Vikipeedia

Dokumentalistika: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Echoecho (arutelu | kaastöö)
1341 muudatust
Resümee puudub
Echoecho (arutelu | kaastöö)
1341 muudatust
Resümee puudub
1. rida:
'''Dokumentalistika''' ([[inglise keel]]es ''documentary'', [[prantsuse keel]]es ''documentaire'') on dokumentaalteoste ehk dokumentaariumide – [[dokumentaalfilm]]i, -seriaali, -foto, -kirjandusteose või -lavateose loomine, tõsielu kujutamine. Dokumentalistikat kasutatakse enim filmikunstis ja fotograafias.
 
Dokumentaalfilmiks nimetatakse näitlejateta, tõsielulisi sündmusi kujutavat filmi.<ref>{{Netiviide|url=http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=dokumentaalfilm&F=M|pealkiri=Märksõna "dokumentaalfilm"|väljaanne=Eesti Keele Seletav Sõnaraamat|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref> Levinud arusaama järgi on selles talletatud tegelik elu, materjal esindab n-ö objektiivset tõde ja puuduvad väljamõeldud elemendid. OmetiDokumentaalfilmi vorm on dokumentaalfilmi vorm kino algusaegadest alates palju muutunud. Šoti dokumentaalfilmi pioneerdokumentaalfilmipioneer, filmilavastaja [[John Grierson]], keda peetakse dokumentaalfilmi mõiste sõnastajaks, defineeris seda kui reaalsuse loomingulist käsitlust. Kommenteerides filmilavastaja [[Robert J. Flaherty]] varaseid antropoloogilisi filme ("Nanook põhjast" ja "Moana"), mis olid dokumenteerimise ja fiktsiooni segu, leidis ta, et dokumentaalfilmid on võrdväärselt kunst ja faktide esitamine.<ref name=":0">{{Netiviide|autor=Peter Biesterfeld|url=https://www.videomaker.com/article/c06/18423-six-primary-styles-of-documentary-production|pealkiri=The six primary types of documentaries|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
 
Dokumentalistika teine laiem valdkond dokumentaalfotograafia on katustermin mitmekesisele kaameratöö valikule. Muudest kunstifoto liikidest eristab seda terav fookus: päriselu hetk jäädvustatakse selleks, et edastada tähendusrikast sõnumit maailmas toimuva kohta. Võrreldes [[Fotoajakirjandus|fotoajakirjanduse]] (keskmes uudiste edastamine) või [[Tänavafotograafia|tänavafotograafiaga]] (keskmes igapäevaelu huvitav hetkhetl igapäevaelust) keskendub dokumentaalfotograafia tavaliselt päevakohasele küsimusele (või loole), millega suhestub fotode või fotoseeria kaudu. Dokumentaalfotode loomisel võib olla ka sotsiaalseid eesmärke, näiteks juhtida ühiskonna tähelepanu olukordadele, mis (fotograafi nägemuse järgi) nõuavad kiiret parandamist.<ref name=":1">{{Netiviide|url=http://www.visual-arts-cork.com/photography/documentary.htm|pealkiri=Documentary photography (1860–present)|väljaanne=Visual-arts-cork.com|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
 
== Ajalugu ==
Dokumentaalteoseid on loodud filmi ja foto algusaegadest saadik, üle paarisaja aasta.
=== Dokumentaalfilm ===
Dokumentalistika meetodid ja stiilid on ajaloo vältel määratult muutunud. Esialgu oli selle arengu tõukajaks vajadus edastada "elu sellisena, nagu see on", takistuseks said aga tehnilised võimalused.<ref>{{Netiviide|url=http://www.dokfilm.ee/Missugused-on-praegused-trendid-dokumentalistikas|pealkiri=Missugused on praegused trendid dokumentalistikas|väljaanne=Dokfilm.ee|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref> 19. sajandi lõpus kasutati filmi lihtsate hetkede (nt paadi sildumise või rongi jaama jõudmise) jäädvustamiseks. Prantsuse filmipioneerid, vennad [[Auguste ja Louis Lumière]] filmisid 1895. aastal mitu sellist filmi, millest enamiku kestus oli tehnoloogia piirangute tõttu vähem kui minut.
 
[[Poola]] kirjanik ja filmilooja [[Bolesław Matuszewski]] oli üks esimesi, kes dokumentaalfilmist kirjutas ja seda kirjutises "Uus ajalooallikas" (''Une nouvelle source de l'histoire. Création d'un dépot de cinématographie d'histoire'', 1898) ka määratleda püüdis.<ref>{{Raamatuviide|autor=Scott MacKenzie|pealkiri=Film manifestos and global cinema cultures: A critical anthology|aasta=2014|kirjastus=University of California Press|lehekülg=520|isbn=9780520957411}}</ref> Dokumentaalfilmi termini väljamõtlejaks peetakse Šoti filmilavastajat John Griersonit,<ref name=":2">{{Netiviide|url=https://www.globians.com/history-documentary-films/|pealkiri=History of documentary films|väljaanne=Globians Film Fest|aeg=6. juuni 2016|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref> kes kasutas seda 1926. aastal Robert Flaherty filmi "Moana" arvustuses.<ref>{{Raamatuviide|autor=Ann Curthoys, Marilyn Lake|pealkiri=Connected worlds: history in transnational perspective|aasta=2005|kirjastus=Australian National University Press|lehekülg=151|isbn=1920942440|url=https://books.google.ee/books?id=JE6YM8jcRucC&pg=PA151&dq=john+grierson+documentary+1926&hl=en&ei=5wkUTcb5OMq7hAeixPW2Dg&sa=X&oi=book_result&ct=result&redir_esc=y#v=onepage&q=john%20grierson%20documentary%201926&f=false}}</ref>
 
20. sajandi alguses domineerisid dokumentalistikas reisi kirjeldavad filmid (neid nimetati vaatepildilisteks filmideks), mis andsid publikule võimaluse näha teisi kultuure kaamera[[objektiiv]]i kaudu. Tegu oli [[tummfilm|tummfilmidega]], seega tavaliselt juhatasid jutuvestjad filmi sisse ja jutustasid kohapeal kõnepuldist filmile peale. Sellised filmid ei olnud enam lühikesed klipid. Enamik oli umbes 80-minutised ja neid näidati kahelt 16&nbsp;mm filmirullilt, kumbki kuni 300&nbsp;m pikk. Tol ajal tehti ka palju biograafilisi dokumentaalfilme. Kõige suurem selliste filmide tootja oli Prantsuse filmitootja [[Pathé]].
 
==== Kino kuldajastu (1920.–1940. aastad) ====
1920.–1940. aastaid nimetatakse filmi kuldajaks. Tol perioodil loodi mahukaid kinematograafilisi heli ja eriefektidega teoseid ning film läbis palju uuendusi.
[[Fail:Berlin Ruttmann.png|pisi|Kaader Walter Ruttmanni filmist "Berliin, suurlinna sümfoonia" (1927)]]
Dokumentaalfilmides võeti omaks [[romantism]], mille näiteks on dokumentaalfilmiklassika, Robert J. Flaherty lavastatud etnograafiline film "[[Nanook põhjast]]" (''Nanook of the North'', 1922). 1920. aastatelKahekümnendatel kujutati ka suurlinnaelu (nn linnasümfooniafilmid), selle valdkonna tähtsaimad näited on [[Walter Ruttmann|Walter Ruttmanni]] lavastatud "[[Berliin, suurlinna sümfoonia]]" (''Berlin: Die Sinfonie der Großstadt'', 1927) ja [[Dziga Vertov|Dziga Vertovi]] eksperimentaalne dokumentaalfilm "Inimene filmikaameraga" (''Человек с кино-аппаратом'', 1929).
 
1910. aastatel lisandus dokumentaalfilmide alažanr – [[ringvaadeRingvaade|ringvaate]] žanr. Ringvaateid näidati tavaliselt kinos enne filmi algust. Venemaal andis Dziga Vertov koos [[Jelizaveta Svilova]] ja [[Mihhail Kaufman|Mihhail Kaufmaniga]] välja 22-osalise ringvaate (Кино-Правда, tõlkes "kinematograafiline tõde"), mille keskmes oli "filmis tõe kujutamine" – Vertov uskus, et kaamerad on tõetruumad kui inimsilm. Maailmasõdade ajal lisandusid sõjasündmusi kujutavad ringvaated ja filmid, kuid näiteks lahingustseene ka taaslavastatilavastati: filmimeeskonnad lasid stseenid pärast lahingute lõppu taaslavastada.
 
==== Teisest maailmasõjast sajandi lõpuni ====
Enne [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] algust ja terve [[Külm sõda|külma sõja]] õitses [[propagandafilm|propagandafilmide]] žanr. Propagandafilmid loodi publiku mingis kindlas vaatenurgas veenmiseks ning need valmisid sageli valitsuse tellimusel. Kõige tuntum propagandafilmi näide on [[Leni Riefenstahl|Leni Riefenstahli]] lavastatud "[[Tahte triumf]]" (''Triumph des Willens'', 1935), mille tellis [[Adolf Hitler]] [[Kolmas riik|Natsi-Saksamaa]] propageerimiseks. [[Kanada]] lõi propaganda tegemiseks filminõukogu, et toota [[Joseph Goebbels|Joseph Goebbelsi]] ja Natsi-Saksamaa loodud filmidele vastupropagandat. Ka [[Ameerika Ühendriigid]] ja [[Nõukogude Venemaa]] toetusid külma sõja ajal tugevalt propagandafilmidele.
 
1950.–1960. aastatelaastaid arendatiiseloomustab tehnikatkiire tehnikaareng, et see suudaks rahuldada filmitegijate kasvanud nõudmisi. Tehnoloogia areng muutis viisi, kuidas dokumentaalfilme filmiti. Ilma kindla stsenaariumita dokumentaalfilm, milles jäädvustatakse isiklikke ehedaid emotsioone, nn ''[[cinéma vérité]],'' ja film, kus tõde ja kunst sünnivad spontaanselt kaamera ees, nn ''[[direct cinema]],''<ref>{{Netiviide|autor=Olev Remsu|url=http://filmidraamatehnika.blogspot.com/2005/03/viii-kasikiri-stsenaarium-ja-stsenarist.html|pealkiri=VIII Käsikiri, stsenaarium ja stsenarist. 1. Terminoloogiat|väljaanne=Olev Remsu filmidraamatehnika|aeg=27. märts 2004|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref> toetusid valgustusele, usaldusväärseteletöökindlatele (portatiivsetele) kaameratele ja paremale helitehnoloogiale. Kaamerameeskonna ja filmitava vahelise suhtluse maht sõltus režissööri soovidest ja tõekspidamistest ning kuna materjali olifilmimisel vägaei paljuolnud varasemaid mahupiire ees, omandas monteerija filmi loomise juures nii kaaluka rolli, et võis saada kaasrežissööriks.
 
==== Tänapäeval ====
[[Fail:Behind the scenes of The Invisible Class documentary film 01.jpg|pisi|Filmilavastaja [[Josh Hayes]] intervjueerimas Bostoni kodutut filmi "Nähtamatu klass" (''The Invisible Class'', 2020) jaoks]]
21. sajandil on tehnika arenenud nii kiiresti, et dokumentaalfilmikunst alles kompab võimalusi, mis sellega kaasnevad. Lugusid jutustatakse kõikide teadaolevatepaljude filmikeele vahenditega.
 
Tänapäevastes dokumentaalfilmides on võetud aluseks ''cinéma vérité'' ja kombineeritud seda narratiivsema stiiliga. Teemavaldkondade ulatus on lai, hõlmatakse suurt hulka teemasid, nagu poliitika filmis "[[Fahrenheit 9/11]]" (2004, lavastaja [[Michael Moore]]), religioon filmis "[[Religulous]]" (2008, lavastaja [[Larry Charles]]) ja keskkonnakaitse filmis "[[Ebamugav tõde]]" (''An Inconvenient Truth,'' 2006, lavastaja [[Davis Guggenheim]]). Mängufilmidega võrredes on dokumentaalfilmid odavamad toota ning pelutavad populaarsuse tõttu tuntud inimesi, mille tulemusena on muutunud väga tulusaks äriks. [[Netflix|Netflixi]] voogedastusplatvormi ja tasuliste telekanalite abil jõuavad filmid suurema publikuni kui kunagi varem.<ref name=":2" />
35. rida:
 
=== Dokumentaalfotograafia ===
Dokumentaalfotograafia juured ulatuvad 19. sajandi algusse. Dokumentaalfotograafiat juhtis algselt soov jäädvustada tähtsaid sündmusi, samuti talletatitalletada reisikogemusi ja sõjasündmusi.
 
Briti fotograaf [[Philip Delamotte]] (1821–1989) oli esimeste fotograafide hulgas, kes kasutasid fotograafiat kaalukate sündmuste, näiteks [[Kristallpalee]] lammutamise ja taasehitamise jäädvustamise vahendina pärast [[kalotüüpia]] leiutamist. [[Francis Frith]]i (1822–1898) jt fotograafid tegid firmadele, nagu [[London Stereoscope]] ja [[Photographic Co.]], tellimustöödena reisifotosid, et pakkuda publikule detailseid pilte kaugetest paikadest, kuulsatest inimestest ja olulistest sündmustest.
 
==== Sõjafotograafia esiletõus ====
43. rida:
Sõjafotograafia teerajaja, briti fotograafi [[Roger Fenton]]i 1855. aastal [[Krimmi sõda|Krimmi sõjas]] pildistatud lahinguväljavaated ja inimhulgad olid mõjusad sõjakujutised. Fenton suundus [[Krimm|Krimmi]] Briti valitsuse palvel ja kirjastuse [[Thomas Agnew & Sons]] rahastatusega, et aidata leevendada Suurbritannias lahvatanud skandaali: iga sõduri kohta, kelle olid tapnud venelased, oli surnud viis sõdurit haiguse tõttu. Valitsus pidi tõestama, et olukorda on parandatud. See on üks põhjuseid, miks Fentoni tehtud 360 fotol on tihti kujutatud korralikke laagristseene, varustust, ametlikke ohvitseride gruppe ja lahinguvälju kaua aega pärast võitlust, surnukehi on aga näha harva.<ref name=":1" />
 
Ameerika Ühendriikide sõjafotograaf [[Mathew Brady]], kes oli juba välja andnud mahuka nimekate ameeriklaste fotokogumiku "Suurepärased ameeriklased" (''The Gallery of Illustrious Americans'', 1850), hakkas palkama fotograafide tiime, et jäädvustada ulatuslikult ja mitmekülgselt [[Ameerika Ühendriikide kodusõda]] mitmekesiselt. Selle tulemusena sündis tuhandeid fotosid, millel olid kajastatud kamõlemad vastaspooledpooled.
 
Pärast kodusõja lõppu pöörasid dokumentaalfotograafid pilgu looduse poole. Näiteks Brady endine fotograaf [[Timothy H. O'Sullivan]] tegeles Ameerika Ühendriikide kaardistamata alade pildistamisega. 1860. aastate lõpus ja 1870. aastatel kõige kuulsama Ameerika läänepiirkonna fotograafi [[William Jackson|William Jacksoni]] Yellowstone'i ekspeditsioonil tehtud fotodest koostati kongressi saalides väljapanek, mis oli üks mõjureid, miks 1872. aastal võeti vastu seadusemuudatuse ettepaneku loomaks riigi esimene rahvuspark [[Yellowstone'i rahvuspark|Yellowstone]]. Osa paiku, mis ekspeditsioonidel avastati, said nime nende avastajate ja ka fotograafide järgi.
51. rida:
Samamoodi nagu Brady fotod aitasid näidata, milline sõda tegelikult on, hakati dokumentaalfotograafia abil kajastama vaeste ja privileegideta inimeste elu. Vaeseid peeti läbikukkunuteks ja neid toodi esile kui hoiatust, kuid dokumentaalfotograafia tekitas vaatajates nende vastu enam empaatiat. Selle abil suudeti detailselt ja ilustamata näidata, mida tähendab agulis elamine ja 10-tunnised tööpäevad puuvillatehases või söekaevanduses täiskasvanule, aga ka vaid 8- või 9-aastasele lapsele.
 
1870. aastatel hakkas [[Iirimaa|Iiri]] filantroop ja lastekodude rajaja [[Thomas John Barnardo]] (1845–1905) lastekodude olukorrale tähelepanu tõmbamiseks fotograafiat kasutama. Ta lasi lastest teha kodusse saabumise ja sealt lahkumise ajal foto, mis pandi kaardile, mille taha trükiti kodude tööd tutvustav tekst. Kaarte müüdi ja koguti komplektidesse. Bernardo sai väga elavat vastukaja ning kogukogus tänukaartide sellelemüügiga raha toidu ja riiete jaoks. 1870. aastate lõpus andis Šoti fotograaf [[John Thomson]] koos ajakirjanik [[Adolphe Smith|Adolphe Smithiga]] (1846–1924) välja raamatu "[[Tänavaelu Londonis]]" (''Street Life in London'', 1878). 36 fotot koondavas raamatus kirjeldati [[London|Londoni]] vaeste inimeste elu ja dokumenteeriti mitmesuguste elukutsete näiteid.
 
1880. aastatel leiutati [[Hetkvõte|hetkvõttekaamera]], mille abil oli lihtsam materjali jäädvustada. Osa tollal valminud kogusid on senini säilinud ja annavad väärtuslikku teavet. Näiteks briti fotograaf [[Paul Martin (fotograaf)|Paul Martin]] (1864–1944), tänava- ja ööfotograafia teerajajaid, nautisjäädvustas 1890. aastatel inimesteinimesi ja asjade jäädvustamistasju viisil, nagu inimene tänaval neid näha võib. Ta ei proovinud fotodega esile kutsuda mõnda reformireforme või väljendada mingit muud ideed peale ta huvi teiste inimeste vastu.
[[Fail:Sleeping, homeless children - Jacob Riis.jpg|pisi|252x252px|Jacob Riisi foto "Magavad kodutud lapsed" (enne 1914. a)]]
Ameerika Ühendriikides vaatasid fotograafid läbi objektiivi ka teravamaidteravaid sotsiaalprobleeme. New Yorgi ajakirjanik ja fotograaf, sotsiaalsete reformide eestvedaja [[Jacob Riis]] kirjutas slummide elust, propageeris paremaid elu-, õpi- ja töötingimusi ning lisas artiklite juurde ehedat fotomaterjali. Ta kasutas fotosid ka avalikes loengutes ja raamatuillustratsioonidena. TaRiisi kuulsaim teos on raamat "Kuidas teine pool elab" (''How The Other Half Lives''. ''Studies among the Tenements of New York'', 1890). Tema pingutused viisid uute lapstööjõu kasutamist piiravate seaduste vastuvõtmiseni, koolide varustatuse parandamiseni, mõnede trööstitumate slummide lammutamise ja uuendamiseni.
 
Ameerika sotsioloog ja fotograaf [[Lewis Hine]] pildistas uue sajandi alguses Ameerikasse saabunud immigrante, kes töötasid tehastes väga halbades tingimustes ja elasid slummides. Ta pääses tööle riiklikku laste töökomiteesse (''National Child Labor Committee'', NCLC) ning reisis uurija/fotograafina näidates, kuidas töösturid kasutavaid noori odava raske töö tegemiseks ära. 1930. aastatel võeti osaliselt tema fotode mõjul vastu lapstööjõu piiramise seadus.
 
1930. aastatel oli dokumentaalfotograafia teemadeks Ameerikas [[ülemaailmne majanduskriis]] ja põud ning nende tagajärjed: looduse vaesestumine, perede ja tööliste ränne uutesse elu- ja tööpaikadesse. Dokumentalistide tähelepanu keskpunkti tõusis ka poliitiline õhustik enne Teist maailmasõda. SaksaTuntumaid filmilavastajatNatsi-Saksamaa filmilavastajaid ja fotograafifotograafe on Leni Riefenstahl on tollane hea näide propagandistlike filmide ja fotode autorist. Kõige enamTeda tuntakse tedaenim filmide "Tahte triumf" (1934) ja "[[Olympia]]" (1936) poolest, samas oli ta mitme kinematograafilise võtte esmakasutaja. 1970. aastatel andis ta välja kaks raamatut, mis dokumenteerisid nuubia hõime Sudaanis.
 
==== Ajalehefotograafia võidukäik ====
19. ja 20. sajandi vahetust illustreerib ajalehefotograafia ja [[fotoajakirjandus|fotoajakirjanduse]] teke Ameerika Ühendriikides. Kuna riigis kehtestati kuni 10-aastastel lastele koolikohustus, laienes lugemisoskusega täiskasvanute hulk, kuid senised ajalehed, kitsad veerud täidetud tiheda tekstiga, ei olnud neile eriti atraktiivsed. Ajalehtede omanikud mõistsid, et rohkete piltide abil illustreeritud uudised koos lihtsasti loetavate pealkirjade ja lühikeste lõikudega aitaksid lugejaskonda laiendada. 1880.–1890. aastateks suudeti lahendada ka tehnilised probleemid, mis tekkisid fotode paljundamisel tindiga trükitud paberile. [[Fail:Barricades rue Saint-Maur. Avant l'attaque, 25 juin 1848. Après l’attaque, 26 juin 1848 (Original).jpg|pisi|237x237px|"Barrikaadid Saint-Mauri tänaval" (1848) on arvatavasti esimene dokumentaalfoto, millega illustreeriti ajalehelugu, see ilmus Prantsuse ajalehes [[L'Illustration]]]]1904. aastal asutati Suurbritannias [[Daily Mirror]], millest sai maailma esimene fotodega illustreeritud ajaleht. Järgnes rohke pildimaterjaliga mitmekesistatud ajalehtede ulatuslik edu. Ajalehed hakkasid palkama fotograafe ja ostsid fotosid pressifotoagentuuridelt, miskelle saatsidjuures laialiolid kaameramehi,uudiste etkajastamiseks kajastadapalgal peamisipalju uudissündmusifotograafe. Nende tööks oli olukorrast või inimesest ühe foto abil kokkuvõtte tegemine, seejuures oli kiirus olulisem kui tehniline kvaliteet. Enamik esimestest uudisfotodest olid portreed, aga kuikoos tehnika ja materjali kvaliteetkvaliteedi paranes,paranemisega suudetihakati tehategema rohkemka tegevusfotosid. Halbades valgusoludes kasutati [[välgupirn]]e. 1907. aastaks suudeti fotosid [[Telegraafside|telegraafi]] teel ka ühest ajalehest teise saata, eriti tähtsaid uudispilte suudeti jagada peaaegu sama kiiresti kui tekstuudiseid.
 
FotodeFotosid kasutaminehakati trükitunatrükis laienesavaldama veelgi enam pärast seda, kui hakkasidilmumist ilmumaalustasid iganädalased pildiajakirjad, mismillega panidpandi alusealus fotoajakirjanduse sünnile. Pildiajakirjade laiem levik saialgas Saksamaal alguse 1920. aastate keskel, kus riik oli maailma trükikunstikeskus ning eesrindlik kaamerate arendaja. Esimene pildiajakiri oli arvatavasti 1892. aastal asutatud [[Berliner Illustrirte Zeitung]]. Pildiajakirjas anti fotograafidele mitu lehekülge, et nad fotoseeriate abil lugu jutustaksid ja teemat arendaksid. Sellised piltjutustused võimaldasid teemat palju avaramalt käsitleda kui üksikuudises, lisaks väljendada oma vaateid. Pildiajakirjades töötavatePildiajakirjade fotograafide töö meenutas trükiajakirjanike tööd, sest nad pidid looma seeriaid, millel oleks huvitav lugu, tugev algus ja lõpp. FotoajakirjandusSündmuste erinebavatum dokumentaalfotograafiastja selleavaram poolest,tõlgendamine eteristabki fotograaffotoajakirjandust või ajakiri tõlgendab sündmusi avatumaltdokumentaalfotograafiast.
 
1930. ja 1940. aastatel ilmunud ajakirjadpildiajakirjad olid mõnes mõttes kaasaegsed vasted 19. sajandi [[stereoskoop|stereoskoobi]] slaidideleslaidide kaasaegsed vasted. Need pakkusid tavainimesele parimas mõttes tavainimesele akent maailma – suursündmuste kajastust, võimalust piiluda kulisside taha, jagada kuulsate inimeste elust mõnda päeva, seejuures detailsemalt, kui lubasid ajalehtede pressifotod. Muidugi sisaldasid needajakirjad ka puhtalt meelelahutuslikku materjalimeelelahutusmaterjali, nagu armsad loomafotod, kaadrid [[Hollywood]]i filmidest, fotod moetrendidest, samas võisid olla võimsad avaliku arvamuse kujundajad. Enamikus neist ilmus aeg-ajalt pikemaid lugusid sellistel teemadel nagu kehvas seisus elamud, reostus, puudustkannatavatepuuduses inimeste abistamine jne. Autorite või ajakirjade veendumuste tõttu olid lood elavamad või huvitavamad kui neutraalsust taotlevadtaotlevates ajakirjandusväljaandedajakirjandusväljaannetes, kuid sellega koos oli fotoajakirjanikel, ajakirjanikel ja toimetajatel suur vastutus: nad pidid olema väga hästi informeeritud ning esitama õigustatud argumente, mitte propagandat, sest tollased pildiajakirjad oli kõige veenvam visuaalne meedium enne televisiooni – kinoringvaated olid enamasti pealiskaudsed ja ununesid kiiresti.
 
Pildiajakirjade autorid hakkasid ka erinevate väljaannete vahel liikuma, rikastades nõnda nende sisu. Näiteks [[Ungari]] päritolu juut, Berliner Illustrirte rivaali [[München Illustrierte Presse|München Illustrierte Presset]] juhtinud [[Stefan Lorant]] (1901–1997) lahkus natside survel kolmekümnendate aastate alguses Saksamaalt ja sai 1938. aastal briti pildiajakirja [[Picture Post]] esimeseks toimetajaks. Ta tõi koos fotograafide [[Kurt Hutton]]i (1893–1960), [[Felix Man]]i (1893–1985) jt Euroopa põgenikega Suurbritanniasse 35&nbsp;mm kaamerate kasutamise ning Saksamaa pildiajakirjade ideed ja kujunduse. Nad täitsid Picture Posti (ja selle rivaali [[Weekly Illustrated|Weekly Illustratedi]]) tegevusfotode ja artiklitega, mis olid traditsiooniliste briti iganädalaste ajakirjadega, näiteks [[Tatler|Tatleri]] või [[Illustrated London News|Illustrated London Newsiga]] võrreldes väga erinevad. Ameerika Ühendriikides andsid Euroopa fotograafidest immigrandid, nagu [[Alfred Eisenstaedt]] (1898–1995) ja [[Robert Capa]] (1913–1954), väljapaistva panuse ajakirjas [[Life]]. Suurbritannias oli Life'i tuntuim fotoajakirjanik [[Larry Burrows]] (1926–1971).
 
1930. aastatel levis uut stiili ajakirjandus üle kogu Euroopa ja Ameerika. Mõned tollased tuntumad fotoajakirjanikud olid
 
* [[Erich Salomon]] (1886–1944) oli Saksa pildiajakirja Berliner Illustrirte Zeitungi kõige tuntum fotograaf, kes suutis maailmasõja lävel Berliinis, [[Pariis|Pariisis]], [[Viin|Viinis]] ja [[Rooma|Roomas]] toimuvatel konverentsidel, kus poliitikud lootsid ähvardavat konflikti ära hoida, sisse sulanduda ning jätta isegi tuntud poliitiku mulje, tehes samas aga pooleldi peidetud kaameraga siseruumivalgusega fotosid. Ta töötas märkamatult, pimestava välguta ja suitsuta, mille tõttu fotograafe tavaliselt tõrjuti. Salomoni seeriad edastasid üldist atmosfääri ja näitasid, milline oli osavõtjate meeleolu puhkehetkedel. Ajakirjalugejate jaoks tekitas see uudne poliitiline kajastus vahetu kui kohapeal viibimise tunde. Salomon suri 1944. aastal [[Auschwitzi koonduslaager|Auschwitzi koonduslaagris]].
* [[Fail:Mother tennis2.jpg|pisi|251x251px|Henri Cartier-Bressoni foto "Ema tennist mängimas" (1950)]][[Henri Cartier-Bresson]] (1908–2004) oli Prantsuse fotograaf, kes oli tuntud varjatud kaameraga inimeste pildistamise poolest. Ta oli pigem mööduva sündmuse jälgija kui sotsiaalsete muutuste esilekutsuja või uudistereporter. TemaTa dokumenteeris rangelt distantsi hoides tavalisi inimesi soojuse ja huumoriga erilise intensiivsuse hetkedel. TemaCartier-Bressoni fotosid kasutati tuntumates ajakirjades ja paljudes raamatutes rohkem kui 60 aastat. 1947. aastal asutas ta koos fotograafide Robert Capa, [[Georges Rodger|Georges Rodgeri]] (1908‒1995) ja [[David Seymour|David Seymouriga]] (1911–1956) fotoagentuuri [[Magnum Photos|Magnum]], mis hakkas fotosid väljaannetele müüma. Nüüdseks on see kujunenud maailma üheks tuntumaks fotoajakirjanduslikuks agentuuriks.
* [[Bill Brandt]] (1904–1983) oli üks Suurbritannia esimesi väljapaistvaid fotograafe, kes töötas 1930. aastate lõpus samuti fotoajakirjanikuna. Ta pildistas [[Inglismaa]] tööstuslikku põhjaosa, mis kujutas teravat kontrasti ühiskonna rikkamatest kihtidest tehtud fotodega. Ta tegeles ka [[Pitoreskne fotograafia|pitoreskse fotograafiaga]], näiteks lõi äärelinna elu kujutavad lavastatud fotoseeriad. Hiljem spetsialiseeruskeskendus ta maastikele ja raamatutele, mis koosnesid originaalsetest eksperimentaalfotodest, nagu moonutatud fotod inimese vormist. Tema tuntumad fotoraamatud on "Inglased kodus" (''The English at Home'', 1936) ja "Öö Londonis" (''A Night in London'', 1938).
 
==== 20. sajandi teine pool ja fotomanipulatsioon ====
Teise maailmasõja aastatel töötas enamik fotoajakirjanikke [[Luure Keskagentuur|Ameerika Luure Keskagentuurile]] ja [[Secret Intelligence Service|Suurbritannia luureteenistusele]] või õhujõu või sõjaväe fotograafiaüksustes, näiteks [[Briti Armee Filmi- ja Fotograafiaüksus|Briti Armee Filmi- ja Fotograafiaüksuses]] (tegi rünnakutest 137 000 dokumentaalfotot) ja [[Saksa Propagandagrupp|Saksamaa Propagandagrupis]]. Tuntumaid sõjafotograafe oli Robert Capa, kes püüdis kujutada sõja tühisust. Nagu paljud sõjafotograafid hukkusid Capa ja David Seymour sõjategevuse tõttu – Capa viiekümnendatel aastatel [[Vietnam|Vietnamis]] ja Seymour [[Egiptus]]es.
 
Vaatamata paberipuudusele õitsesid pildiajakirjad Teise maailmasõja ajal ning neil oli tohutu staatus. 1950. aastateks hakkas aga Picture Post lugejaid kaotama. Hääbumist ei takistanud ka kõige uudsem mitme värvilise lehekülgede kasutamine ja 1957. aastal ajakiri suleti. Weekly Illustrated lõpetas tegutsemise 1958. aastal ja Look 1971. aastal. Life ilmus algses iganädalases vormis aastani 1972. Pildiajakirjad ja traditsioonilised reklaamifirmad tõrjus välja televisioon, sest selle kaudu sai uudiseid ja arvamuslugusid edastada kiiremini ja universaalsemalt. 1970. aastateks oli fotoajakirjandus mõju kaotanud, kuigi seda kasutati enam sellistes ajakirjades nagu [[Stern]] Saksamaal, [[Paris Match]] Prantsusmaal ning paljudes kallilt toodetud kütusetööstuse firmade ajakirjades.
 
20. sajandi teist poolt ilmestab katsetamine fotomanipulatsiooniga. Viis, kuidas maailma dokumentaalfotode kaudu kujutatakse, on mingil määral alati moonutatud, objektiivsus ja aus kujutamine on vaid ideaalid. Varustuse ja materjalide kvaliteedi paranemine andis fotograafidele suurema vabaduse otsustada, mida ja millal pildistada. Kui teoseid hakati meedias välja andma, lisandusid fotograafi esimesele valikule järgmised: milliseid fotosid kasutada ja milliseid mitte, kuidas trükitud fotod omavahel suhestuvad.
 
Pooltooni [[reproduktsioon|reproduktsiooni]] mõjul suurenes publik veelgi, muutis dokumentaalfotograafia muutus mõjuvõimsaks ja viis soovini avarduvate võimalustega manipuleerida. Fotograafid hakkasid seda tegema pildistatavaid poseerima pannes ning vaatenurka, valgust ja ajahetke valides, toimetajad aga tulemuste vahel valides ning nende jaoks sobivat esitlust välja mõeldes. Manipulatsiooni piire kompas 19. sajandi lõpus juba lastekodude asutaja Thomas John Barnardo, kes lasi teha lastest enne-ja-pärast-fotosid, riietas lapsed sageli kaltsudesse riietatud, et taaselustada nende trööstitut olukord ja luua hilisema pildiga tugev kontrast.<ref name=":1" /> Ameerika Ühendriikide asutuse Works Progress Administrationi fotograafi [[Arthur Rothstein|Arthur Rothsteini]] (1915–1985) kritiseeriti selle eest, et ta oli enne foto tegemist nihutanud kaadris olevat lehma pealuud mõne meetri selleks, et tekiks tugevam kompositsioon.<ref>{{Netiviide|url=http://www.alteredimagesbdc.org/rothstien|pealkiri=South Dakota badlands, United States. 1936. Photo by Arthur Rothstein / Works Progress Administration|väljaanne=Bronx Documentary Center|vaadatud=6. jaanuaril 2022}}</ref> Ometi ei moonutanud kumbki neist näidatavas olukorras valitsevat üldisemat tõde, vaid lihtsalt edastasid seda visuaalselt tugevamal viisil.
 
Teisest küljest on pildiajakirjade algusaegadest peale olnud tavapärane praktika koguda prominentsetest inimestest fotosid, kus nad näevad välja enesekindlad, löödud, agressiivsed, rumalad vm. Sellised fotod tuuakse esile kui pressiportreed, mis sobitub tolle hetke meeleoluga, kus inimest armastatakse või vihatakse. Selliselgi juhul võib toimetaja valida pildiseeriast foto, mille ta tavapärases olukorras kõrvale jätaks, lisab pealkirja ja seletava teksti ning annab seega sellele tugeva tähenduse. Selliste valiku- ja materjalimängude mõjul hakati viimaks mõistma, millist kajastust võib pakkuda fotograafia. Näiteks võisid demonstratsioonid muutuda vägivaldseks, kui märgati tegutsemas professionaalseid fotograafe või televisioonimeeskonda. 1960. aastatest pärineb äärmuslik näide, kus avaliku hukkamisega viivitati 12 tundi, sest õhtune valgus oli liiga kehv, et meediaesindajad saaksid fotosid teha.
89. rida:
==== Tänapäeval ====
[[Fail:Netphen Kronprinzenstr 25 Bild-4.jpg|pisi|Bernd ja Hilla Becheri foto lammutatud majast aadressil Kronprinzenstrasse 25 (2014)]]
[[Postmodernism|Postmodernistlikus]] kunstis on 1960. aastatest alates nähtud dokumentaalkaameratöö haarde laienemist: teemade valik üha avardub, jäädvustatakse näiteks [[Globaliseerumine|globaliseerumist]], muutuvaid moraalseid arvamusi ja suurenevat [[Segregatsioon|sotsiaalset kihistumist]].
 
Postmodernistlike kunstnike hulka, kes on teinud märkimisväärseid dokumentaalfotosid, kuuluvad [[Diane Arbus]], kelle alandlikuks tegevad mustvalged fotod eripärastest ja marginaalsetest inimestest New Yorgis on kunstikriitikute seas vastuolulisi tundeid tekitanud; [[Bernd Becher]] (1931–2007) ja [[Hilla Becher]] (1934–2015), kes tegid kroonikaid kaduvatest tööstuslikest arhitektuuristiilidest; [[Garry Winogrand]] (1928–1984) ja [[Lee Friedlander]] (sündinud 1934), kes keskendusid Ameerika kultuurilisele maastikule; [[Robert Adams (fotograaf)|Robert Adams]] (sündinud 1937), kes tõi esiplaanile välise maastiku ja kes on tuntud eelkõige näitusega "Uued topograafiad: fotod inimese muudetud maastikust" (''New Topographics: Photographs of a Man-Altered Landscape,'' 1975); [[William Eggleston]] (sündinud 1939), kes hakkas ühena esimestest tegelema värvidokumentaalfotograafiaga; ja [[Nan Goldin]], kelle panus tänapäevasesse kunsti hõlmab dokumentaalfotode seeriaid vähemusgruppidest ja [[Feminism|feminismist]].<ref name=":1" />
100. rida:
* '''Jälgiv võte''' – jälgimise korral püüab filmitegija vältida sekkumist filmitavasse ja püüdleb eheda realismi poole. Võtet hakati enam kasutama 1960.–1970. aastatel, kui tehnika arenes piisavalt, et selle mõõtmed vähenesid ja käsitsemine oli kergem, mille tõttu polnud tarvidust filmimiseks enam nii suurt meeskonda kasutada. Jälgivat võtet kasutatakse ''cinéma vérité''<nowiki/>'s ja ''direct cinema''<nowiki/>'s ning seda on teistest võtetest enim analüüsitud. Seda on kasutatud näiteks [[Frederick Wiseman|Frederick Wisemani]] lavastatud filmis "Keskkool" (''High School'', 1968), kus jälgitakse ühe [[Philadelphia]] keskkooli argipäeva.<ref>{{Netiviide|autor=Barry Grant|url=https://www.loc.gov/static/programs/national-film-preservation-board/documents/high_school.pdf|pealkiri=High School|väljaanne=National Film Registry|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
* '''Osavõttev võte''' – filmitegija suhestub aktiivselt materjaliga ning filmitegija ja subjekti kohtumine salvestatakse. Osavõtvat võtet kasutades püüeldakse vahetuse poole ja kujutatakse sageli filmitegija vaatenurka. Selle näiteks on [[Morgan Spurlock|Morgan Spurlocki]] film "Ülisuur mina" (''Super Size Me'', 2004), kus lavastaja kujutab enda näitel rämpstoidu kahjulikkust tervisele.
* '''Refleksiivne võte (enesekohane võte)''' – sellise võttega provotseeritakse publikut mõtisklema dokumentalistika autentsusele üldisemalt. Refleksiivsetes filmides vaidlustatakse eeldusi ja ootusi, mis filmist endast lähtudes võivad tekkida. Seda võtet kasutatakse palju võltsdokumentaalfilmis ehk ''mockumentary''<nowiki/>'s. [[William Karel|William Kareli]] filmisfilmi "Kuu tagakülg" (''Dark Side of the Moon'', 2002) aluseks on filmi aluseks vandenõuteooria, et ameeriklased pole tegelikult [[Kuu|Kuul]] käinud:, filmimaterjal on lavastaja [[Stanley Kubrick|Stanley Kubricku]] abil üles võetud ning seda toetab rohke dokumentaalmaterjal. See võltsdokumentaalfilm on nii veenev, et vandenõuteoreetikud hakkasid seda argumenteerimiseks kasutama.
* '''Etenduslik võte (performatiivne võte)''' – vastupidine jälgivale võttele, filmis rõhutatakse filmitegija seotust subjektiga. Filmitegija näitab suuremat poliitilist või ajaloolist reaalsust enda kogemuse akna kaudu. Selle asemel et toetuda kirjeldavale lähenemisele, veenmise retoorikale, saab temast isiklik teejuht, kes näitab asju nii, nagu need on. Heaks näiteks on kaheksakümnendate [[New York|New Yorgi]] ''[[Drag (riietus)|drag]]''-ballide kultuuri portreteeriv film "Paris põleb" (''Paris is Burning'', 1991), mille autor [[Jennie Livingston]] on öelnud: "Seda filmi peaksid nägema kõik, olgu nad siis geid või mitte. See räägib sellest, kuidas meedia mõjutab meid kõiki, kuidas me pingutame meedias loodud eelduste täitmiseks näiteks Vogue'i modellide välimuse poole püüeldes või uhket autot ostes. Ja see räägib ellujäämisest. See räägib inimestest, kes põrkuvad paljude eelarvamustega ning kes on õppinud nupukalt, väärikalt ja suure energiaga toime tulema."<ref>{{Netiviide|autor=Barry Koltnow|url=http://articles.orlandosentinel.com/1991-09-04/lifestyle/9109010113_1_jennie-livingston-paris-is-burning-film|pealkiri=Director says Paris isn't just dance film: Livingston wants people to look at Paris is Burning with and open mind and understanding heart|väljaanne=Orlando Sentinel|aeg=4. september 1991|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
* '''Poeetiline võte''' – isepärase stiili ja rütmi kaudu pööratakse tähelepanu tunnete ja ideede väljendamisele, esiplaanil on mulje või tundmuse loomine, mitte idee argumenteerimine. Näiteks lühifilmis "Vihm" (''Regen'', 1929) kujutavad [[Mannus Franken]] ja [[Joris Ivens]] seda, kuidas vihmasadu [[Amsterdam|Amsterdami]] looritab.
 
=== Fotograafias ===
Dokumentaalfotograafia on sama avar kui maailm, mida see püüab salvestada.<ref name=":1" /> Seega võib küll nimetada suuremaid dokumentaalfotograafia teemavaldkondi, kuid seeneed hõlmabhõlmavad sellest vaid väikestväikese osa kogu loomest. Peamised teemad on:<ref name=":1" />
 
* '''Sotsiaalsed probleemid''' – häbiväärsed, diskrimineerivad või kahjulikud töö- või elamistingimused, terviseprobleemid või -skandaalid, keskkonnaprobleemid, inimõiguste rikkumine jm probleemid. Näiteks Ameerika fotoajakirjanik [[Lewis Hine]] kujutas fotodel lapstööjõu töötingimusi [[Lääne-Virginia]]s, [[Põhja-Carolina]]s, [[New Jersey osariik|New Jerseys]] ja mujal, mille tulemusena muudeti riigis lastekaitseseadusi.
142. rida:
*John Thomson (1837–1921) – sotsiaalfotograafia teerajajaid, oli esimesi Kaug-Ida eluolu jäädvustanud fotograafe, tuntuim fotoseeria "Tänavaelu Londonis" (''Street Life in London'', 1877, koos ajakirjanik Adolphe Smithiga)
*Timothy H. O'Sullivan (1840–1882) – tuntud Ameerika Ühendriikide lääneosa metsiku looduse ja kodusõja sündmuste jäädvustajana
*William Jackson (1843–1942) – mõjukas maastikufotograaf, kes jäädvustas Ameerika Ühendriikide lääneosa, [[Wyoming]]i ja [[Yellowstone'i rahvuspark|Yellowstone]]'i piirkonda
*Jacob Riis (1849–1914) – tuntud teedrajava sotsiaaldokumentalistikaNew poolest,Yorgi misagulites ontehtud pildistatudsotsiaaldokumentalistika New Yorgi agulitespoolest, neist tuntuim on seeria "Kuidas teine pool elab" (''How The Other Half Lives. Studies among the Tenements of New York'', 1890)
*Eugène Atget (1857–1927) – tunnustatud eeskätt fotoarhiivi eest, kuhu kuuluvad [[Pariis]]iPariisi hoonetest ja tänavatest tehtud fotod
*Lewis Hine (1874–1940) – uuendusmeelne ajakirjanik ja fotograaf, kes kujutas fotodel lapstööjõu töötingimusi [[Lääne-Virginia]]sVirginias, [[Põhja-Carolina]]sCarolinas, [[New Jersey osariik|New Jerseys]] ja mujal
*Charles Sheeler (1883–1965) – [[täpsusmaalija]] ja kommertsfotograaf, kelle tööde keskmes oli tehnoloogia ja masinad, ta on tuntud ka ettevõtte [[Ford Motor]] autotehase pildistamise eest [[Michigan]]is
*Roman Vishniac (1897–1990) – juudi päritolu Ameerika fotograaf, kes kataloogis juutide elu Kesk- ja Ida-Euroopas enne Teist maailmasõda
*Walker Evans (1903–1975) ja [[Dorothea Lange]] (1895–1965) – fotoajakirjanikud, kes on tuntud [[Ülemaailmne majanduskriis|ülemaailmse majanduskriisi]] mõjude tõttu kannatanud üksikisikutest ja peredest tehtud portreefotode poolest
*Ansel Adams (1902–1984) – maastikufotograaf, kes kujutas Ameerika lääneosa metsikut loodust
*[[Ken Domon]] (1909–1990) – tuntuim 20. sajandi [[Jaapan|Jaapani]] fotograaf, keda tuntakse eelkõige [[Hiroshima]] aatomipommi plahvatuses ellu jäänutest tehtud fotode ja söekaevanduse kommuunis valitseva laste vaesusest tehtud fotode eest [[Kyūshū|Kyushus]]
*Hans Namuth (1915–1990) – kuulus oma fotoseeriate poolest sellistest kunstnikest nagu Jackson Pollock, [[Stuart Davis]], [[Andy Warhol]], [[George Segal]], [[Roy Lichtenstein]], [[Richard Serra]] jt
*Diane Arbus (1923–1971) – tuntud marginaliseeritud inimestest tehtud fotode poolest
*[[Robert Frank]] (1924–2019) – dokumentaalfotograaf ja -filmitegija, keda teatakse eelkõige raamatu "Ameeriklased" (''The Americans'', 1959) eesttõttu
*[[Larry Burrows]] (1926–1971) – ajakirja [[Life]] fotoajakirjanik, kes fotografeeris üheksa aastat [[Vietnami sõda|Vietnami sõja]] ajal toimunut
*Don McCullin (sündinud 1935) – fotoajakirjanik, hinnatud sõjapiirkondades asuvate inimeste ja linnaelu kujutamise poolest
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Dokumentalistika"