Odilon Redon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Lisasin teksti, mis annab ülevaate Odilon Redoni eluloost ja loomingust. |
||
1. rida:
[[Fail:Odilon Redon vers 1880.jpg|pisi|Odilon Redon]]
'''Odilon Redon''' (sünninimega '''Bertrand Redon'''; [[20. aprill]] [[1840]] [[Bordeaux]] – [[6. juuli]] [[1916]] [[Pariis]]) oli prantsuse [[sümbolism|sümbolistlik]] [[maalikunstnik]], [[Graafik (kunstnik)|graafik]] ja [[joonistaja]].
== Noorus ja mõjutused ==
Odilon Redon sündis 20. aprillil 1840. aastal Bordeaux’s. Ta oli kreoolist Marie-Odile’i ja Louisianas rikkust otsimas käinud ja sealt tagasi Bordeaux’sse naasnud Bertrand Redoni teine poeg. Odile’i lapsepõlv oli üksildane, sest vanemate tähelepanu kulus suuresti Odiloni muusikaliselt andeka venna peale. 1855. aastal võttis Redon Bordeaux’s eratunde maalikunstnik Stanislas Gorini käest. Bordeaux’s tekkis tal ka sõprussuhe botaanik Armand Clavaud’ga, kes tutvustas talle loodusteadusi, mikroskoopiat ja kaasaegset kirjandust, eriti Baudelaire’i, Poe’, Flaubert’i ja graafik Rodolphe Bresdini töid.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis.|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=220}}</ref> Kõigil neil oli mõju Redoni tulevasele loomingule.
1862. aastal Odilon ka kohtub Bresdiniga, kelle keerukas fantaasia talle muljet avaldab ja keda ta läbi enda elu oma õpetajaks peab <ref name=":1">Lieberman, W. S., & Odilon Redon. (1952). Redon: Drawings and Lithographs. ''The Bulletin of the Museum of Modern Art'', ''19''(2), 3–15.</ref>. Kuid enne Bresdiniga kohtumist proovib Redon 1862. aastal, isa õhutusel, astuda sisse Pariisi kaunite kunstide kooli (''Ecole des Beaux-Arts'') arhitektuuri erialale, kuid ta ebaõnnestub sisseastumiskatsetel ja asub hiljem Pariisis hoopis akadeemilise maalikunstniku Jean-Léon Gérôme’i juurde õpilaseks.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis.|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=220}}</ref> (Clement 1996: 220) See kogemus on häbeliku Redoni jaoks traumeeriv, kui ta puutub kokku akadeemiku jäiga õpetuse ja karmide hinnangutega.<ref name=":2">Pinchon, Pierre 2011. Odilon Redon: Prince du rêve 1840-1916. Anvers: Deckers-Snoeck</ref> Redon proovib ühe korra veel kooli sisse astuda, kuid kukub taaskord läbi, mille järel naaseb ta Bordeaux’sse, kus veedab mõned üksildased aastad, uurides Delacroix’, Rembrandti, Düreri ja Gustave Moreau töid, kuni satub Rodolphe Bresdini mõju alla, kes õpetab talle oforti ja litograafiat. Bresdinil on noorele kunstnikule tugev mõju, suunates Redoni nii meediumi- kui sisuvalikute poolest. Bresdinist ja hiljem ka maalikunstnikust ja litograafist Fantin-Latourist mõjutatuna hakkab Redon alates 1865. aastast joonistama ja litograafiaid tegema pea eranditult must-valgelt, kutsudes oma töid ''noir''’ideks. Ta hülgab värvid järgmiseks 20 aastaks.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis.|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=220}}</ref>
== Must-valge periood ==
1870. aastal mobiliseeriti Redon sõjaväeteenistusse ja ta pidi võitlema Prantsuse-Preisi sõjas<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis.|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=221}}</ref>. Seal tabas teda ilmutus. Ta mõistis enda annet ja leidis oma joonistustest ja kritseldustest mõtte. Peale sõda, 1871. aastal, asus Redon alaliselt elama Pariisi. Ta oli sõjas leidnud küll ennast, kuid mitte veel leidnud rahuldavat meediumit enese täielikuks väljendamiseks. Ofort ja pliiatsijoonistus piirasid Redoni väljendusvabadust, kuid 1875. aastal avastab Redon enda jaoks söejoonistused (''le fusain''). Musta värvi kasinus stimuleeris tema ettekujutust ja andis tema joonistustele vabaduse ja rikkuse.<ref name=":1">Lieberman, W. S., & Odilon Redon. (1952). Redon: Drawings and Lithographs. ''The Bulletin of the Museum of Modern Art'', ''19''(2), 3–15.</ref>
Redon ei suutnud aga oma söejoonistusi eriti palju müüa, mille tõttu pöördus ta Fantin-Latouri soovitusel tagasi litograafia juurde. 1879. aastal ilmus Redoni esimene kunstialbum „''Dans le Rêve''“ („Unenäos“) Järgmised 20 aastat oma elust pühendaski ta end just litograafiale ja must-valgetele joonistustele.<ref name=":1">Lieberman, W. S., & Odilon Redon. (1952). Redon: Drawings and Lithographs. ''The Bulletin of the Museum of Modern Art'', ''19''(2), 3–15.</ref> Tema esimene album, mis koosnes kümnest litograafiast, mis olid inspireeritud Goyast, Flaubert’ist, Baudelaire’ist ja Poe’st, ei suutnud eriti laiema publiku tähelepanu äratada<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis.|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=221}}</ref>. Avaldati kõigest 25 koopiat, mis suutsid aga Redoni nime teha tuntuks kirjandusringkondades. Vähene koopiate arv muutis Redoni loomingu väga eksklusiivseks, mõelduna väiksele hulgale asjatundjatele. „''Dans le Rêve''“ oli täis rahutusttekitavaid ja unenäolisi tegelasi ja motiive, millest said Redoni kunsti tunnusmärgid.<ref name=":4">Bindman, C. (2011). Odilon Redon: Prince of Dreams (1840-1916). ''Art in Print'', ''1''(2), 3–7.</ref>
Selle taustal kogus Redon üha enam enesekindlust ja ka sõpru. 1880. aastal abiellus ta Camille Falte’iga, kes oli samamoodi nagu Redoni emagi kreoolitar. Järgmisel aastal õnnestus tal näidata aga oma söejoonistusi enda esimesel iseseisval näitusel, mille aitas korraldada ajaleht ''La Vie Moderne''. Teise näituse korraldas ''Le Gaulois'' juba järgmisel aastal.<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis.|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=221}}</ref>
Alates 1882. aastast annab Redon järjepidevalt välja litograafia albumeid. Tema teine suurem album on inspireeritud Edgar Allan Poe loomingust (''À Edgar Poe''). Seejuures pole tegemist illustratsiooniga Poe loomingule, vaid austusavaldusega kirjanikule, kes jättis nii tugeva jälje sümbolistlikusse liikumisse.<ref name=":1">Lieberman, W. S., & Odilon Redon. (1952). Redon: Drawings and Lithographs. ''The Bulletin of the Museum of Modern Art'', ''19''(2), 3–15.</ref> Järgmine album ''Les Origines'' ilmub juba 1883. aastal ja avastab eelajaloolist allmaailma, andes edasi Redoni fantaasiat ja tõlgendust inimese evolutsioonist. See album rõhutab Redoni huvi igasuguste moonustuste vastu, mida ta inim- ja loomafiguuride peal rakendab. <ref name=":4">Bindman, C. (2011). Odilon Redon: Prince of Dreams (1840-1916). ''Art in Print'', ''1''(2), 3–7.</ref> Pärast ''Les Originies’i'' ilmumist, soovitab Poe tõlkija Emile Hennequin Redonil lugeda Flaubert’i „Püha Antoniuse kiusamist“, mille najalt leida „uusi koletisi“. Raamat annab inspiratsiooni Redoni kõige ambitsioonikamale litograafia seeriale, mis järgib küll Flaubert’i teksti, kuid on küllastunud Redoni enda originaalsest nägemusest. <ref name=":4">Bindman, C. (2011). Odilon Redon: Prince of Dreams (1840-1916). ''Art in Print'', ''1''(2), 3–7.</ref>Enne 1888. aasta Püha Antoniuse albumit (veel 1889 ja 1896), avaldab ta veel kaks albumit: „''Hommage à Goya''“ (1885), pühendatud Hispaania kunstnikule, ning „''La Nuit''“ (1886). Viimaks 1891. aastal veel „''Les Songes''“.
== Unenägude prints ==
Redoni koletislikud ilmutused hõljuvatest peadest ja silmadest, meestest, kes on lõksus taime või loomakehades, ja üks kelmikalt naeratav ämblik panid kirjaniku Joris-Karl Huysmansi ristima ta „saladuslike unenägude printsiks“. Huysmans kirjeldab Redoni teoseid ka enda raamatus „Äraspidi“ (1884). Võib öelda, et tänu Huysmans’ile saavutab Redon laialdamase tuntuse. Temast saab sümbolistlik kunstnik ''par excellence'', kunstnik, kes suudab oma unenäod reaalsuseks muuta. Redonil palutakse 1884. aastal astuda ka uue Iseseivate Kunstnike Ühingu etteotsa (''Salon des Indépendants''). 1886. aastal osaleb Redon ka impressionistide viimasel näitusel.<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis.|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=221}}</ref>
== Värviline periood ==
Pärast 1900. aastat hülgab Redon, küll mõnede eranditega, litograafia. Alates 1890. aastatest on ta vaikselt pastelle kasutama hakanud, mis on loomulikuks üleminekumeediumiks söelt õlimaalile. Nüüd alles 60-aastaselt pöördub ta tõeliselt värvide juurde. Kuigi ta jõudis õlimaali ja pastelli juurde küllaltki hilja, õhkab tema värvikasutusest seda samasugust salapära, mille ta saavutas oma eelnevates töödes.<ref name=":5">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=222}}</ref> Isegi kui paljud tema maalidest ja pastellidest kujutavad juba varemates töödes esinenud temaatikat, siis väljendub selles kõiges pigem mingisugune helge lummus, mitte piin. Hõljuvatele peadele ja silmadele on lisandunud lillekompositsioonid.<ref name=":1">Lieberman, W. S., & Odilon Redon. (1952). Redon: Drawings and Lithographs. ''The Bulletin of the Museum of Modern Art'', ''19''(2), 3–15.</ref> Tema eelistatud olendid, keda kujutada, pole enam koletised, vaid valguslikud olemused, nt Apollon, Pegasus ja Orpheus. See oli uus värve täis ja helge tee, mille Redon leidis ja millelt ta enam ei lahkunud.<ref name=":2">Pinchon, Pierre 2011. Odilon Redon: Prince du rêve 1840-1916. Anvers: Deckers-Snoeck</ref> Oletatakse, et sellise muutuse kunstniku loomingus võis käivitada mingisugune spirituaalne ärkamine, millele annab tunnistust tema suurendatud huvi budismi ja kristluse vastu.<ref name=":6">{{Netiviide|autor=Seiferle, Rebecca|url=:https://www.theartstory.org/artist/redon-odilon/|pealkiri=Odilon Redon Artist Overview and Analysis|väljaanne=TheArtStory|aeg=2017|vaadatud=30.11.2021}}</ref>
Noored maalikunstnikud austasid teda meeletult. Sealhulgas Nabiid, kes asetasid Redoni ühele pulgale nii Gauguin’i kui Cézanne’iga. Redoni vastu olid entusiastlikud ka foovid, kes imetlesid tema puhtaid värve.<ref name=":2">Pinchon, Pierre 2011. Odilon Redon: Prince du rêve 1840-1916. Anvers: Deckers-Snoeck</ref> Redon ei olnud läinud kaasa impressionistide visuaalsete uuendustega, vaid jätkas enda loomingulises isolatsioonis, käies mööda oma rada <ref name=":1">Lieberman, W. S., & Odilon Redon. (1952). Redon: Drawings and Lithographs. ''The Bulletin of the Museum of Modern Art'', ''19''(2), 3–15.</ref>. Tema jaoks järgnesid impressionistid liialt pimesi enda meeleaistingutele. Redon ei tunnistanud, et kunsti eesmärgiks peaks olema pelgalt meie silme ees oleva kujutamine. Ta tundis, et kunstnikuna peab ta looma midagi ennenägematut.<ref>Roger-Marx, C. (1920). Odilon Redon. ''The Burlington Magazine for Connoisseurs'', ''36''(207), 269–275.</ref>
1890. aastate lõpuks oli Redoni näituseid toimunud üle Euroopa: Prantsusmaal, Hollandis, Belgias, Saksamaal,Venemaal, Inglismaal. Tema töid näidati esimesel Veneetsia biennaalil aastal 1895. 1904. aasta esimeses Sügissalongis oli tema tööde jaoks pühendatud terve saal. Redonist oli lõpuks saanud rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik. 1903. aastal omistati talle ka Auleegioni order.<ref name=":5">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=222}}</ref>
Odilon Redon suri Pariisis 6. juulil 1916. aastal.
== Pärand ==
Odilon Redon oli üks varasematest ja innovaatilisematest sümbolistlikest kunstnikest, olles ka eelkäija ja mõjutaja paljudele 20. sajandi kunstivooludele, sh sürrealismile ja ekspressionismile.<ref name=":5">{{Raamatuviide|autor=Russel T. Clement|pealkiri=Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis|aasta=1996|koht=London|kirjastus=Greenwood Publishing Group|lehekülg=222}}</ref> Redoni panuse kunstilukku võib, nagu ka tema loomeperioodid, jagada kaheks osaks. Esiteks, tema hilisema perioodi maalide ja pastellide värvikasutus mõjutas nt nabiide liikumist. Ka Henri Matisse tunnistas Redoni pastellide mõju tema enda värvipalettile. Teiseks ja võib-olla ka sügavamaks panuseks kaasaegsesse kunsti jäävad just tema ''noir''’id. Nende unenäoline sisu oli suureks eeskujuks sürrealistidele. Just see tõlgendusvabadus ja sugestiivsus, mis Redoni litograafiale omased olid, jätsid kõige sügavama jälje tulevastesse kunstivooludesse.<ref name=":6">{{Netiviide|autor=Seiferle, Rebecca|url=:https://www.theartstory.org/artist/redon-odilon/|pealkiri=Odilon Redon Artist Overview and Analysis|väljaanne=TheArtStory|aeg=2017|vaadatud=30.11.2021}}</ref>
== Viited ==
<references />
==Välislingid==
| |||