väitis oma raamatus “Rhythm, Riots and Revolution”, et: “Rock’n’roll on anarhistide vandenõu Ameerika elulaadi hävitamiseks.” Ja ühest teisest kirjutisest: “Inimese kõlbelised tõekspidamised, [[kristlus|ristiusk]], [[abielu]] pühadus – kõik, mida valge inimene on püstitanud [[Jumal]]a auks, on löödud kildudeks ja visatud minema, kui valged tüdrukud ja poisid on langenud elajate tasemele higiste mustade pillimeeste mängitud raskete rütmide taktis.”