Kalotüüpia: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
PResümee puudub
Resümee puudub
{{keeletoimeta}}
'''Kalotüüpia''' on [[positiiv]]-[[negatiiv]]protsess [[foto]] loomiseks. Tulemust nimetatakse '''kalotüübiks''' või autoriprotsessi leiutaja järgi '''talbotüübiks'''.
 
Meetodi leiutas [[William Henry Fox Talbot]], kes töötas selle välja septembris [[1840]] ja patenteeris 8. veebruaril [[1841]]. <ref name="ox">[{{Netiviide|url=http://www.mhs.ox.ac.uk/features/ephotos/ctypes.htm |pealkiri=Calotypes]|väljaanne=Oxford University Museum of the History of Science|vaadatud=10. jaanuaril 2022}}</ref>
 
Kalotüüpia oli laialdasemalt kasutusel umbes järgneva 10 aasta jooksul. Rangelt võttes tähendab kalotüüpia ainult negatiivi loomist, kuid tihti kasutatakse seda nii negatiivi kui ka positiivi kohta. <ref name="gat"> {{Netiviide|url=http://www.rleggat.com/photohistory/history/calotype.htm|pealkiri=Calotype|väljaanne=Rleggat.com|vaadatud=10. jaanuaril 2022}} </ref>
 
[[Pilt:Frankfurt Am Main-William Henry Fox Talbot-Zeil in Richtung Hauptwache-1846.jpg|thumb|Frankfurt-am-Mein 1846]]
 
== Kalotüübi valmistamine ==
Kalotüübi negatiivi aluseks on kõrgekvaliteediline kirjutuspaber. Paberi leht valitakse hoolikalt, et see oleks võimalikult sile ning võimaluse korral ilma [[vesimärk|vesimärgita]]. EsimeseksEsmalt sammukskaetakse on paberi katminepaber [[hõbenitraat|hõbenitraadiga]] ja kuivataminekuivatatakse madalal kuumusel. Protsess peab toimuma küünlavalguses. Peaaegu kuivkuiva lehtlehte leotatakse kaks-kolm minutit [[kaaliumjodiid]]is 2–3 minutit ning seejärelkuivatatakse jällegisiis kuivatataksetaas. Kui niimoodi töödeldud paberit hoida hoolikalt, säilib see võrdlemisi kaua. Enne foto tegemist segatakse võrdses koguses hõbenitraat ja [[gallushape]], millega kaetakse ioniseeritud paber. Segu on väga ebastabiilne ningja seda tuleb kasutada kohe. Oodatakse umbes 30 sekundit, seejärel kastetakse paber vette. Paberil lastakse osaliselt pimedas kuivada, võib kasutada ka kuivatuspaberit. Kalotüübi valmistamiseks võib võtta ka täielikult kuivanud paberi, kuid niiskena on tundlikkus suurem. Ettevalmistatud leht tuleb ära kasutada paari tunni jooksul. Peaaegu täielikus pimeduses asetatakse paber [[fotokaamera]]sse. Vahel on piisav [[säriaeg]] 10 sekundit, mõnikord aga mitukümmend minutit, üldjuhul siiski 1–3 minutit. Pärast fotografeerimist valmistatakse taas hõbenitraadi ja gallushape segu, millesse foto pimikus kastetakse. Paari sekundi jooksul tekib nähtav kujutis. Kui kujutis on piisavalt nähtav, kaetakse pind kinnitusvedelikuga. Algselt kasutati selleks tihti [[kaaliumbromiid]]i. KuivatamineProtsess lõpetablõpeb protsessikuivatamisega.
 
Nüüd on paberil valmis tumepruuni või musta värvi negatiiv. Vajadusel parandatakse pildi detaile pliiatsi või tindi abil. Lõpuks kaetakse negatiiv [[vaha]]ga, et see oleks rohkem läbipaistev. Positiivi valmistamine toimub kasutades Talboti väljatöötatudvälja töötatud [[fotogramm]]i ehk fotograafilise joonistuse protsessi. <ref> {{Netiviide|url=http://special.lib.gla.ac.uk/hillandadamson/calo.html|pealkiri=Calotype|väljaanne=Special.lib.gla.ac.uk|vaadatud=10. jaanuaril 2022}} </ref>
 
Positiiv valmistatakse negatiivi asetamisega tundlikuks muudetud soolapaberile, asetatakse raami alla ning päevavalguse toimel valmib lõplik foto. <ref> {{Netiviide|url=http://www.nls.uk/pencilsoflight/process.htm|pealkiri=Process|väljaanne=National Library of Scotland|vaadatud=10. jaanuaril 2022}} </ref>
 
[[Pilt:Alphonse de Lamartine 1.jpg|thumb|Alphonse de Lamartine'i koloreeritud portree, (1856)]]
 
== Levik ==
Kalotüüp ei saanud kunagi nii populaarseks kui [[dagerrotüüp]]. Põhjusteks olid: materjali väiksem tundlikkus, mis tingis pikema säriaja; ebaühtlused paberil, mis mõjutasid tulemust vähendades teravust; kahest etapist tingitud pikem protsess; kujutis hajus aja jooksul. Levikut piirasid ka patendiga seotud kitsendused.
 
Samas olid ka kalotüübil omadoma eelised: võimalus teha lugematu hulk positiive ühest negatiivist; retušeerida oli võimalik nii negatiivi kui positiivi; paberi kasutuse tõttu ei olnud kalotüüp nii õrn; toonid olid soojemad kui dageril.<ref name="gat" />
 
Kalotüüpia levis ka Prantsusmaal, kus selle võttis enda loodud meetodi asemel kasutusele näiteks [[Hippolyte Bayard]]. Meetodit kasutasid mitmed amatöörid, teadlased, kunstnikud.<ref name="ox" />
 
Pärast [[kolloodium]]protsessi kasutuselevõttu 1851. aastal muutus kalotüüp iganenuks. Negatiiv-positiivmeetodist sai aga [[fotograafia]] standardprotsess, mida kasutatakse tänapäevani. <ref name="gat" />
 
== Kalotüüp Eestis ==
Kalotüüpiast Eestis on andmeid 1850. aastast, kui ajalehes Revalsche Wöchentliche Nachrichten ilmus F. [[Mebius]]e kuulutus. Mebius võrdleb kalotüüpi [[seepia]]toonis [[litograafia]]ga, mis koloreeritult sarnaneb aga akvarellpildiga. Samuti olevat õnnestunud ülemaalimine õlivärvidega – seetõttu nimetas ta ennast portreemaalikunstnikuks. Ühtegi Mebiuse tööd ei ole aga säilinud. Vanim säilinud kalotüüp on aastatest 1854/185555, kus on jäädvustatud [[korporatsioon Estonia|korporatsiooni Estonia]] liikmed. Sama fotot on kaks eksemplari ning on näha, et positiivpaberit on erinevalt töödeldud. Nimelt on fotod erineva teravuse ja kontrastsusega. Säilinud on ka fotograaf [[Georg Friedrich Schlater]]i tehtud portreed. Fotod on pruunitoonilised, pehmed, inimesed on lihtsates staatilistes poosides. Kohati on näha ka valgustundliku kihi pealekandmise jälgi. Kunstniku, K. Kügelgeni, ja fotograafi koostööst annavad märki mõned tööd, millele on joonistatud lisaks põõsaid, oksi jms.<ref> {{Raamatuviide|autor=Peeter Tooming. |pealkiri=Hõbedane teekond, |aasta=1990|koht=Tallinn: |kirjastus=Valgus, 1990.|isbn=5440008977}} </ref>
 
== Viited ==
1341

muudatust