Tiit Eipre: erinevus redaktsioonide vahel

viki
PResümee puudub
(viki)
 
{{vikinda}}
[[Fail:Tiit Eipre.jpg|pisi|Tiit Eipre 1980-ndatel]]
'''Tiit Eipre''' (kuni 28. detsembrini 1939 '''Theophil Einberg'''; [[26. september]] [[1904]] [[Priisle]] küla, [[Nehatu vald]], [[Jõelähtme kihelkond]] – [[24. veebruar]] [[1986]] [[Tallinn]]) oli eesti [[hüdroloogia|hüdroloog]].
 
== Elukäik ==
Ta sündis Tallinna linna piiril asuvas Iru (Nehatu) külas [[Vallakool|vallakooli]] õpetaja perekonnas. Alghariduse omandas ta isa juures [[Nehatu algkool|Nehatu vallakoolis]], keskhariduse [[Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasium]]is, mille lõpetas 1923. aastal. Sama aasta sügisel astus [[Tallinna Tehnikum]]i, mille ehitusosakonna hüdrotehnikahüdro- ja kultuurtehnika haru lõpetas ta 1935. aastal. Akadeemiliselt oli ta [[Korporatsioon Tehnola]] liige.
 
*1935–1940 töötas [[Põllutööministeerium|Põllutööministeeriumis]] [[maamõõtja]] ja triangulaatorina. 1941. aastal asus ta [[August Velner]]i kutsel tööle Eesti NSV Hüdrometeoroloogiateenistuse valitsusse, kus töötas elu lõpuni järgmistel ametikohtadel:
 
*1941. aastal asus ta [[August Velner]]i kutsel tööle Eesti NSV Hüdrometeoroloogiateenistuse valitsusse, kus töötas elu lõpuni järgmistel ametikohtadel:
** 1941 – Pärnu hüdroloogiajaama juhataja
** 1941–1944 Tallinna Hüdrometeoroloogia Instituudi insener
** 1944–1945 Punalipulise Läänemere Laevastiku Hüdrometeoroloogiateenistuse inspektor ja andmetöötluse osakonna ülem
** 1946–1984 mitmesuguste nimetustega sektori- ja osakonna ülem Eesti NSV Hüdrometeoroloogiateenistuse Valitsuses (sisuliselt pinnavete [[hüdroloogia]] osakonna juhataja)
** 1985–1986 pensionär ja Hüdrometeoroloogia Keskuse Hüdroloogia ja Riikliku Veekatastri osakonna vaneminsener
 
Aastatel 1949–1959 pidas loenguid ja juhendas praktikume hüdroloogia valdkonnas [[TPI|Tallinna Polütehnilises Instituudis]], [[TRÜ|Tartu Riiklikus Ülikoolis]] ja [[Eesti Põllumajanduse Akadeemia]]s.
 
Tiit Eipre töötas 45 aastat Eesti sisevete uurimise alal, sellest 38 aastat hüdroloogiliste tööde organiseerijana ja juhina. Sõjajärgseil aastail juhtis ta hüdroloogilise (ka mere) vaatlusvõrgu taastamist ja väljaarendamist Eestis, esimeste uute hüdromeetriliste postide projekteerimist ja ehitamist (1948–1950), korraldas jõgede, järvede ja soode hüdrograafilisi uuringuid ning hüdrokeemilisi ja [[Uhtaine|uhteainete]] uuringuid koos vastava [[Laboratoorium|laboratooriumi]] rajamisega. Tema initsiatiivil rajati spetsialiseeritud [[Triikoja järvejaam]] (1948) ja [[Tooma soojaam]] (1950) ning alustati ulatuslikke [[Peipsi järv|Peipsi järve]] uuringuid (1948). Pikka aega (1958–1975) uuris ta Eesti jõgede miinimumäravoolu ja [[Allikas|allikate]] deebitit, organiseeris vaatlusvõrgu ratsionaliseerimist ja täiustamist. Kõikide tööde ja tegemiste kõrval ei katkestanud ta kunagi kahe lemmikobjekti – Peipsi järve ja [[Pandivere kõrgustik|Pandivere kõrgustiku]] vee uuringuid.
 
Akadeemiliselt oli ta [[Korporatsioon Tehnola]] liige.
 
==TeoseidTegevus==
Tiit Eipre tehtud või tema juhitud sisevete uuringute tulemused ei jäänud ainult ametkondlikesse aruannetesse, ta oli üle 100 trükise (3 [[Monograafia|monograafiat]], [[aastaraamatud]], artiklid jne) autor, koostaja, toimetaja.
*"NSV Liidu pinnaveevarud" Eestit käsitleva köite üks autoreist, koostaja ja kaastoimetaja
*monograafia Pandivere kõrgustiku veeressurssidest (1981) autor
*Peipsi-Pihkva järve hüdrometeoroloogilist režiimi käsitleva monograafia (1983) koostaja ja kaasautor
*artiklid [[hüdroloogia]], [[hüdrograafia]], [[Veestik|veestiku]] ja [[Veevarud|veevarude]] kohta [[Eesti nõukogude entsüklopeedia|Eesti Nõukogude Entsüklopeedias]], teatmeteoses, "Nõukogude Eesti", paljudes käsi- ja aastaraamatutes, ajakirjades
*aastatel 1939–1983 "Hüdroloogia aastaraamatute" üks autoreist, koostaja ja toimetaja
 
Tiit Eipre töö ei piirdunud ainult Eesti sisevete uurimisega, ta võttis aktiivselt osa ka rahvamajanduse ette kerkinud veevarustuse ja -kaitse probleemide lahendamisest. Sõjajärgsetel aastatel osales ta [[Narva Hüdroelektrijaam]]a ning mitme suure tööstusettevõtte veevarustussüsteemide projekteerimisel, koostas "Põllumajanduse elektrifitseerimise generaalskeemi" XVI köite "Veevarud" (1949). Tema koostatud on ka "Eesti veevarude kasutamise ja kaitse generaalskeemi" X osa – "Peipsi veemajanduslikud probleemid" (1961–1963). Tema soovitusel rajati Tallinna veega varustamiseks Pirita jõele [[Paunküla veehoidla]] (1959–1960) ning võeti ka teisi meetmeid pealinna veehaardesüsteemi arendamiseks. Ta oli [[Endla looduskaitseala|Endla Riikliku Looduskaitseala]] loomise üks initsiaatoreid ning tõstatas esimesena küsimuse Pandivere veekaitseala vajalikkusest. Ta osales ettekannetega paarikümnel teaduslikul konverentsil NSV Liidus ja Soomes. Vabal ajal osales [[Eesti Geograafia Selts|Geograafia Seltsi]], [[Eesti Looduskaitse Selts|Looduskaitse Seltsi]] ja [[Tallinna Inseneride Maja]] tegevuses.
 
Tiit Eipre jätkas oma eelkäijate [[Evald Oldekop]]i ja [[August Velner]]i tööd ning viis meie teadmised Eesti jõgedest, järvedest ja allikatest tänapäeva tasemele.