Redaktsioon: 10. jaanuar 2022, kell 07:23 redigeeri Kruusamägi (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 74 903 muudatust PResümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 14. jaanuar 2022, kell 18:52 redigeeri eemalda TTimmi (arutelu \| kaastöö) 734 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
24. rida: Kahe võimupretendendi pooldajate vaheline verine lahing toimus [[20. august\|20. augustil]], ja kuigi Michaeli väed saavutasid algselt edu, lõppes kokkupõrge Isaaki võiduga. Trooni pärast puhkenud lahingu käigus hukkus palju sõjamehi, keda oleks olnud hädasti vaja hoopis riigi piiride kaitsmiseks. Oma vägede kaotusest teada saades avaldas Michael kohe soovi loobuda troonist. Kuid need õukondlased, kes olid keisri troonile upitanud ja nautisid vastutasuks heldekäeliselt jagatud hüvesid, ei tahtnud sellest ideest isegi kuulda. Nende peamiseks mureks polnud mitte riigi edasine saatus, vaid oma tuleviku kindlustamine ja aja võitmine.<ref name=":0">{{Raamatuviide\|autor=David Vseviov\|pealkiri=Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris\|aasta=2004\|koht=Tallinn\|kirjastus=Kunst\|lehekülg=314-317}}</ref> Selleks tegid nad keisrile ettepaneku mitte alistuda, vaid alustada läbirääkimisi. Nii saadetigi usurpaatori juurde saadikud eesotsas ~~meile juba hästi tuttava~~ [[Michael Psellos\|Michael Psellosega]]. Saatkond sai ülesande teha mässajatele ettepanek panna relvad maha, mille eest lubas Michael vastutasuks lapsendada Isaaki ja kuulutada ta oma järeltulijaks. Esmapilgul, eriti arvestades keisri vanust, tundus pakutud tehing ahvatlev, kuid Isaaki laagris jäädi siiski kõhklema. Nimelt oli mässajateni jõudnud teade, et Michael olevat võtnud nii rahva esindajatelt kui ka õukonnalt kirjaliku vande, et nad ei tunnista Isaak Komnenost keisrina. Seega tekkisid keisri siiruses väga tõsised kahtlused, mis panid Isaaki pooldajaid nõudma lisagarantiisid. Lõpuks, pärast mitmete saatkondade vahetamist ja keisrilt lubaduste saamist andis Isaak kokkuleppele oma nõusoleku ning lubas kolme päeva pärast olla [[Konstantinoopol\|Konstantinoopolis]].<ref name=":0">{{Raamatuviide\|autor=David Vseviov\|pealkiri=Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris\|aasta=2004\|koht=Tallinn\|kirjastus=Kunst\|lehekülg=314-317}}</ref> Michaeli ja Isaaki tüli lahendus aga saabus sealt, kust keegi ei osanud seda oodata. Patriarhi residentsi juurde, mis asus [[Hagia Sophia\|Hagia Sophias]], oli kogunenud suur rahvahulk, nõudes kirikupealt lahendust puhkenud võimutülile. Samas esitati patriarhile palve, et ta vabastaks Isaaki äsja antud lepitusvandest. Ainuüksi sellest nõudmisest võis aimata, et rahva sümpaatia hakkas kalduma Isaaki poole, ning patriarh, kes loomulikult seda meelemuutust tabas, saatis Isaakile teate, et ta pealinna saabumisega kiirustaks. Samas nõudis patriarh Michaelilt, et ta loobuks troonist. Ning täiesti ootamatult Michael VI selle ettepanekuga ka pikema jututa nõustus. Ta olevat vaid patriarhi saadikutelt küsinud: "Mida ma selle eest vastu saan?" Ning saadikud ütlesid: "Taevariigi!" Seepeale vastas keiser, heites pilgu oma purpursussidele: "Nende nimel ei tasu küll nii heast ettepanekust loobuda." Seejärel võttiski Michael võimust loobumise märgiks keiserlikud jalavarjud jalast. See sündmus toimus [[1057]]. aasta [[30. august\|30. augustil]].<ref name=":0">{{Raamatuviide\|autor=David Vseviov\|pealkiri=Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris\|aasta=2004\|koht=Tallinn\|kirjastus=Kunst\|lehekülg=314-317}}</ref>

Michael VI: erinevus redaktsioonide vahel