Eriotstarbeline '''Dessantpataljon Dallwitz''' ( saksa keeles ''Luftlandebataillon zur besonderen Verfügung «Dallwitz»'', valgevene keeles "Valgevene dessantpataljon "Dallwitz"": "''Беларускі дэсантны батальён „Дальвіц“")'' oli [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõpufaasis valgevene vabatahtlikest [[Wehrmacht|Saksa Wehrmachti]] koosseisus moodustatud üksus, mis oli mõeldud sissivõitluseks [[Punaarmee]] tagalas.▼
{{toimeta}}{{vikinda}}
▲Eriotstarbeline Dessantpataljon Dallwitz ( saksa keeles ''Luftlandebataillon zur besonderen Verfügung «Dallwitz»'', valgevene keeles "Valgevene dessantpataljon "Dallwitz"": "''Беларускі дэсантны батальён „Дальвіц“")'' oli Teise maailmasõja lõpufaasis valgevene vabatahtlikest Saksa Wehrmachti koosseisus moodustatud üksus, mis oli mõeldud sissivõitluseks Punaarmee tagalas.
== Koosseis ==
== Teise maailmasõja periood ==
Pataljon moodustati Saksa armee luure [[Abwehr|Abwehri]] poolt 1944. a.aasta juulis [[Ida-Preisimaa|Ida-Preisimaal]] Dallwitzi külas Abwehrkommando 203 alluvuses. Liikmed tulid peamiselt Valgevene Kodukaitse (BKA) ja Saksa okupatsiooni-aegsest Valgevene abipolitsei ridadest, samuti Valgevene Noorte Liidust (SBM) ja illegaalsest Valgevene Sõltumatuse Parteist (BNP). Värbamine toimus salaja. 1944. aasta sügiseks oli pataljonis üle 200 inimese, millest moodustati kaks kompaniid: 1. "Severnaja" (ülem - leitnant Andrei Rudak) ja 2. "Južnaja" (ülem - leitnant Mihhail Zui). Sõjaväelise väljaõppe eest vastutas major Ivan Gelda, personali moraali eest tema poliitiline assistent major Usevalad Rodzka. Pataljoni propagandistlik ohvitserpropagandaohvitser oli endine "Valgevene Noorte Liidu" juht Mihhail Ganko.
== Tegevus == 1944. aasta novembri alguses paigutati pataljon ümber Walbuschi linna [[Bydgoszcz]]'i (Poola) lähedal, kus ta jätkasjätkati väljaõpet. Hiljem koliti [[Berliin|Berliini]] piirkonda. Sõja lõpul mais 1945 mindi laiali [[Tšehhi|Tšehhimaa]] territooriumil. Pataljoni ülem major Rodzka siirdus salga eesotsas [[Białystok|Bialystoki]] piirkonda, kus arreteeriti juulis 1945 ja 22. mail 1946 mõistis Valgevene Sõjaväeringkonna Sõjatribunal ta surma. Hukati tõenöoliselt 26. mail 1946 [[Minsk|Minskis]].<ref>http://www.marakou.by/ru/davedniki/represavanyya-litaratary/tom-iii-kniga-ii/index_21245.html</ref>
1944. aasta teisel poolel visati Saksa lennukitest Valgevene territooriumile mitu Dahlwitzi salka ja ka üksikuid langevarjureid eesmärgiga viia Punaarmee tagalas ellu sabotaaži, koguda Abwehri jaoks luureteavet ja korraldada nõukogudevastast partisaniliikumist.
Ühte kauaaegsemat diversantide rühma (28 meest) juhtis Gleb Bogdanovitš, mis tegutses [[Vilnius|Vilniuse]] piirkonnas 1945. aasta juunini. Seejärel kolis rühm Poolasse, kus tegutses koos põrandaaluse Koduarmeega (''Armija Krajowa'') Poola võimude vastu. Jevgeni Žihhari rühm visati 1944. aasta detsembris [[Polotski oblastisoblast|Polotski oblastisse]] ja pidas seal vastu kuni 1954. aasta lõpuni, hävitades partei- ja nõukogude aktiviste, pärast lüüasaamist [[NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium|MGB]] vägede poolt läksid rühma jäänused Poolasse. Kõige kuulsamat diversantide rühma juhtis [[Michał Vituška]]. 1944. aasta novembris maandus ta langevarjuga 27-mehelise üksuse eesotsas Vilniuse piirkonnas. Järgmise kahe aasta jooksul loodi grupi baasil tugev organisatsioon, mille struktuurid olid Leedus, Valgevenes ja [[Ukraina|Ukrainas]], mis on tuntud nimede "Must kass" (''"Чорны кот"'') ja "Valgevene Vabastamisarmee" all.
