Vikipeedia

Dokumentalistika: erinevus redaktsioonide vahel

Artikkel Arutelu

Dokumentalistika (muuda)

Redaktsioon: 6. jaanuar 2022, kell 17:09

Lisatud 757 baiti ,  4 kuu eest
resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
'''Dokumentalistika''' ([[inglise keel]]es ''documentary'', [[prantsuse keel]]es ''documentaire'') on dokumentaalteoste ehk dokumentaariumide – [[dokumentaalfilm]]i, -seriaali, -foto, kirjandus-kirjandusteose või -lavateose – loomine, tõsielu kujutamine. Dokumentalistikat kasutatakse enim filmikunstis ja fotograafias.▼
{{Keeletoimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2019|kuu=jaanuar}} {{Toimeta|kuu=aprill|aasta=2021}}
▲'''Dokumentalistika''' ([[inglise keel]]es ''documentary'', [[prantsuse keel]]es ''documentaire'') on dokumentaalteoste ehk dokumentaariumide – [[dokumentaalfilm]]i, -seriaali, foto, kirjandus- või lavateose – loomine, tõsielu kujutamine. Dokumentalistikat kasutatakse enim filmikunstis ja fotograafias.
 
Dokumentaalfilmiks nimetatakse näitlejateta, tõsielulisi sündmusi kujutavat filmi.<ref>{{Netiviide|url=http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=dokumentaalfilm&F=M|pealkiri=Märksõna "dokumentaalfilm"|väljaanne=Eesti Keele Seletav Sõnaraamat|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref> Levinud arusaama järgi on selles talletatud tegelik elu, materjal esindab n-ö objektiivset tõde ja puuduvad väljamõeldud elemendid. Ometi on dokumentaalfilmi vorm kino algusaegadest alates palju muutunud. Šoti dokumentaalfilmi pioneer, filmilavastaja [[John Grierson]], keda peetakse dokumentaalfilmi mõiste sõnastajaks, defineeris seda kui reaalsuse loomingulist käsitlust. Kommenteerides filmilavastaja [[Robert J. Flaherty]] varaseid antropoloogilisi filme ("Nanook põhjast" ja "Moana"), mis olid dokumenteerimise ja fiktsiooni segu, leidis ta, et dokumentaalfilmid on võrdväärselt kunst ja faktide esitamine.<ref name=":0">{{Netiviide|autor=Peter Biesterfeld|url=https://www.videomaker.com/article/c06/18423-six-primary-styles-of-documentary-production|pealkiri=The six primary types of documentaries|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
 
Dokumentalistika teine laiem valdkond dokumentaalfotograafia on katustermin mitmekesisele kaameratöö valikule. Muudest kunstifoto liikidest eristab seda terav fookus: päriselu hetk jäädvustatakse selleks, et edastada tähendusrikast sõnumit maailmas toimuva kohta. Võrreldes [[Fotoajakirjandus|fotoajakirjanduse]] (keskmes uudiste edastamine) või [[Tänavafotograafia|tänavafotograafiaga]] (keskmes igapäevaelu huvitav hetk) keskendub dokumentaalfotograafia tavaliselt päevakohasele küsimusele (või loole), millega suhestub fotode või fotoseeria kaudu. Dokumentaalfotode loomisel võib olla ka sotsiaalseid eesmärke, näiteks juhtida ühiskonna tähelepanu olukordadele, mis (fotograafi nägemuse järgi) nõuavad kiireloomulisikiiret parandusmeetmeidparandamist.<ref name=":1">{{Netiviide|url=http://www.visual-arts-cork.com/photography/documentary.htm|pealkiri=Documentary photography (1860–present)|väljaanne=Visual-arts-cork.com|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
 
== Ajalugu ==
Dokumentaalteoseid on loodud filmi ja foto algusaegadest saadik, rohkemüle kuipaarisaja 150 aastataasta.
=== Dokumentaalfilm ===
Dokumentalistika meetodid ja stiilid on ajaloo vältel määratult muutunud. Esialgu oli selle arengu tõukajaks vajadus edastada "elu sellisena, nagu see on", takistuseks said aga tehnilised võimalused.<ref>{{Netiviide|url=http://www.dokfilm.ee/Missugused-on-praegused-trendid-dokumentalistikas|pealkiri=Missugused on praegused trendid dokumentalistikas|väljaanne=Dokfilm.ee|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref> 19. sajandi lõpus kasutati filmi lihtsate hetkede (nt paadi sildumise või rongi jaama jõudmise) jäädvustamiseks. Prantsuse filmipioneerid, vennad [[Auguste ja Louis Lumière]] filmisid 1895. aastal mitu sellist filmi, millest enamiku kestus oli tehnoloogia piirangute tõttu vähem kui minut.
 
[[Poola]] kirjanik ja filmilooja [[Bolesław Matuszewski]] oli üks esimesi, kes dokumentaalfilmist kirjutas ja seda kirjutises "Uus ajalooallikas" (''Une nouvelle source de l'histoire. Création d'un dépot de cinématographie d'histoire"'', (1898) ka määratleda püüdis.<ref>{{Raamatuviide|autor=Scott MacKenzie|pealkiri=Film manifestos and global cinema cultures: A critical anthology|aasta=2014|kirjastus=University of California Press|lehekülg=520|isbn=9780520957411}}</ref> Dokumentaalfilmi termini väljamõtlejaks peetakse Šoti filmilavastajat John Griersonit,<ref name=":2">{{Netiviide|url=https://www.globians.com/history-documentary-films/|pealkiri=History of documentary films|väljaanne=Globians Film Fest|aeg=6. juuni 2016|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref> kes kasutas seda 1926. aastal Robert Flaherty filmi "Moana" arvustuses.<ref>{{Raamatuviide|autor=Ann Curthoys, Marilyn Lake|pealkiri=Connected worlds: history in transnational perspective|aasta=2005|kirjastus=Australian National University Press|lehekülg=151|isbn=1920942440|url=https://books.google.ee/books?id=JE6YM8jcRucC&pg=PA151&dq=john+grierson+documentary+1926&hl=en&ei=5wkUTcb5OMq7hAeixPW2Dg&sa=X&oi=book_result&ct=result&redir_esc=y#v=onepage&q=john%20grierson%20documentary%201926&f=false}}</ref>
 
20. sajandi alguses domineerisid dokumentalistikas reisi kirjeldavad filmid (nimetati vaatepildilisteks filmideks), mis andsid publikule võimaluse näha teisi kultuure kaamera[[objektiiv]]i kaudu. Tegu oli [[tummfilm|tummfilmidega]], seega tavaliselt juhatasid jutuvestjad filmi sisse ja jutustasid kohapeal kõnepuldist filmile peale. Sellised lfilmidfilmid ei olnud enam lühikesed klipid. Enamik oli umbes 80 minutit pikad-minutised ja neid näidati kahelt 16&nbsp;mm filmirullilt, kumbki kuni 300&nbsp;m pikk. Tol ajal tehti ka palju biograafilisi dokumentaalfilme. Kõige suurem selliste filmide tootja oli Prantsuse filmitootja [[Pathé]].
 
==== Kino kuldajastu (1920.–1940. aastad) ====
1920.–1940. aastaid nimetatakse filmi kuldajaks. Tol perioodil loodi mahukaid kinematograafilisi heli ja eriefektidega teoseid ning film läbis palju uuendusi.
[[Fail:Berlin Ruttmann.png|pisi|Kaader Walter Ruttmanni filmist "Berliin, suurlinna sümfoonia" (1927)]]
Dokumentaalfilmides võeti omaks [[romantism]], mille näiteks on dokumentaalfilmiklassika, Robert J. Flaherty lavastatud etnograafiline film "[[Nanook põhjast]]" (''Nanook of the North'', 1922). 1920. aastatel kujutati ka suurlinnaelu (nn linnasümfooniafilmid), selle valdkonna tähtsaimad näited on [[Walter Ruttmann|Walter Ruttmanni]] lavastatud "[[Berliin, suurlinna sümfoonia]]" (''Berlin: Die Sinfonie der Großstadt'', 1927) ja [[Dziga Vertov|Dziga Vertovi]] lavastatud eksperimentaalne dokumentaalfilm "Inimene filmikaameraga" (''Человек с кино-аппаратом'', 1929).
 
1910. aastatel lisandus dokumentaalfilmide alažanr – [[ringvaade]]. Ringvaateid näidati tavaliselt kinos enne filmi algust. Venemaal andis Dziga Vertov koos [[Jelizaveta Svilova]] ja [[Mihhail Kaufman|Mihhail Kaufmaniga]] välja 22-osalise ringvaate (Кино-Правда, tõlkes "kinematograafiline tõde"), mille keskmes oli "filmis tõe kujutamine" – Vertov uskus, et kaamerad on tõetruumad kui inimsilm. Maailmasõdade ajal lisandusid sõjasündmusi kujutavad ringvaated ja filmid, kuid näiteks lahingustseene ka taaslavastati: filmimeeskonnad lasid stseenid pärast lahingute lõppu ja filmisid lavastatud stseenetaaslavastada.
 
==== Teisest maailmasõjast sajandi lõpuni ====
Enne [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] algust ja terve [[Külm sõda|külma sõja]] õitses [[propagandafilm|propagandafilmide]] žanr. Propagandafilmid loodi publiku mingis kindlas vaatenurgas veenmiseks ning need valmisid sageli valitsuse tellimusel. Kõige tuntum propagandafilmi näide on [[Leni Riefenstahl|Leni Riefenstahli]] lavastatud "[[Tahte triumf]]" (''Triumph des Willens'', 1935), mille tellis [[Adolf Hitler]] [[Kolmas riik|Natsi-Saksamaa]] propageerimiseks. [[Kanada]] lõi propaganda eesmärgiltegemiseks filminõukogu, et toota [[Joseph Goebbels|Joseph Goebbelsi]] ja Natsi-Saksamaa loodud filmidele vastupropaganda filmevastupropagandat. Ka [[Ameerika Ühendriigid]] ja [[Nõukogude Venemaa]] toetusid külma sõja ajal tugevalt propagandafilmidele.
 
1950.–1960. aastatel arendati tehnikat, et see suudaks rahuldada filmitegijate kasvanud nõudmisi. Tehnoloogia areng muutis viisi, kuidas dokumentaalfilme filmiti. Ilma kindla stsenaariumita dokumentaalfilm, milles jäädvustatakse isiklikke ehedaid emotsioone, nn ''[[cinéma vérité]],'' ja film, kus tõde ja kunst sünnivad spontaanselt kaamera ees, nn ''[[direct cinema]]''<ref>{{Netiviide|autor=Olev Remsu|url=http://filmidraamatehnika.blogspot.com/2005/03/viii-kasikiri-stsenaarium-ja-stsenarist.html|pealkiri=VIII Käsikiri, stsenaarium ja stsenarist. 1. Terminoloogiat|väljaanne=Olev Remsu filmidraamatehnika|aeg=27. märts 2004|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref> toetusid valgustusele, usaldusväärsetele kaameratele ja paremale helitehnoloogiale. Kaamerameeskonna ja filmitava vahelise suhtluse maht sõltus režissööri soovidest ja tõekspidamistest ning kuna materjali oli väga palju, omandas monteerija filmi loomise juures nii kaaluka rolli, et ta võis saada kaasrežissööriks.
 
==== Tänapäeval ====
21. sajandil on tehnika arenenud nii kiiresti, et dokumentaalfilmikunst alles kompab võimalusi, mis sellega kaasnevad. Lugusid jutustatakse kõikide teadaolevate filmikeele vahenditega.
 
Tänapäevastes dokumentaalfilmides on võetud aluseks ''cinéma vérité'' ja kombineeritud seda narratiivsema stiiliga. Teemavaldkondade ulatus on lai, hõlmatakse suurt hulka teemasid, nagu poliitika filmis "[[Fahrenheit 9/11]]" (2004, lavastaja [[Michael Moore]]), religioon filmis "[[Religulous]]" (2008, lavastaja [[Larry Charles]]) ja keskkonnakaitse filmis "[[Ebamugav tõde]]" (''An Inconvenient Truth,'' 2006, lavastaja [[Davis Guggenheim]]). Mängufilmidega võrredes on dokumentaalfilmid odavamad toota ning tõmbavadpelutavad populaarsuse tõttu ligi tuntud nimesidinimesi, mille tulemusena on see valdkond muutunud väga tulusaks äriks. [[Netflix|Netflixi]] voogedastusplatvormi ja tasuliste telekanalite abil jõuavad needfilmid suurema publikuni kui kunagi varem.<ref name=":2" />
 
Arenenud on ka filmivaatajad, muutunud on nende arusaam filmikeelest ja ootused pakutavale. Märksõnad on "intiimsus", "mängulisus" ja "draama".
==== Sajandi lõpp ja sotsiaaldokumentaalfotograafia ====
[[Fail:Paul Martin - Boulogne Fisherman - 1974.50 - Cleveland Museum of Art.tif|pisi|251x251px|Paul Martini foto "Bologna kalamehed" (u 1897)]]
Samamoodi nagu Brady fotod aitasid näidata, milline sõda tegelikult on, hakati dokumentaalfotograafia abil kajastama vaeste ja privileegideta inimeste elu. Vaeseid peeti läbikukkunuteks ja neid toodi esile kui hoiatust, kuid dokumentaalfotograafia tekitas vaatajates nende vastu enam empaatiat. Selle abil suudeti detailselt ja ilustamata näidata, mida tähendab agulis elamine ja 10-tunnised tööpäevad puuvillatehases või söekaevanduses täiskasvanutetäiskasvanule, aga ka vaid 8- või 9-aastasele lapsele.
 
1870. aastatel hakkas [[Iirimaa|Iiri]] filantroop ja lastekodude rajaja [[Thomas John Barnardo]] (1845–1905) lastekodude olukorrale tähelepanu tõmbamiseks fotograafiat kasutama. Ta lasi lastest teha kodusse saabumise ja sealt lahkumise ajal foto, mis pandi kaardile, mille taha trükiti kodude tööd tutvustav tekst. Kaarte müüdi ja koguti komplektidesse. Bernardo sai väga elavat vastukaja ning kogu tänu sellele raha toidu ja riiete jaoks. 1870. aastate lõpus andis Šoti fotograaf [[John Thomson]] koos ajakirjanik [[Adolphe Smith|Adolphe Smithiga]] (1846–1924) välja raamatu "[[Tänavaelu Londonis]]" (''Street Life in London'', 1878). 36 fotot koondavas raamatus kirjeldati [[London|Londoni]] vaeste inimeste elu ja dokumenteeriti mitmesuguste elukutsete näiteid.
 
1880. aastatel leiutati [[Hetkvõte|hetkvõttekaamera]], mille abil oli lihtsam materjali jäädvustada. Osa tollal valminud kogusid on senini säilinud ja annavad väärtuslikku teavet. Näiteks briti fotograaf [[Paul Martin (fotograaf)|Paul Martin]] (1864–1944), tänava- ja ööfotograafia teerajajaid, nautis 1890. aastatel inimeste ja asjade jäädvustamist sel viisil, nagu inimene tänaval neid näha võib. Ükski ta fotoTa ei proovinud fotodega esile kutsuda mõnda reformi või väljendada mingit muud ideed peale ta huvi teiste inimeste vastu.
[[Fail:Sleeping, homeless children - Jacob Riis.jpg|pisi|252x252px|Jacob Riisi foto "Magavad kodutud lapsed" (enne 1914. a)]]
Ameerika Ühendriikides vaatasid fotograafid läbi objektiivi ka teravamaid sotsiaalprobleeme. New Yorgi ajakirjanik ja fotograaf, sotsiaalsete reformide eestvedaja [[Jacob Riis]] kirjutas slummide elust, propageeris paremaid elu-, õpi- ja töötingimusi ning lisas artiklite juurde ehedat fotomaterjali. Ta kasutas fotosid ka avalikes loengutes ja raamatuillustratsioonidena. Ta kuulsaim teos on raamat "Kuidas teine pool elab" (''How The Other Half Lives''. ''Studies among the Tenements of New York'', 1890). Tema pingutused viisid uute lapstööjõu kasutamist piiravate seaduste vastuvõtmiseni, koolide varustatuse parandamiseni, mõnede trööstitumate slummide lammutamise ja uuendamiseni.
 
Ameerika sotsioloog ja fotograaf [[Lewis Hine]] pildistas uue sajandi alguses Ameerikasse saabunud immigrante, kes töötasid tehastes väga halbades tingimustes ja elasid slummides. Ta pääses tööle riiklikku laste töökomiteesse (''National Child Labor Committee'', NCLC) ning reisis uurija/fotograafina näidates, kuidas töösturid kasutavaid noori odava raskeksraske töökstöö tegemiseks ära. 1930. aastatel võeti osaliselt tema fotode mõjul vastu lapstööjõu piiramise seadus.
 
1930. aastatel oli dokumentaalfotograafia teemadeks Ameerikas [[ülemaailmne majanduskriis]] ja põud ning nende tagajärjed: looduse vaesestumine, perede ja tööliste ränne uutesse elu- ja tööpaikadesse. Dokumentalistide tähelepanu keskpunkti tõusis ka poliitiline õhustik enne Teist maailmasõda. Saksa filmilavastajat ja fotograafi Leni Riefenstahl on tollane hea näide propagandistlike filmide ja fotode autorist. Kõige enam tuntakse teda filmide "Tahte triumf" (1934) ja "[[Olympia]]" (1936) poolest, samas oli ta mitme kinematograafilise võtte esmakasutaja. 1970. aastatel andis ta välja kaks raamatut, mis dokumenteerisid nuubia hõime Sudaanis.
 
Dokumentalistide tähelepanu keskpunkti tõusis ka poliitiline õhustik enne Teist maailmasõda. Saksa filmilavastajat ja fotograafi Leni Riefenstahl on tollane hea näide propagandistlike filmide ja fotode autorist. Kõige enam tuntakse teda filmide "Tahte triumf" (1934) ja "[[Olympia]]" (1936) poolest, samas oli ta mitme kinematograafilise võtte esmakasutaja. 1970. aastatel andis ta välja kaks raamatut, mis dokumenteerisid nuubia hõime Sudaanis.
 
==== Ajalehefotograafia võidukäik ====
19. ja 20. sajandi vahetust illustreerib ajalehefotograafia ja [[fotoajakirjandus|fotoajakirjanduse]] teke Ameerika Ühendriikides. Kuna riigis kehtestati kuni 10-aastastel lastele koolikohustus, laienes lugemisoskusega täiskasvanute hulk, kuid senised ajalehed, kitsad veerud täidetud tiheda tekstiga, ei olnud neile eriti atraktiivsed. Ajalehtede omanikud mõistsid, et rohkete piltide abil illustreeritud uudised koos lihtsasti loetavate pealkirjade ja lühikeste lõikudega aitaksid lugejaskonda laiendada. 1880.–1890. aastateks suudeti lahendada ka tehnilised probleemid, mis tekkisid fotode paljundamisel tindiga trükitud paberile. [[Fail:Barricades rue Saint-Maur. Avant l'attaque, 25 juin 1848. Après l’attaque, 26 juin 1848 (Original).jpg|pisi|237x237px|"Barrikaadid Saint-Mauri tänaval" (1848) on arvatavasti esimene dokumentaalfoto, millega illustreeriti ajalehelugu, see ilmus Prantsuse ajalehes [[L'Illustration]]]]1904. aastal asutati Suurbritannias [[Daily Mirror]], millest sai maailma esimene fotodega illustreeritud ajaleht. Järgnes rohke pildimaterjaliga illustreeritudmitmekesistatud ajalehtede ulatuslik edu. Ajalehed hakkasid palkama fotograafe ja ostsid fotosid pressifotoagentuuridelt, mis saatsid laiali kaameramehi, et kajastada peamisi uudissündmusi. Nende tööks oli olukorrast või inimesest ühe foto abil kokkuvõtte tegemine, seejuures kiirus oli kiirus olulisem kui tehniline kvaliteet. Enamik esimestest uudisfotodest olid portreed, aga kui tehnika ja materjali kvaliteet paranes, suudeti teha rohkem tegevusfotosid. Halbades valgusoludes kasutati [[välgupirn]]e. 1907. aastaks suudeti fotosid [[Telegraafside|telegraafi]] teel ka ühest ajalehest teise saata, eriti tähtsaid uudispilte suudeti jagada peaaegu sama kiiresti kui tekstuudiseid.▼
[[Fail:Barricades rue Saint-Maur. Avant l'attaque, 25 juin 1848. Après l’attaque, 26 juin 1848 (Original).jpg|pisi|237x237px|"Barrikaadid Saint-Mauri tänaval" (1848) on arvatavasti esimene dokumentaalfoto, millega illustreeriti ajalehelugu, see ilmus Prantsuse ajalehes [[L'Illustration]]]]
19. ja 20. sajandi vahetust illustreerib ajalehefotograafia ja [[fotoajakirjandus|fotoajakirjanduse]] teke Ameerika Ühendriikides. Kuna riigis kehtestati kuni 10-aastastel lastele koolikohustus, laienes lugemisoskusega täiskasvanute hulk, kuid senised ajalehed, kitsad veerud täidetud tiheda tekstiga, ei olnud neile eriti atraktiivsed. Ajalehtede omanikud mõistsid, et rohkete piltide abil illustreeritud uudised koos lihtsasti loetavate pealkirjade ja lühikeste lõikudega aitaksid lugejaskonda laiendada. 1880.–1890. aastateks suudeti lahendada ka tehnilised probleemid, mis tekkisid fotode paljundamisel tindiga trükitud paberile.
 
▲1904. aastal asutati Suurbritannias [[Daily Mirror]], millest sai maailma esimene fotodega illustreeritud ajaleht. Järgnes rohke pildimaterjaliga illustreeritud ajalehtede ulatuslik edu. Ajalehed hakkasid palkama fotograafe ja ostsid fotosid pressifotoagentuuridelt, mis saatsid laiali kaameramehi, et kajastada peamisi uudissündmusi. Nende tööks oli olukorrast või inimesest ühe foto abil kokkuvõtte tegemine, seejuures kiirus oli olulisem kui tehniline kvaliteet. Enamik esimestest uudisfotodest olid portreed, aga kui tehnika ja materjali kvaliteet paranes, suudeti teha rohkem tegevusfotosid. Halbades valgusoludes kasutati [[välgupirn]]e. 1907. aastaks suudeti fotosid [[Telegraafside|telegraafi]] teel ka ühest ajalehest teise saata, eriti tähtsaid uudispilte suudeti jagada peaaegu sama kiiresti kui tekstuudiseid.
 
Fotode kasutamine trükituna laienes veelgi enam, kui hakkasid ilmuma iganädalased pildiajakirjad, mis panid aluse fotoajakirjanduse sünnile. Pildiajakirjade laiem levik sai Saksamaal alguse 1920. aastate keskel, kus riik oli maailma trükikunstikeskus ning eesrindlik kaamerate arendaja. Esimene pildiajakiri oli arvatavasti 1892. aastal asutatud [[Berliner Illustrirte Zeitung]]. Pildiajakirjas anti fotograafidele mitu lehekülge, et nad fotoseeriate abil lugu jutustaksid ja teemat arendaksid. Sellised piltjutustused võimaldasid teemat palju avaramalt käsitleda kui üksikuudises, lisaks väljendada oma vaateid. Pildiajakirjades töötavate fotograafide meenutas trükiajakirjanike tööd, sest nad pidid looma seeriaid, millel oleks huvitav lugu, tugev algus ja lõpp. Fotoajakirjandus erineb dokumentaalfotograafiast selle poolest, et fotograaf või ajakiri tõlgendab sündmusi avatumalt.
* [[Bill Brandt]] (1904–1983) oli üks Suurbritannia esimesi väljapaistvaid fotograafe, kes töötas 1930. aastate lõpus samuti fotoajakirjanikuna. Ta pildistas [[Inglismaa]] tööstuslikku põhjaosa, mis kujutas teravat kontrasti ühiskonna rikkamatest kihtidest tehtud fotodega. Ta tegeles ka [[Pitoreskne fotograafia|pitoreskse fotograafiaga]], näiteks lõi äärelinna elu kujutavad lavastatud fotoseeriad. Hiljem spetsialiseerus ta maastikele ja raamatutele, mis koosnesid originaalsetest eksperimentaalfotodest, nagu moonutatud fotod inimese vormist. Tema tuntumad fotoraamatud on "Inglased kodus" (''The English at Home'', 1936) ja "Öö Londonis" (''A Night in London'', 1938).
 
==== 20. sajandi teine pool ja fotomanipulatsioon ====
==== Fotoajakirjanduse mõju hääbumine ====
Teise maailmasõja aastatel töötas enamik fotoajakirjanikke [[Luure Keskagentuur|Ameerika Luure Keskagentuurile]] ja [[Secret Intelligence Service|Suurbritannia luureteenistusele]] või õhujõu või sõjaväe fotograafiaüksustes, näiteks [[Briti Armee Filmi- ja Fotograafiaüksus|Briti Armee Filmi- ja Fotograafiaüksuses]] (tegi rünnakutest 137 000 dokumentaalfotot) ja [[Saksa Propagandagrupp|Saksamaa Propagandagrupis]]. Tuntumaid sõjafotograafe oli Robert Capa, kes püüdis kujutada sõja tühisust. Nagu paljud sõjafotograafid hukkusid Capa ja David Seymour sõjategevuse tõttu – Capa viiekümnendatel aastatel [[Vietnam|Vietnamis]] ja Seymour [[Egiptus]]es.
 
Vaatamata paberipuudusele õitsesid pildiajakirjad Teise maailmasõja ajal ning neil oli tohutu staatus. 1950. aastateks hakkas aga Picture Post lugejaid kaotama. Hääbumist ei takistanud ka kõige uudsem mitme värvilise lehekülgede kasutamine ja 1957. aastal ajakiri suleti. Weekly Illustrated lõpetas tegutsemise 1958. aastal ja Look 1971. aastal. Life ilmus algses iganädalases vormis aastani 1972. Pildiajakirjad ja traditsioonilised reklaamifirmad tõrjus välja televisioon, sest selle kaudu sai uudiseid ja arvamuslugusid edastada kiiremini ja universaalsemalt. 1970. aastateks oli fotoajakirjandus mõju kaotanud, kuigi seda kasutati enam sellistes ajakirjades nagu [[Stern]] Saksamaal, [[Paris Match]] Prantsusmaal ning paljudes kallilt toodetud kütusetööstuse firmade ajakirjades.
 
Fotode20. moonutaminesajandi jateist manipulatsioonpoolt –ilmestab katsetamine fotomanipulatsiooniga. viisViis, kuidas maailma esitletaksedokumentaalfotode läbikaudu dokumentaalfotograafiakujutatakse, on tihtipealemingil ühelmääral või teisel viisilalati moonutatud, –objektiivsus onja peaaeguaus võimatukujutamine ollaon täiestivaid objektiivne ja ausideaalid. VarustusVarustuse ja materjalidmaterjalide paranedeskvaliteedi andsidparanemine nadandis fotograafidele suurema vabaduse otsustada, mida ja millal pildistada. Kui fotograafide teoseid hakati meedias välja andma, lisandusid fotograafi hetkevalikuleesimesele veelvalikule järgmised otsused: milliseid fotosid kasutada ja milliseid mitte, kuidas trükitud fotod omavahel suhestusidsuhestuvad.
 
Pooltooni [[reproduktsioon|reproduktsiooni]] suurendasmõjul dokumentaalfotograafiasuurenes publikutpublik oluliselveelgi, hulgalmuutis ningdokumentaalfotograafia tegimõjuvõimsaks selleja mõjuvõimsaks.viis Peatseltsoovini soovisidavarduvate inimesedvõimalustega manipuleerida sellist võimsat meediumi. Fotograafid hakkasid seda tegema pildistatavaid poseerima pannes ning valides vaatenurka, valgust ja ajahetke; valides, toimetajad aga nende tulemuste vahel valides janing nende jaoks sobivat esitlust välja mõeldes. ManipulatsioonManipulatsiooni eipiire peakompas aga19. alatisajandi olemalõpus halb.juba Dr.lastekodude asutaja Thomas John Barnardo, kes lasi teha lastest enne-ja-pärast-fotode tarbeksfotosid, olidriietas poisidlapsed tavaliseltsageli kaltsudesse riietatud, et taaselustada nende trööstitut olukord ja luua hilisema pildiga tugev kontrast.<ref name="enne:1" situatsiooni./> ÜhteAmeerika Ühendriikide asutuse Works Progress Administrationi fotograafi [[FSAArthur Rothstein|Arthur Rothsteini]] fotograafidest(1915–1985) kritiseeriti, kuiselle avastatieest, et ta oli vahetanudenne lehmafoto pealuutegemist asukohtanihutanud kaadris olevat lehma pealuud mõne meetri võrra selleks, et saavutadatekiks tugevamattugevam piltikompositsioon.<ref>{{Netiviide|url=http://www.alteredimagesbdc.org/rothstien|pealkiri=South OmetiDakota badlands, kumbkiUnited neistStates. 1936. Photo by Arthur Rothstein / Works Progress Administration|väljaanne=Bronx Documentary Center|vaadatud=6. jaanuaril 2022}}</ref> Ometi ei moonutanud kumbki neist näidatavas olukorras valitsevat üldisemat tõde, – nadvaid lihtsalt edastasid seda visuaalselt tugevamal viisil.
 
Teisest küljest, on pildiajakirjade algusaegadest peale on olnud tavapärane praktika koguda prominentsetest inimestest fotosid, kus nad näevad välja enesekindlad, löödud, agressiivsed, rumalad jmsvm. Sellised fotod tuuakse esile kui pressiportreed, etmis sobitudasobitub tolle hetke meeleoluga, kuikus inimest parasjagu kas armastatakse või vihatakse. Jällegi,Selliselgi toimetajajuhul võib väga lihtsastitoimetaja valida fotograafi pildiseeriast foto, mille ta tavapärases olukorras kõrvale jätaks., Lisadeslisab pealkirja ja seletava teksti ning annab taseega sellele tugeva tähenduse. InimesedSelliste mõistsidvaliku- ja materjalimängude mõjul hakati viimaks mõistma, millist kajastust nad võivad saadavõib läbipakkuda fotograafia. DemonstratsioonNäiteks muutubvõisid tihtipealedemonstratsioonid muutuda vägivaldseks, kui kohapealmärgati nähaksetegutsemas professionaalseid fotograafe või televisioonitelevisioonimeeskonda. meeskonda1960. Ühelaastatest ekstreemselpärineb juhuläärmuslik 1960ndatelnäide, viivitatikus avaliku hukkamisega viivitati 12 tundi, kunasest õhtuvalgusõhtune valgus oli liiga kehv, et pressmeediaesindajad fotosidsaaksid saaksfotosid teha.
 
==== Tänapäeval ====
[[Fail:Netphen Kronprinzenstr 25 Bild-4.jpg|pisi|Bernd ja Hilla Becheri foto lammutatud majast aadressil Kronprinzenstrasse 25 (2014)]]
1960. aastatest on [[Postmodernism|postmodernistlikPostmodernistlikus]] kunstkunstis näinudon 1960. aastatest alates nähtud dokumentaalkaameratöö haarde laienemist: teemade valik üha avardub, jäädvustadesjäädvustatakse näiteks [[Globaliseerumine|globaliseerumist]], muutuvaid moraalseid arvamusi ja suurenevat sotsiaalset [[fragmentatsioon]]ikihistumist.
 
Kuulsate postmodernistlikePostmodernistlike kunstnike hulka, kes on teinud märkimisväärseid dokumentaalfotosid, kuuluvad [[Diane Arbus]], kelle alandlikuks tegevad mustvalged fotod friikidest, ekstsentrikesteripärastest ja marginaalsetest inimestest New Yorgis olidon liigakunstikriitikute vastuolulisedseas paljudevastuolulisi kunstikriitikutetundeid jaokstekitanud; [[Bernd Becher]] (1931–2007) ja [[Hilla Becher]] (1934–2015), kes tegid kroonikaid kaduvatest tööstuslikest arhitektuuristiilidest; [[Garry Winogrand]] (1928–1984) ja [[Lee Friedlander]] (s.sündinud 1934), kes keskenduskeskendusid Ameerika kultuurilisele maastikule; [[Robert Adams (fotograaf)|Robert Adams]] (s.sündinud 1937), –kes kelletõi fotodesiplaanile olidvälise vaadatavadmaastiku 1975.ja kes on tuntud aastaeelkõige näituselnäitusega "Uued topograafiad: fotod inimese poolt muudetud maastikust" –(''New võtabTopographics: esilePhotographs väliseof maastikua Man-Altered Landscape,'' 1975); [[William Eggleston]] (s.sündinud 1939), ükskes värvilisehakkas dokumentaalfotograafiaühena pioneereesimestest tegelema värvidokumentaalfotograafiaga; ja [[Nan Goldin]] (s.1953), kelle panus kaasaegsessetänapäevasesse kunsti hõlmab mitmeid dokumentaalfotode seeriaid kõrvalekalduvatest gruppidestvähemusgruppidest ja [[Feminism|feministlikestfeminismist]] teemadest.<ref name=":1" />
 
== Teemakäsitlusvõtteid ==
*Don McCullin (sündinud 1935) – fotoajakirjanik, hinnatud sõjapiirkondades asuvate inimeste ja linnaelu kujutamise poolest
*[[Steve McCurry]] (sündinud 1950) – tuntud eeskätt ajakirja [[National Geographic]] fotokunstnikuna, tema tuntuim töö on "Afgaani tüdruk" (''Afghan Girl'', 1984)
*[[Nan Goldin]] (sündinud 1953) – feministist fotograaf, kes on tunnustatud oma teedrajava töö eest sotsiaalsete vähemuste (eelkõige [[LGBT]]) seas, tuntuim töö on näitus "Seksuaalsõltuvuse ballaad" (''The Ballad of Sexual Dependency'', 1986)
*[[Nadav Kander]] (sündinud 1961) – maastiku- ja portreefotograaf, tuntud ilustamata fotoseeriate poolest, mis on tehtud [[Jangtse]] jõest [[Hiina]]s<ref name=":1">{{Netiviide|url=http://www.visual-arts-cork.com/photography/documentary.htm|pealkiri=Documentary photography (1860–present)|väljaanne=Visual-arts-cork.com|vaadatud=5. jaanuaril 2022}}</ref>
 
Echoecho
1341

muudatust

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Eri:Mobiilierinevus/6026425"