Vikipeedia

Dokumentalistika: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Echoecho (arutelu | kaastöö)
1341 muudatust
Resümee puudub
Echoecho (arutelu | kaastöö)
1341 muudatust
Resümee puudub
28. rida:
 
==== Tänapäeval ====
[[Fail:Behind the scenes of The Invisible Class documentary film 01.jpg|pisi|Filmilavastaja [[Josh Hayes]] intervjueerimas Bostoni kodutut filmi "Nähtamatu klass" (''The Invisible Class'', 2020) jaoks]]
21. sajandil on tehnika arenenud nii kiiresti, et dokumentaalfilmikunst alles kompab võimalusi, mis sellega kaasnevad. Lugusid jutustatakse kõikide teadaolevate filmikeele vahenditega.
 
59. rida ⟶ 60. rida:
Ameerika sotsioloog ja fotograaf [[Lewis Hine]] pildistas uue sajandi alguses Ameerikasse saabunud immigrante, kes töötasid tehastes väga halbades tingimustes ja elasid slummides. Ta pääses tööle riiklikku laste töökomiteesse (''National Child Labor Committee'', NCLC) ning reisis uurija/fotograafina näidates, kuidas töösturid kasutavaid noori odava raskeks tööks. 1930. aastatel võeti vastu lapstööjõu piiramise seadus.
 
1930. aastatel oli dokumentaalfotograafia teemadeks Ameerikas [[ülemaailmne majanduskriis]] ja põud ning sellenende tagajärjed: looduse vaesestumine, perekondadeperede ja tööliste ränne paikadesse,uutesse kus võis leida töödelu- ja süüatööpaikadesse. Selle tulemusena said abivajajad toetust, tööd ja abi, mida nad vajasid, et elu uuesti alustada.
 
Dokumentalistide tähelepanu keskpunkti tõusis ka poliitiline õhustik enne Teist maailmasõda. Saksa filmilavastajat ja fotograafi Leni Riefenstahl on tollane hea näide propagandistlike filmide ja fotode autorist. Kõige enam tuntakse teda filmide "Tahte triumf" (1934) ja "[[Olympia]]" (1936) poolest, samas oli ta mitme kinematograafilise võtte esmakasutaja. 1970. aastatel andis ta välja kaks raamatut, mis dokumenteerisid nuubia hõime Sudaanis.
 
==== Ajalehefotograafia võidukäik ====
[[Fail:Barricades rue Saint-Maur. Avant l'attaque, 25 juin 1848. Après l’attaque, 26 juin 1848 (Original).jpg|pisi|237x237px|"Barrikaadid Saint-Mauri tänaval" (1848) on arvatavasti esimene dokumentaalfoto, millega illustreeriti ajalehelugu, see ilmus Prantsuse ajalehes [[L'Illustration]]]]
Ajalehefotograafia ja [[fotoajakirjandus]] – tehnilised probleemid, mis tekkisid fotode paljundamisel tindiga prinditud paberile, suudeti lahendada 1880.–1890. aastateks. Selleks ajaks oli ka koolis käimine saanud kohustuslikuks kuni kümneaastastele lastele. Sajandivahetuseks oli seega palju enam täiskasvanuid, kes oskasid lugeda. Olemasolevad ajalehed, millel olid kitsad tulbad täis tihedat teksti, ei olnud sellisele lugejaskonnale eriti atraktiivsed. Ajalehtede omanikud mõistsid, et uudised, mida väljendatakse piltides, koos lihtsasti loetavate pealkirjade ja lühikeste lõikudega hõlmaksid suurt uut turgu. See viis ajalehtedeni nagu [[Daily Mirror]], mida alustati aastal 1904 ning mis oli maailma esimene ajaleht, mida illustreeriti eksklusiivselt fotodega. See viis kohese eduni.
19. ja 20. sajandi vahetust illustreerib ajalehefotograafia ja [[fotoajakirjandus|fotoajakirjanduse]] teke Ameerika Ühendriikides. Kuna riigis kehtestati kuni 10-aastastel lastele koolikohustus, laienes lugemisoskusega täiskasvanute hulk, kuid senised ajalehed, kitsad veerud täidetud tiheda tekstiga, ei olnud neile eriti atraktiivsed. Ajalehtede omanikud mõistsid, et rohkete piltide abil illustreeritud uudised koos lihtsasti loetavate pealkirjade ja lühikeste lõikudega aitaksid lugejaskonda laiendada. 1880.–1890. aastateks suudeti lahendada ka tehnilised probleemid, mis tekkisid fotode paljundamisel tindiga trükitud paberile.
 
1904. aastal asutati Suurbritannias [[Daily Mirror]], millest sai maailma esimene fotodega illustreeritud ajaleht. Järgnes rohke pildimaterjaliga illustreeritud ajalehtede ulatuslik edu. Ajalehed palkasidhakkasid endalepalkama fotograafe ningja ostsid fotosid lisaks pressifotoagentuuridelt, mis saatsid laiali kaameramehi, et kajastada kõiki peamisi uudissündmusi. Nende tööks oli olukorrast või inimesest ühe foto abil kokkuvõtte tegemine., seejuures Kiiruskiirus oli olulisem kui tehniline kvaliteet. Enamik esimestest uudisfotodest olid portreed, aga kui objektiividtehnika ja fotomaterjalidmaterjali paranesidkvaliteet paranes, suudeti teha rohkem tegevusfotosid. Halbades valgusoludes kasutati [[välgupirn]]e. Aastaks 1907. aastaks suudeti fotosid saata [[Telegraafside|telegraafi]] teel ka ühest ajalehest teise. "Kuumi"saata, eriti tähtsaid uudispilte suudeti jagada peaaegu sama kiireltkiiresti kui tekstuudiseid.
 
Fotode kasutamine prinditud kujultrükituna laienes veelgi enam, kui hakkasid ilmuma iganädalased pildiajakirjad, mis panid aluse fotoajakirjanduse 1920ndatelsünnile. SellesPildiajakirjade formaadislaiem saidlevik fotograafidsai veelgiSaksamaal enamalguse mahtu1920. –aastate neilekeskel, kus riik oli maailma trükikunstikeskus ning eesrindlik kaamerate arendaja. Esimene pildiajakiri oli arvatavasti 1892. aastal asutatud [[Berliner Illustrirte Zeitung]]. Pildiajakirjas anti mitmeidfotograafidele mitu lehekülgilehekülge, et jutustadanad fotoseeriate abil lugu jutustaksid ja arendada teemat läbi fotoseeriatearendaksid. PiltjutustusedSellised piltjutustused võimaldasid teemat palju laiemaidavaramalt teemakäsitlusikäsitleda kui ainult üks uudisjuhtum. Fotograafidüksikuudises, keslisaks töötasidväljendada pildiajakirjades,oma pididvaateid. töötamaPildiajakirjades sarnaseltöötavate viisilfotograafide nagumeenutas ajakirjanikudtrükiajakirjanike tööd, püüdessest väljanad pidid tullalooma fotoseeriategaseeriaid, millel oleks huvitav lugu, tugev algus ja lõpp. Selline töö sai peagi tuntuks kui fotoajakirjandus. SeeFotoajakirjandus erineb dokumentaalfotograafiast selle poolest, et sündmusi tõlgendatakse fotograafifotograaf või ajakirjaajakiri poolttõlgendab sündmusi avatumalt. Nagu kirjalik ajakirjandus, nii võib ka [[fotoessee]] toetuda isiklikele vaadetele.
 
1930. ja 1940. aastatel ilmunud ajakirjad olid mõnes mõttes kaasaegsed vasted 19. sajandi [[stereoskoop|stereoskoobi]] slaididele. Need pakkusid parimas mõttes tavainimesele akent maailma – suursündmuste kajastust, võimalust piiluda kulisside taha, jagada kuulsate inimeste elust mõnda päeva, seejuures detailsemalt kui ajalehtede pressifotod. Muidugi sisaldasid need ka puhtalt meelelahutuslikku materjali, nagu armsad loomafotod, kaadrid [[Hollywood]]i filmidest, fotod moetrendidest, samas võisid olla võimsad avaliku arvamuse kujundajad. Enamikus neist ilmus aeg-ajalt pikemaid lugusid sellistel teemadel nagu kehvas seisus elamud, reostus, puudustkannatavate inimeste abistamine jne. Autorite või ajakirjade veendumuste tõttu olid lood elavamad või huvitavamad kui neutraalsust taotlevad ajakirjandusväljaanded, kuid sellega koos oli fotoajakirjanikel, ajakirjanikel ja toimetajatel suur vastutus: nad pidid olema väga hästi informeeritud ning esitama õigustatud argumente, mitte propagandat, sest tollased pildiajakirjad oli kõige veenvam visuaalne meedium enne televisiooni – kinoringvaated olid enamasti pealiskaudsed ja ununesid kiiresti.
Pildiajakirjad said Saksamaal alguse 1920ndate keskel, mil riik oli maailma trükikunstikeskus ning samuti maailma kõige täiuslikumate kaamerate sünnikoht. Kõige esimene pildiajakiri oli arvatavasti [[Berliner Illustrierte Zeitung]] aastal 1928.
 
PildiajakirjadPildiajakirjade mõjutasidautorid hakkasid ka teineteisterinevate väljaannete vahel liikuma, rikastades nõnda nende sisu. Näiteks [[Stefan LorantUngari]] (1901–1997)päritolu juut, ungariBerliner juutIllustrirte jarivaali toimetaja[[München BerlinerIllustrierte Presse|München Illustrierte MüncheniPresset]] rivaalisjuhtinud [[Stefan Lorant]] (1901–1997) lahkus natside survel Saksamaalt.kolmekümnendate Mõnedaastate aastadalguses hiljem,Saksamaalt aastalja sai 1938,. saiaastal briti temastpildiajakirja [[Picture Post]]i esimeneesimeseks toimetajatoimetajaks. KoosTa tõi koos fotograafide [[Kurt Hutton]]i (sünninimega Kurt Hubschmann, 1893–1960), [[Felix Man]]i (1893–1985) ja teistejt Euroopa põgenikega tõi ta Suurbritanniasse 35 mm kaamerate kasutamise ning saksaSaksamaa pildiajakirjade ideed ja kujunduse. Nad täitsid Picture Posti (ja selle rivaali [[Weekly Illustrated|Weekly Illustratedi]]i) tegevusfotode ja artiklitega, mis nägidolid välja väga erinevad traditsionaalsetesttraditsiooniliste briti iganädalastestiganädalaste ajakirjadestajakirjadega, nagunäiteks [[Tatler|Tatleri]] või [[Illustrated London News|Illustrated London Newsiga]] võrreldes väga erinevad. AmeerikasAmeerika andsidÜhendriikides teisedandsid Euroopa fotograafidest immigrandid, nagu [[Alfred Eisenstaedt]] (1898–1995) ja [[Robert Capa]] (1913–1954), väljapaistva panuse ajakirjas LIFE[[Life]]. Suurbritannias oli LIFE-Life'i väljapaistvakstuntuim fotoajakirjanikuksfotoajakirjanik [[Larry Burrows]] (1926–1971).▼
1930ndatel levis uut stiili ajakirjandus üle terve [[Euroopa]] ja [[Ameerika]].▼
 
▲1930ndatel1930. aastatel levis uut stiili ajakirjandus üle tervekogu [[Euroopa]] ja [[Ameerika]]. Mõned tollased tuntumad fotoajakirjanikud olid
[[Erich Salomon]] (1886–1944) oli Berliner Illustrierte Zeitungi kõige andekam fotograaf. Euroopa oli rahvusvaheliste konverentside kogunemispaigaks. Poliitikud kohtusid Berliinis, Pariisis, Viinis ja Roomas, lootes seeläbi ähvardavat konflikti ära hoida. Salomon suutis sellistele konverentsidele sisse sulanduda. Ta suutis jätta mulje justkui oleks isegi kuulus poliitik ning tegi selle käigus pooleldi peidetud kaameraga siseruumivalgusega fotosid. Tema unikaalsed fotokogumikud edastasid üldist atmosfääri ja näitasid, millised olid osavõtjate iseloomud valveta hetkedel. Need olid tugevaks kontrastiks pimestava välgu ja suitsuga võrreldes, mida fotograafidele tol ajal omaseks peeti ja mis nad seeläbi soovimatuks tüütuseks muutis. Ajakirja lugejale andis see uutmoodi poliitiline kajastus tõelise "kohapeal olemise" tunde. Kahjuks Salomon suri 1944. aastal natside käe läbi [[Auschwitzi koonduslaager|Auschwitzi koonduslaagris]].
 
* [[Erich Salomon]] (1886–1944) oli Saksa pildiajakirja Berliner Illustrirte Zeitungi kõige tuntum fotograaf, kes suutis maailmasõja lävel Berliinis, Pariisis, Viinis ja Roomas toimuvatel konverentsidel, kus poliitikud lootsid ähvardavat konflikti ära hoida, sisse sulanduda ning jätta isegi tuntud poliitiku mulje, tehes samas aga pooleldi peidetud kaameraga siseruumivalgusega fotosid. Ta töötas märkamatult, pimestava välguta ja suitsuta, mille tõttu fotograafe tavaliselt tõrjuti. Salomoni seeriad edastasid üldist atmosfääri ja näitasid, milline oli osavõtjate meeleolu puhkehetkedel. Ajakirjalugejate jaoks tekitas see uudne poliitiline kajastus vahetu kui kohapeal viibimise tunde. Salomon suri 1944. aastal [[Auschwitzi koonduslaager|Auschwitzi koonduslaagris]].
[[Henri Cartier-Bresson]] (1908–2004) oli üks kuulsamaid ja originaalsemaid varjatud kaameraga fotograafe. Ta oli eelkõige inimeste fotograaf – mitte kui sotsiaalsete muutuste esilekutsuja või uudistereporter vaid lihtsalt mööduva sündmuse jälgija. Tema fotod dokumenteerivad tavalisi inimesi soojuse ja huumoriga, mitte kunagi pildistatavaid mõjutades, aga näidates neid erilise intensiivsuse momentidel. Ta pildistas enamiku riikide inimesi, aga kõige paremini suutis ta kujutada kaaseurooplasi. Tema fotosid kasutati kõikides olulisemates ajakirjades ja paljudes raamatutes rohkem kui 60 aastat. Pärast teist maailmasõda, aastal 1947, asutasid Cartier-Bresson ja fotograafid [[Robert Capa]] ja [[David Seymour]] fotoagentuuri Magnum, mis müüb fotosid kõiksugustele väljaandjatele ning on saanud omasuguste hulgast kuulsaimaks fotoajakirjanduslikuks agentuuriks maailmas.
* [[Fail:Mother tennis2.jpg|pisi|251x251px|Henri Cartier-Bressoni foto "Ema tennist mängimas" (1950)]][[Henri Cartier-Bresson]] (1908–2004) oli Prantsuse fotograaf, kes oli tuntud varjatud kaameraga inimeste pildistamise poolest. Ta oli pigem mööduva sündmuse jälgija kui sotsiaalsete muutuste esilekutsuja või uudistereporter. Tema dokumenteeris rangelt distantsi hoides tavalisi inimesi soojuse ja huumoriga erilise intensiivsuse hetkedel. Tema fotosid kasutati tuntumates ajakirjades ja paljudes raamatutes rohkem kui 60 aastat. 1947. aastal asutas ta koos fotograafide Robert Capa, [[Georges Rodger|Georges Rodgeri]] (1908‒1995) ja [[David Seymour|David Seymouriga]] (1911–1956) fotoagentuuri [[Magnum Photos|Magnum]], mis hakkas fotosid väljaannetele müüma. Nüüdseks on see kujunenud maailma üheks tuntumaks fotoajakirjanduslikuks agentuuriks.
* [[Bill Brandt]] (1904–1983) oli üks Suurbritannia esimesi väljapaistvaid fotograafe, kes töötas 1930. aastate lõpus samuti fotoajakirjanikuna. Ta pildistas [[Inglismaa]] tööstuslikku põhjaosa, mis kujutas teravat kontrasti ühiskonna rikkamatest kihtidest tehtud fotodega. Ta tegeles ka [[Pitoreskne fotograafia|pitoreskse fotograafiaga]], näiteks lõi äärelinna elu kujutavad lavastatud fotoseeriad. Hiljem spetsialiseerus ta maastikele ja raamatutele, mis koosnesid originaalsetest eksperimentaalfotodest, nagu moonutatud fotod inimese vormist. Tema tuntumad fotoraamatud on "Inglased kodus" (''The English at Home'', 1936) ja "Öö Londonis" (''A Night in London'', 1938).
 
==== Fotoajakirjanduse mõju hääbumine ====
[[Bill Brandt]] (1904–1983) oli üks briti väljapaistvamaid fotograafe, kes töötas 1930ndate lõpus samuti fotoajakirjanikuna. Ta tegi fotosid Inglismaa tööstuslikust põhjaosast, mis olid teravaks võrdluseks briti ühiskonna rikkamate kihtidega. Ta oli ka [[piktorialism]]i esindaja, mille näiteks võib tuua äärelinna elu lavastatud fotoseeriad. Tema töid on ilmunud raamatutes "[[The English at Home]]" ("[[Inglased kodus]]") ja "[[A Night in London]]" ("[[Öö Londonis]]"). Hiljem spetsialiseerus Brandt maastikele ja raamatutele, mis koosnesid originaalsetest eksperimentaalsetest fotodest nagu moonutatud fotod inimese vormist.
Teise maailmasõja aastatel töötas enamik fotoajakirjanikke [[Luure Keskagentuur|Ameerika Luure Keskagentuurile]] ja [[Secret Intelligence Service|Suurbritannia luureteenistusele]] või õhujõu või sõjaväe fotograafiaüksustes, näiteks [[Briti Armee Filmi- ja Fotograafiaüksus|Briti Armee Filmi- ja Fotograafiaüksuses]] (tegi rünnakutest 137 000 dokumentaalfotot) ja [[Saksa Propagandagrupp|Saksamaa Propagandagrupis]]. Tuntumaid sõjafotograafe oli Robert Capa, kes püüdis kujutada sõja tühisust. Nagu paljud sõjafotograafid hukkusid Capa ja David Seymour sõjategevuse tõttu – Capa viiekümnendatel aastatel [[Vietnam|Vietnamis]] ja Seymour [[Egiptus]]es.
 
Vaatamata paberipuudusele õitsesid pildiajakirjad Teise maailmasõja ajal ning neil oli tohutu staatus. 1950. aastateks hakkas aga Picture Post lugejaid kaotama. Hääbumist ei takistanud ka kõige uudsem mitme värvilise lehekülgede kasutamine ja 1957. aastal ajakiri suleti. Weekly Illustrated lõpetas tegutsemise 1958. aastal ja Look 1971. aastal. Life ilmus algses iganädalases vormis aastani 1972. Pildiajakirjad ja traditsioonilised reklaamifirmad tõrjus välja televisioon, sest selle kaudu sai uudiseid ja arvamuslugusid edastada kiiremini ja universaalsemalt. 1970. aastateks oli fotoajakirjandus mõju kaotanud, kuigi seda kasutati enam sellistes ajakirjades nagu [[Stern]] Saksamaal, [[Paris Match]] Prantsusmaal ning paljudes kallilt toodetud kütusetööstuse firmade ajakirjades.
Sõja-aastatel (1939–1945) töötas enamik fotoajakirjanikke sellistele asutustele nagu [[Ameerika luureteenistus|Ameerika]] või [[Suurbritannia luureteenistus]] või nad värvati õhujõu või sõjaväe fotograafiaüksustesse. [[Briti Armee Filmi- ja Fotograafiaüksus]] tõi rünnakutest esile 137 000 dokumentaalfotot; Saksamaal oli samaväärne organisatsioon, mille nimi oli [[PBK]] ([[Saksa Propagandagrupp]]).
 
Fotode moonutamine ja manipulatsioon – viis, kuidas maailma esitletakse läbi dokumentaalfotograafia, on tihtipeale ühel või teisel viisil moonutatud – on peaaegu võimatu olla täiesti objektiivne ja aus. Varustus ja materjalid paranedes andsid nad suurema vabaduse otsustada mida ja millal pildistada. Kui fotograafide teoseid hakati meedias välja andma, lisandusid fotograafi hetkevalikule veel järgmised otsused: milliseid fotosid kasutada ja milliseid mitte, kuidas trükitud fotod omavahel suhestusid.▼
[[Robert Capa]] (1913–1954), kes vihkas sõda ja üritas kujutada selle tühisust, sai tunnustatud sõjafotograafiks. Nagu paljud sõjafotograafid nii ka Capa ja Magnumi kaasasutaja David Seymour (1911–1956) surid lahingu käigus – Capa [[Indohiina poolsaar|Indohiinas]] ja Seymour [[Egiptus]]es.
 
'''Pildiajakirjade tõus ja langus''' – mõnes mõttes olid 1930ndate ja 1940ndate ajakirjad kaasaegsed vasted 19. sajandi [[stereoskoop|stereoskoobi]] slaididele. Parimas mõttes pakkusid nad tavainimesele akent maailma – suursündmuste kajastust, võimalust piiluda kulisside taha, jagada kuulsate inimeste eludest mõnda päeva – detailsemalt kui ajalehtede pressifotod kunagi olid suutnud pakkuda. Nad suutsid ka panna lugejaid rohkem aru saama tühimikust selle vahel mis elu on ja mis see olla võib.
 
Muidugi sisaldasid ajakirjad alati ka puhtalt meelelahutuslikku materjali nagu armsaid loomafotosid, stoppkaadreid [[Hollywood]]i filmidest, fotosid hilisematest moetrendidest. Samas võisid nad aga olla ka võimsad avaliku arvamuse kujundajad olulisematel teemadel. Erinevalt tänapäeva värvilistest asemikest võttis enamik neist aeg-ajalt ette [[ristiretk]]i teemadel nagu kehvas seisus elamud, reostus, ebasoodsas olukorras olevate inimeste abistamine jne. Nad valisid pooli selle asemel, et midagi neutraalselt kajastada. Seetõttu olid need ajakirjad palju elavamad ja huvitavamad, kuid samal ajal panid suure vastutuse fotoajakirjanike, ajakirjanike ja toimetajate peale. Produktsioonimeeskond pidi olema väga hästi informeeritud ning võimeline esitama õigustatud argumente mitte propagandat. Nad opereerisid kõige veenvamat visuaalset meediumi ajal enne televisiooni – kino uudised olid enamjaolt kerglased ja kiiresti unustatavad.
 
▲Pildiajakirjad mõjutasid ka teineteist. [[Stefan Lorant]] (1901–1997), ungari juut ja toimetaja Berliner Illustrierte Müncheni rivaalis lahkus natside survel Saksamaalt. Mõned aastad hiljem, aastal 1938, sai temast [[Picture Post]]i esimene toimetaja. Koos fotograafide [[Kurt Hutton]]i (sünninimega Kurt Hubschmann, 1893–1960), [[Felix Man]]i (1893–1985) ja teiste Euroopa põgenikega tõi ta Suurbritanniasse 35 mm kaamerate kasutamise ning saksa pildiajakirjade ideed ja kujunduse. Nad täitsid Picture Posti (ja selle rivaali [[Illustrated]]i) tegevusfotode ja artiklitega, mis nägid välja väga erinevad traditsionaalsetest briti iganädalastest ajakirjadest nagu [[Tatler]] või [[Illustrated London News]]. Ameerikas andsid teised Euroopa fotograafidest immigrandid nagu [[Alfred Eisenstaedt]] (1898–1995) ja Robert Capa väljapaistva panuse ajakirjas LIFE. Suurbritannias oli LIFE-i väljapaistvaks fotoajakirjanikuks [[Larry Burrows]] (1926–1971).
 
Pildiajakirjad õitsesid teise maailmasõja konflikti ja ärevuse ajal vaatamata paberi puudusele. Nad paistsid ära müüvat kõik, mida nad suutsid trükkida ning neil oli tohutu staatus. Ometi, 1950ndateks hakkas Picture Post oma eesmärgi tunnetust kaotama. Ka kõige uudsem mitmete värviliste lehekülgede kasutamine ei suutnud seda elustada. Illustrated sulges 1958. aastal, Picture Post 1957, Look 1971. LIFE elutses veel oma originaalses iganädalases vormis aastani 1972.
 
Televisioon oli üle võtnud kui kiirem, universaalsem meetod andmaks edasi uudiseid ja arvamuslugusid; samuti lõi see üle enamiku reklaamifirmasid. 1970ndateks oli fotoajakirjandus kaotanud oma mõju, isegi et see jäi alles sellistesse ajakirjadesse nagu [[Stern]] (Saksamaa) ja [[Paris Match]] ([[Prantsusmaa]]) ning paljudesse kallilt toodetud kütusetööstuse firmade ajakirjadesse.
▲Fotode moonutamine ja manipulatsioon – viis, kuidas maailma esitletakse läbi dokumentaalfotograafia on tihtipeale ühel või teisel viisil moonutatud – on peaaegu võimatu olla täiesti objektiivne ja aus. Varustus ja materjalid paranedes andsid nad suurema vabaduse otsustada mida ja millal pildistada. Kui fotograafide teoseid hakati meedias välja andma, lisandusid fotograafi hetkevalikule veel järgmised otsused: milliseid fotosid kasutada ja milliseid mitte, kuidas trükitud fotod omavahel suhestusid.
 
==== Pooltooni reproduktsioon ====
Pooltooni [[reproduktsioon]] suurendas dokumentaalfotograafia publikut olulisel hulgal ning tegi selle mõjuvõimsaks. Peatselt soovisid inimesed manipuleerida sellist võimsat meediumi. Fotograafid hakkasid seda tegema pildistatavaid poseerima pannes ning valides vaatenurka, valgust ja ajahetke; toimetajad aga nende tulemuste vahel valides ja nende jaoks sobivat esitlust välja mõeldes. Manipulatsioon ei pea aga alati olema halb. Dr. Barnardo enne-ja-pärast-fotode tarbeks olid poisid tavaliselt kaltsudesse riietatud, et taaselustada nende "enne" situatsiooni. Ühte [[FSA]] fotograafidest kritiseeriti, kui avastati, et ta oli vahetanud lehma pealuu asukohta mõne meetri võrra selleks, et saavutada tugevamat pilti. Ometi, kumbki neist ei moonutanud näidatavas olukorras valitsevat üldisemat tõde – nad lihtsalt edastasid seda visuaalselt tugevamal viisil.
 
101. rida ⟶ 94. rida:
 
==== Tänapäeval ====
Kaasaegne dokumentaalfotograafia – alates1960. 1960ndatestaastatest on [[Postmodernism|postmodernistlik]] kunst näinud dokumentaalkaameratöö haarde laienemist, jäädvustades [[Globaliseerumine|globaliseerumist]], muutuvaid moraalseid arvamusi ja suurenevat sotsiaalset [[fragmentatsioon]]i.

Kuulsate postmodernistlike kunstnike hulka, kes on teinud märkimisväärseid dokumentaalfotosid, kuuluvad [[Diane Arbus]] (1923–1971), kelle alandlikuks tegevad must-valgedmustvalged fotod friikidest, ekstsentrikest ja marginaalsetest inimestest New Yorgis olid liiga vastuolulised paljude kunstikriitikute jaoks; [[Bernd ja Hilla Becher]], kes tegid kroonikaid kaduvatest tööstuslikest arhitektuuristiilidest; [[Garry Winogrand]] (1928–1984) ja [[Lee Friedlander]] (s. 1934), kes keskendus Ameerika kultuurilisele maastikule; [[Robert Adams]] (s. 1937) – kelle fotod olid vaadatavad 1975. aasta näitusel "Uued topograafiad: fotod inimese poolt muudetud maastikust" – võtab esile välise maastiku; [[William Eggleston]] (s. 1939), üks värvilise dokumentaalfotograafia pioneere; ja [[Nan Goldin]] (s.1953), kelle panus kaasaegsesse kunsti hõlmab mitmeid dokumentaalfotode seeriaid kõrvalekalduvatest gruppidest ja [[Feminism|feministlikest]] teemadest.<ref name=":1" />
 
== Teemakäsitlusvõtteid ==
162. rida ⟶ 157. rida:
*[[Ken Domon]] (1909–1990) – tuntuim 20. sajandi [[Jaapan|Jaapani]] fotograaf, keda tuntakse eelkõige [[Hiroshima]] aatomipommi plahvatuses ellu jäänutest tehtud fotode ja söekaevanduse kommuunis valitseva laste vaesusest tehtud fotode eest [[Kyūshū|Kyushus]]
*Hans Namuth (1915–1990) – kuulus oma fotoseeriate poolest sellistest kunstnikest nagu Jackson Pollock, [[Stuart Davis]], [[Andy Warhol]], [[George Segal]], [[Roy Lichtenstein]], [[Richard Serra]] jt
*[[Diane Arbus]] (1923–1971) – tuntud marginaliseeritud inimestest tehtud fotode poolest
*[[Robert Frank]] (1924–2019) – dokumentaalfotograaf ja -filmitegija, keda teatakse eelkõige raamatu "Ameeriklased" (''The Americans'', 1959) eest
*[[Larry Burrows]] (1926–1971) – ajakirja [[Life]] fotoajakirjanik, kes fotografeeris üheksa aastat [[Vietnami sõda|Vietnami sõja]] ajal toimunut
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Dokumentalistika"