Sándor Petőfi: erinevus redaktsioonide vahel

'''Sándor Petőfi''' ([[1. jaanuar]] [[1823]] [[Kiskőrös]] – [[31. juuli]] [[1849]]) oli [[ungari]] rahvusluuletaja ja [[1848. aasta revolutsioon]]i kangelane. Petőfi nimi on ungari keelealal siiani „luuletaja“luuletaja sünonüüm. Viiekümnesse keelde tõlgitud luuletustega on ta üks maailmakirjanduse suurkujusid.

Kooliteed alustas ta viie ja poole aastasena ning õppis luterlikes õppeasutustes: Kecskeméti koolis (1828–1831), Sárszentlőrincis (1831–1833), Pesti luteri gümnaasiumis (1833–1834). Järgmise õppeaasta veetis ta Pestis piaristide juures (1834–1835). Tema õnnelikemad õpinguaastad seostuvad Aszódiga (1835–1838). Seal õppis ta hästi, luges palju, joonistas ja kirjutas ka luuletusi – ja seal tekkis esmakordseltesimest korda soov näitlejaks saada. Tema teismeiga langes ajaliselt kokku perekonna ainelise hävinguga. Tema sinnaniseni jõukas isa vaesus peamiselt halbade tehingute ja laenude tõttu, viimase hoobi andis 1838. aasta Doonau suur Doonau üleujutus. Poolaasta Selmeci lütseumis lõppes Petőfi jaoks läbikukkumisega, misjärel ta töötas esmalt Pestis Ungari Teatri juures omamoodi teatriteenijana töötas,ning astus seejärel pärast paari kuud Dunántúli sugulaste juures 1839. aasta septembris Sopronis soldatiks astus.

Nõrga kondiga poisina valetas ta end vanemaks, et ta vastu võetaks. Kuid maailma avastamise asemel veetis ta osa ajast laatsarettides ja oleks oma otsuse eest peaaegu eluga maksnud. Poolteise aasta möödudes, 1841. aasta algul, kui ta oli teeninud erinevais paigus (Sopron, Graz, Zágráb, Károlyváros, Zagreb, Sopron), lasti ta sandina erru. Vaid iseendale loota võiv noormees katsetas uuesti õpingutega (Pápa kolleegium 1841–1842), kuid ei sealne edu isetegevusringis ega ka luuletuse ilmumine ("A borozó" – "Veinijooja", Athenaeum, 22. mai 1842) ei lahendanud tema toidumuret. Sellest ajast sai aga alguse sõprus Mór Jókaiga. 1841. aasta suvel Dunántúlis ühines ta esimest korda rändnäitlejatega ning mängis 1842–1843 erinevate nimede all ja eri truppide koosseisus Székesfehérváris ja Kecskemétis. Toona polnud ta veel teinud lõplikku valikut kirjanduse ja näitlemise vahel, teda tõmbasid mõlemad romantilise eneseteostuse võimalused. Pozsonyis (Bratislavas), parlamendi kogunemispaigas, ei leidnud ta aga esinemisvõimalust, seetõttu elatus ta seal parlamendi teatiste ümberkirjutamisest, hiljem Pestis ja Gödöllős aga romaanide tõlkimisest. Tema näitlejakarjääri jätkamist takistas nõrk tervis: 1834.–1844. aasta talve vireles ta tõbisena Debrecenis.

Tema pidevalt ilmuvad luuletused lõid aluse tema kirjanduslikele kontaktidele. 1844. aastal jõudis ta otsusele ja läks jala Pesti, et oma luuletused välja anda. See kavatsus oli tal juba ka varem Pozsonyis (1841) ja Kecskemétis (1843; plaanitud luulekogu käsikiri pealkirjaga „Ibolyák“ ('kannikesed') tuli alles 1996 päevavalgele), kuid see ei õnnestunud. Nüüd toimus tema elus Mihály Vörösmarty ning Pesti opositsioonilisi kodanikke ja haritlasi koondava Rahvusliku Ringi toetusel otsustav pööre. Ta sai oma luuletusi trükisttrükis ilmutada, 1. juulist 1844 sai ta abitoimetajaks Pesti Moelehes. Petőfi, kes kasutas seda nime 1842. aasta novembrist saadik, tasus elatise kindlustamise eest palavikulise tööga; kiiresti üksteise järel ilmusid tema teosed: 27. oktoobril 1844 "A helység kalapácsa" ("Küla vasar"), 10. novembril" Versek 1842–1844" ("Luuletused 1842–1844"), 6. märtsil 1845 "János vitéz" ("Sangar János"), 20. märtsil "Cirpuslombok Etelke sírjáról" ("Küpressioksad Etelke haualt") 15-aastaselt surnud Etelka Csapó mälestuseks.

Üksteisele järgnevad kogud tõid luuletajale ennenägematu populaarsuse. Tema luuletusi deklameeriti, kopeeriti, viisistati; nii mõnigi neist muutus õige pea rahvalauluks. Ent ta ei rahuldunud "rahvalauliku" staatusega. Toona ei õnnestunud tal veel kaasat leida, mälestust sellest kannab Berta Mednyánszky vastu tuntud lootusetu armastuse tsükkel ("Szerelem gyöngyszemei", "Armastuse pärlid", ilmus 20. oktoobril 1845). Kuigi 10. novembril 1845 ilmus järjekordne kogu ("Versek 1844–1845", "Luuletused 1844–1845"), pidi ta silma vaatama vältimatule – iseendale, ungari kirjanduse ja kriitika olukorrale, sõpruse ja mõttekaasluse truuduse küsimusele, ühiskondlikule ebaõiglusele. See toimus 1845–1846, tema Szalkszentmártonis elavate vanemate juures. See pool aastat polnud kriisiperiood sõna harilikus tähenduses, ta käis ikkagi kaasas luule uuenemisega (Felhők, Pilved, 23. aprill 1846), tegi katseid uute žanrite, romaani- ja näitekirjanduse vallas (A hóhér kötele – Timuka köis, 4. juuni 1846, Tigris és hiéna – Tiiger ja hüään, 2. jaanuar 1847) ja tegi ka olulisi otsuseid oma elus. Temast sai vabakutseline kirjanik, esimene luuletaja, kes Ungaris oma sulest ära elas; ta asutas noorte kirjanike huvide kaitsmise ühingu, Tízek Társasága – Kümne Seltsi. Ja mis võib-olla veel olulisem: tema romantiliselt julge tegutsemishimu kujunes Prantsuse revolutsiooni uurimise mõjul vabariiklikuks maailmavaateks, pea religioosselt intensiivse vabaduse- ja looduskultusega. Ta leidis ka kaasa: 8. septembril 1846 Transilvaania reisile minnes tutvus ta Nagykárolys Júlia Szendreyga, kelle ta nende kohtumise esimesel aastapäeval naiseks võttis. Nende üheaastase armastuse vabadussõja käigus (vääritimõistmiste, vanemate keeldude, kirja- ja luulevormis sõnumitega) selgus: sellest sai esimene selline poeediarmastus ungari kirjanduses, milles tüdruk ei otsustanud mitte oma pere, vaid kaasa kasuks. Nii kirjutas Petőfi sulg Koltó pulmareisil (septembris–oktoobris 1847) ja ka pärast seda armastusluulet abikaasale. 1847. aastasse jääb ka tema tutvumine János Aranyga, kes jätkab Petőfi elutööd pärast poeedi surma.

Tema üks tuntumaid luuletusi on "Rahvuslaul" (''"Nemzeti dal''"):