Vabadussõjalased: erinevus redaktsioonide vahel

1934. aasta aprilliks määratud [[riigivanem]]a valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka. Kampaania oluliseks osaks oli võistleva kandidaadi kindral [[Johan Laidoner]]i, eriti tema majandustegevuse kriitika. Seati eesmärgiks saada Andres Larkale Riigivanema kandidaadiks ülesseadmise puhul võimalikult palju hääli, mis oleks näidanud ülisuurt toetust vapsidele rahva seas. Larka saigi pea kaks korda rohkem toetusallkirju, kui teised presidendikandidaadid Päts, Laidoner ja Rei kokku (mis ei tähenda iseenesest, et ta oleks Riigivanemaks valitud). Samal ajal levitatilevisid alusetuid kuuldusikuuldused ja ähvardusi, eeskätt sotside pooltähvardused, et vapsid ähvardavad Larka kaotuse korral riigipöördega ja teevad ettevalmistusi riigivõimu ülevõtmiseks vajaduse korral jõuga<ref>Artur Mägi. Kuidas valitseti Eestis. Tõrvik, Stockholm, 1951, lk. 88–89</ref>. Pinevas sisepoliitilise võitluse olukorras suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit [[Johan Laidoner]]i otsusega [[12. märts]]il 1934 kaitseseisukorra kestuse ajaks ja arreteeriti sadu selle aktiviste. Liidu formaalne esimees ja riigivanema kandidaat Andres Larka jäeti arreteerimata, kuna ta oli seaduslik Riigivanema kandidaat ja liidus tegelikku tähtsust ei omanud.

Sellele14. vaatamataaprillil 1934 väitis advokaat [[Ferdinand Karlson]] [[Riigikohus|Riigikohtus]], et kohuspole mõistis[[demokraatia]] vabadussõjalasedvastane, riigipöördekui süüdistusesrahvas õigeksoma enamuses tahab näha [[Fašism|fašistlikku]] riigikorda ja seepärast ei saa süüdistada organisatsiooni, jättiskes leiab, et see kord on sobivam mõnest teisest korrast<ref>Miks suleti vabadussõjalaste liit. Vaba Maa, 15. april 1934, nr. 87, lk. 1.</ref>. Riigikohus jättis kaebused liidu, selle osakondade ja Vabadussõjalaste Rahvaliikumise ühingu sulgemise kohta tagajärjeta, samuti kaebused Tallinna ja Tartu linnavolikogude vabadussõjalastest linnavolinike volituste tühistamise asjus, väitestunnustades sellega kaudselt, justkuiet need otsused olid seaduslikud ja põhjendatud<ref>Riigikohus jättis vabadussõjalaste kaebused tagajärjeta. Päevaleht, 16. aprill 1934, nr. 103, nr. 103, lk. 1.</ref>.