Odilon Redon: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
(Lisasin teksti, mis annab ülevaate Odilon Redoni eluloost ja loomingust.)
Resümee puudub
 
== Noorus ja mõjutused ==
Odilon Redon sündis 20. aprillil 1840. aastal Bordeaux’s[[Bordeaux]]’s. Ta oli kreoolist Marie-Odile’i ja Louisianas rikkust otsimas käinud ja sealt tagasi Bordeaux’sse naasnud Bertrand Redoni teine poeg. Odile’i lapsepõlv oli üksildane, sest vanemate tähelepanu kulus suuresti Odiloni muusikaliselt andeka venna peale. 1855. aastal võttis Redon Bordeaux’s eratunde maalikunstnik Stanislas Gorini käest. Bordeaux’s tekkis tal ka sõprussuhe botaanik Armand Clavaud’ga, kes tutvustas talle loodusteadusi, mikroskoopiat ja kaasaegset kirjandust, eriti Baudelaire’i, Poe’[[Edgar Allan Poe|Poe]]’, Flaubert’i[[Gustave Flaubert|Flaubert]]’i ja graafik Rodolphe Bresdini töid.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis.|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=220}}</ref> Kõigil neil oli mõju Redoni tulevasele loomingule.
 
1862. aastal Odilon ka kohtub Bresdiniga, kelle keerukas fantaasia talle muljet avaldab ja keda ta läbi enda elu oma õpetajaks peab <ref name=":1">Lieberman, W. S., & Odilon Redon. (1952). Redon: Drawings and Lithographs. ''The Bulletin of the Museum of Modern Art'', ''19''(2), 3–15.</ref>. Kuid enne Bresdiniga kohtumist proovib Redon 1862. aastal, isa õhutusel, astuda sisse Pariisi kaunite kunstide kooli (''Ecole des Beaux-Arts'') arhitektuuri erialale, kuid ta ebaõnnestub sisseastumiskatsetel ja asub hiljem Pariisis hoopis akadeemilise maalikunstniku Jean-Léon Gérôme’i juurde õpilaseks.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis.|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=220}}</ref> (Clement 1996: 220) See kogemus on häbeliku Redoni jaoks traumeeriv, kui ta puutub kokku akadeemiku jäiga õpetuse ja karmide hinnangutega.<ref name=":2">Pinchon, Pierre 2011. Odilon Redon: Prince du rêve 1840-1916. Anvers: Deckers-Snoeck</ref> Redon proovib ühe korra veel kooli sisse astuda, kuid kukub taaskord läbi, mille järel naaseb ta Bordeaux’sse, kus veedab mõned üksildased aastad, uurides Delacroix’[[Eugène Delacroix|Delacroix]]’, Rembrandti[[Rembrandt]]<nowiki/>i, Düreri[[Albrecht Dürer|Dürer]]<nowiki/>i ja [[Gustave Moreau]] töid, kuni satub Rodolphe Bresdini mõju alla, kes õpetab talle oforti ja litograafiat. Bresdinil on noorele kunstnikule tugev mõju, suunates Redoni nii meediumi- kui sisuvalikute poolest. Bresdinist ja hiljem ka maalikunstnikust ja litograafist Fantin-Latourist mõjutatuna hakkab Redon alates 1865. aastast joonistama ja litograafiaid tegema pea eranditult must-valgelt, kutsudes oma töid ''noir''’ideks. Ta hülgab värvid järgmiseks 20 aastaks.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis.|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=220}}</ref>
 
== Must-valge periood ==
1870. aastal mobiliseeriti Redon sõjaväeteenistusse ja ta pidi võitlema [[Prantsuse-Preisi sõda|Prantsuse-Preisi sõjas]]<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis.|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=221}}</ref>. Seal tabas teda ilmutus. Ta mõistis enda annet ja leidis oma joonistustest ja kritseldustest mõtte. Peale sõda, 1871. aastal, asus Redon alaliselt elama Pariisi. Ta oli sõjas leidnud küll ennast, kuid mitte veel leidnud rahuldavat meediumit enese täielikuks väljendamiseks. Ofort ja pliiatsijoonistus piirasid Redoni väljendusvabadust, kuid 1875. aastal avastab Redon enda jaoks söejoonistused (''le fusain''). Musta värvi kasinus stimuleeris tema ettekujutust ja andis tema joonistustele vabaduse ja rikkuse.<ref name=":1">Lieberman, W. S., & Odilon Redon. (1952). Redon: Drawings and Lithographs. ''The Bulletin of the Museum of Modern Art'', ''19''(2), 3–15.</ref>
 
Redon ei suutnud aga oma söejoonistusi eriti palju müüa, mille tõttu pöördus ta Fantin-Latouri soovitusel tagasi litograafia juurde. 1879. aastal ilmus Redoni esimene kunstialbum „''Dans le Rêve''“ („Unenäos“) Järgmised 20 aastat oma elust pühendaski ta end just litograafiale ja must-valgetele joonistustele.<ref name=":1">Lieberman, W. S., & Odilon Redon. (1952). Redon: Drawings and Lithographs. ''The Bulletin of the Museum of Modern Art'', ''19''(2), 3–15.</ref> Tema esimene album, mis koosnes kümnest litograafiast, mis olid inspireeritud Goyast, Flaubert’ist, Baudelaire’ist ja Poe’st, ei suutnud eriti laiema publiku tähelepanu äratada<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis.|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=221}}</ref>. Avaldati kõigest 25 koopiat, mis suutsid aga Redoni nime teha tuntuks kirjandusringkondades. Vähene koopiate arv muutis Redoni loomingu väga eksklusiivseks, mõelduna väiksele hulgale asjatundjatele. „''Dans le Rêve''“ oli täis rahutusttekitavaid ja unenäolisi tegelasi ja motiive, millest said Redoni kunsti tunnusmärgid.<ref name=":4">Bindman, C. (2011). Odilon Redon: Prince of Dreams (1840-1916). ''Art in Print'', ''1''(2), 3–7.</ref>
 
== Unenägude prints ==
Redoni koletislikud ilmutused hõljuvatest peadest ja silmadest, meestest, kes on lõksus taime või loomakehades, ja üks kelmikalt naeratav ämblik panid kirjaniku [[Joris-Karl Huysmans|Joris-Karl Huysmansi]] ristima ta „saladuslike unenägude printsiks“. Huysmans kirjeldab Redoni teoseid ka enda raamatus „Äraspidi“ (1884). Võib öelda, et tänu Huysmans’ile saavutab Redon laialdamase tuntuse. Temast saab sümbolistlik kunstnik ''par excellence'', kunstnik, kes suudab oma unenäod reaalsuseks muuta. Redonil palutakse 1884. aastal astuda ka uue Iseseivate Kunstnike Ühingu etteotsa (''Salon des Indépendants''). 1886. aastal osaleb Redon ka impressionistide viimasel näitusel.<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis.|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=221}}</ref>
 
== Värviline periood ==
2

muudatust