William Blake: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
{{Vikinda|kuu=aprill|aasta=2021}}
{{Kunstnik
| Taustavärv = #EEDD82
23. rida ⟶ 22. rida:
'''William Blake''' ([[28. november]] [[1757]] [[London]] – [[12. august]] [[1827]]) oli kunstniku ja kirjanikuna inglise [[romantism]]i üks olulisemaid esindajaid. Tema müstilised ettekuulutusraamatud ja luule põhinevad suuresti keerulisel ja kõikehõlmaval kunstnikumütoloogial ja [[Piibel|Piiblil]].
 
Kaasaegsed pidasid Blake'i [[Ekstsentrik|ekstsentrikuks]] ja hullumeelseks ning ta jäi eraklikuks isegi olemuselt sarnaste ideaalidega romantikute hulgas. Blake oli fanaatilisusesse kalduv [[Müstika|müstik]] ja radikaalsete vaadetega [[Individualism|individualist]].
 
== Isiklik elu ja mõjutajad ==
[[Fail:William Blake, The Casting of the Rebel Angels into Hell.JPG|vasakul|pisi|"Mässavate inglite põrgusse heitmine" (1808)|409x409px]]
William Blake oli Londoni pudupoodniku perekonna kolmas laps. Tema vanematest ei ole kuigi palju teada, sest mingil põhjusel eelistas ta neist vaikida ja kirjutada hoopis "Sünniinglist" ja "Inglist, kes mind valvas sünnitunnil". Williami vanemad ei olnud [[anglikaani kirik]]u liikmed, vaid kuulusid vabakodusse. Vagadus oli nende perekonnas sügavalt juurdunud, nii Blake kui ka tema vanem vend James nägid religioosseid [[Hallutsinatsioon|hallutsinatsioone]] (James väitis end näinud olevat [[Aabraham]]i ja [[Mooses]]t). Peale isa nime kandva ja perepoodi edasi pidanud vend JamesiTal oli talka vend John, kelle jaoks Williamil ei jätkunud häid sõnu. Ta kirjutas temast kui kurjast vennast ja ka nooremasse õesse Catherine'i suhtus ta pigem üleoleku kui vennaliku armastusega. Sügavalt kiindunud oli Blake üksnes väikevend Robertisse, kellele ta õpetas hiljem joonistamist ja trükitehnikaid.

Blake'ide perekondlik õhkkond oli tõenäoliselt sõbralik ja vabameelne, kuigi Blake'i luule on täis perekonda ähvardamise ja reeturlikuna kujutamise sümboleid. Tundlikku ja riiakat Williami õpetas isa kodus ise, William luges palju ning talle osteti kipskujusid ja [[Gravüür|gravüüre]], et kunstiandega noormees saaks oskusi arendada.

[[Piibel]] oli perekonnas aukohal, pidevalt jutu- ja mõtteaine, saades nõnda Blake'i kunstnikumütoloogia vundamendiks. Juhuslik ja suurSuur lugemus ning lapsena alanud religioossed hallutsinatsioonid kujundasid tema kirju loomingu ilme. Ta olevat Jumalatjumalat näinud esimest korda 4-aastasena, kui viimanesee enda nägu vastu aknaruutu surus. Ka oma paljudel jalutuskäikudel Londoni lähiümbruses nägi ta viirastusi, näiteks ühel korral silmas ta ingleid täis puud.

Prohvetlikke nägemusi nägi noor Blake ka kodu katuselt, kus võis silmitseda päikesetõuse ja -loojanguid [[Saint Pauli katedraal]]i kupli taga. Öist Londoni taevast silmitsedes mõtles ta välja uusi tähtkujusid, nagu Trükikoda ja Skulptori Ateljee, ning nende keskel ilmutasid talle end taevased olendid mõõkade ja odadega.<ref>{{Raamatuviide|autor=Peter Ackroyd|pealkiri=Blake|aasta=2014|koht=Tartu|kirjastus=Ilmamaa|lehekülg=}}</ref> Nõnda kujunes Blake'i visuaalselt äratuntav kunstnikumütoloogia, mis oli tema loomingu alus. 18. sajandi muutunud Londoni tänavapilt tööliste ja suitsevate tehasekorstnatega segunes erakordse kujutlusvõime ja nägemuspiltide sageduse tõttu tema enda piiblilinnaga.
 
== Haridus ja abielu ==
[[Fail:Blake Dante Hell V.jpg|pisi|"Armastajate keeristorm" – illustratsioon Dante "Jumalikule komöödiale" (1824–1827)|426x426px]]
10-aastaselt (1767) astus William Blake Henry Parsi joonistamiskooli, kus avastas peagienda luuleandejaoks luule. Viis aastat hiljem sai temast graveerija James Basire õpipoiss. Noor Blake veetis suure osa ajast [[Westminster Abbey]] ning teiste Londoni kirikute juures skulptuure, haudu ja monumente joonistades – [[gooti stiil|gootika]] mõjutused on tema loomingus tunda. Õpipoisi lepingu aegumise järel asus ta õppima [[Kuninglik Kunstiakadeemia|Kuninglikku Kunstiakadeemiasse]], kus sõbrustas kunstnike [[James Barry]] (1741–1806), [[John Hamilton Mortimer]]i (1740–1779), [[Thomas Stothard]]i (1755–1834), kunstnikust kirjaniku [[Henry Fusel]]i (1741–1825) ja skulptor [[John Flaxman]]iga (1755–1826). Neil oli mõju üksteise loomingule ja ka ühised poliitilised vaated. Hiljem aitavad põgusa akadeemia kogemuse ajal saadud sõbrad rahamuredes Blake'i.<ref name="ReferenceA">{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Phaidon encyclopedia of art and artists|aasta=1978|koht=Oxford|kirjastus=Phaidon|lehekülg=}}</ref> Blake põlgas tollase Kuningliku Akadeemia president [[Joshua Reynolds]]i (1723–1792) silmakirjalikkust, Blake'i suhtumine haridussüsteemidesse oli avalikult vaenulik, pidades olulisemaks isiklikku inspiratsiooni ja loomegeeniust. Sellele vaatamata osales ta alates 1783. aastast mõnikord Akadeemia näitustel.<ref>{{Raamatuviide|autor=Hugh Brigstocke|pealkiri=The Oxford Companion to Western Art|aasta=2001|koht=Oxford|kirjastus=Oxford University Press|lehekülg=}}</ref>
 
Õpipoisi lepingu aegumise järel asus ta õppima [[Kuninglik Kunstide Akadeemia|Kuninglikku Kunstide Akadeemiasse]], kus sõbrustas kunstnike [[James Barry]] (1741–1806), [[John Hamilton Mortimer]]i (1740–1779), [[Thomas Stothard]]i (1755–1834), kunstnikust kirjaniku [[Henry Fusel]]i (1741–1825) ja skulptor [[John Flaxman]]iga (1755–1826). Neil oli mõju üksteise loomingule ja ka ühised poliitilised vaated. Hiljem aitavad põgusa akadeemia kogemuse ajal saadud sõbrad rahamuredes Blake'i.<ref name="ReferenceA">{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Phaidon encyclopedia of art and artists|aasta=1978|koht=Oxford|kirjastus=Phaidon|lehekülg=}}</ref> Blake põlgas tollase Kuningliku Akadeemia president [[Joshua Reynolds]]i (1723–1792) silmakirjalikkust, Blake'i suhtumine haridussüsteemidesse oli avalikult vaenulik, pidades olulisemaks isiklikku inspiratsiooni ja loomegeeniust. Sellele vaatamata osales ta alates 1783. aastast mõnikord Akadeemia näitustel.<ref>{{Raamatuviide|autor=Hugh Brigstocke|pealkiri=The Oxford Companion to Western Art|aasta=2001|koht=Oxford|kirjastus=Oxford University Press|lehekülg=}}</ref>
1782 abiellus William Blake Catherine Boucheriga ja kaks aastat hiljem avas ta Broad Streetil väikese trükikoja. Tema koostööpartner oli James Parker, kellega sõbrunesid Basire juures. 1787. aastal suri tema armastatud vend Robert, mis mõjus Blake'i keerulisele psüühikale väga tugevalt. Lisaks müstitsismi süvenemisele rääkis Blake, kuidas surnud vend teda unenägudes külastab, vend olevat talle õpetanud erilist trükkimistehnikat, mida William kasutas näiteks trükkides "Süütuse laule".<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.poets.org/poetsorg/poet/william-blake|Pealkiri=Poets|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=01.05.2018}}</ref> Ta hakkas läbi käima äsja tekkinud Swedenborgi Uue Kirikuga, elas kaasa [[Bastille]] langemisele Pariisis ja tundis sümpaatiat radikaalsete vabariiklaste vastu. 1794. aastal vähenes tema aktiivne huvi poliitika vastu. 1800. aastal kolis Blake Felphami Sussexis, et täita oma patrooni, poeet [[William Hayley]] (1745–1820) illustratsioonide tellimus teosele "Cowperi elu". Felphamis kirjutas Blake "Neli Zoad", mida kasutas suuresti hiljem illustreeritud eepilises poeemis "Milton" ja suurejoonelises prohvetlikus raamatus "Jeruusalemm". 1803. aastal kolis ta tagasi Londonisse, kus seisis silmitsi pidevate ebaõnnestumiste ja majanduslike raskustega. Näiteks kritiseeriti tema illustratsioone Robert Blairi (1699–1746) värsspoeemile "Haud" ja 1809. aasta isikunäitus Sohos ei pälvinud mingit tähelepanu. Blake sai tellimusi enda ainsalt patroonilt Thomas Buttsilt, kellele ta maalis esimesed temperamaalid ja üle saja akvarellmaali "Miltoni" ja Piibli ainetel. Neil aastail valmisid sellised olulised teosed nagu "Jeruusalemm" (1804–1818) ja Hiiobi raamatu illustratsioonid (1818–1820). Elu viimased kolm aastat pühendas ta [[Dante Alighieri|Dante]] "[[Jumalik komöödia|Jumaliku komöödia]]" (1824–1827) illustreerimisele, mis jäi lõpetamata.<ref name="ReferenceA"/>
 
1782 abiellus William Blake Catherine Boucheriga ja kaks aastat hiljem avas ta Broad Streetil väikese trükikoja. Tema koostööpartner oli James Parker, kellega sõbrunesid Basire juures. 1787. aastal suri tema armastatud vend Robert, mis mõjus Blake'i keerulisele psüühikale väga tugevalt. Lisaks müstitsismi süvenemisele rääkis Blake, kuidas surnud vend teda unenägudes külastab, vend olevat talle õpetanud erilist trükkimistehnikat, mida William kasutas näiteks trükkides "Süütuse laule".<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.poets.org/poetsorg/poet/william-blake|Pealkiri=Poets|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=01.05.2018}}</ref> Ta hakkas läbi käima äsja tekkinud Swedenborgi Uue Kirikuga, elas kaasa [[Bastille]] langemisele Pariisis ja tundis sümpaatiat radikaalsete vabariiklaste vastu. 1794. aastal vähenes tema aktiivne huvi poliitika vastu. 1800. aastal kolis Blake Felphami Sussexis, et täita oma patrooni, poeet [[William Hayley]] (1745–1820) illustratsioonide tellimus teosele "Cowperi elu". Felphamis kirjutas Blake "Neli Zoad", mida kasutas suuresti hiljem illustreeritud eepilises poeemis "Milton" ja suurejoonelises prohvetlikus raamatus "Jeruusalemm". 1803. aastal kolis ta tagasi Londonisse, kus seisis silmitsi pidevate ebaõnnestumiste ja majanduslike raskustega. Näiteks kritiseeriti tema illustratsioone Robert Blairi (1699–1746) värsspoeemile "Haud" ja 1809. aasta isikunäitus Sohos ei pälvinud mingit tähelepanu. Blake sai tellimusi enda ainsalt patroonilt Thomas Buttsilt, kellele ta maalis esimesed temperamaalid ja üle saja akvarellmaali "Miltoni" ja Piibli ainetel. Neil aastail valmisid sellised olulised teosed nagu "Jeruusalemm" (1804–1818) ja Hiiobi raamatu illustratsioonid (1818–1820). Elu viimased kolm aastat pühendas ta [[Dante Alighieri|Dante]] "[[Jumalik komöödia|Jumaliku komöödia]]" (1824–1827) illustreerimisele, mis jäi lõpetamata.<ref name="ReferenceA"/>
 
1794. aastal vähenes tema aktiivne huvi poliitika vastu. 1800. aastal kolis Blake Felphami Sussexis, et täita oma patrooni, poeet [[William Hayley]] (1745–1820) illustratsioonide tellimus teosele "Cowperi elu". Felphamis kirjutas Blake "Neli Zoad", mida kasutas suuresti hiljem illustreeritud eepilises poeemis "Milton" ja suurejoonelises prohvetlikus raamatus "Jeruusalemm".
 
1803. aastal kolis ta tagasi Londonisse, kus seisis silmitsi pidevate ebaõnnestumiste ja majanduslike raskustega. Näiteks kritiseeriti tema illustratsioone Robert Blairi (1699–1746) värsspoeemile "Haud" ja 1809. aasta isikunäitus Sohos ei pälvinud mingit tähelepanu. Blake sai tellimusi oma ainsalt patroonilt Thomas Buttsilt, kellele ta maalis esimesed temperamaalid ja üle saja akvarellmaali "Miltoni" ja Piibli ainetel. Neil aastail valmisid sellised olulised teosed nagu "Jeruusalemm" (1804–1818) ja Hiiobi raamatu illustratsioonid (1818–1820). Elu viimased kolm aastat pühendas ta [[Dante Alighieri|Dante]] "[[Jumalik komöödia|Jumaliku komöödia]]" (1824–1827) illustreerimisele, mis jäi lõpetamata.<ref name="ReferenceA" />
 
== Looming ==
[[Fail:Blake ancient of days.jpg|vasakul|pisi|"Muistsed ajad" (1794)|436x436px]]
William Blake oli loominguliselt väga viljakas. Tema teosed, mis koosnevad nii tekstilisest kui ka visuaalsest poolest, kujutavadlähtuvad temas endas välja kujunenudBlake'i keerulistkeerulisest kunstnikumütoloogiat, milles segunesid fanaatilisuseni kalduv religioossus ja kirev hallutsinatsioonide maailm, mis on tõlgitud nägemuslikku pildikeelde. Ta eksperimenteeris [[kõrgtrükk|kõrgtrükiga]], näiteks töötas välja aeganõudva trükimeetodi, milles tekitas plaatidele reljeefidena nii teksti kui ka pildi ja trükkimise järel koloreeris tõmmised akvarelliga käsitsi. Graveerija tausta mõjutusel eelistas ta varjudeta kontuuri. Tulemuseks oli keskaegsetes kloostrites haritud munkade loodud käsikirju meenutavad teosed, mis tegi Blake'ist [[Romantism|romantismi]] [[Keskaeg|keskaja]] igatsuse omanäolise näite. Enamik tellimustöid tegi ta kiiremas [[Sügavtrükk|sügavtrükitehnikas]]. 1809. aasta isikunäituse kataloogis õigustas ta kirglikult [[tempera]] eelistamist [[õlivärv]]idele, sest õlivärv seostus allakäinud akadeemilise kunstiga.
 
Teostes "Süütuse laulud" (1789) ning "Süütuse ja kogemuse laulud" (1794) käsitles Blake lapsepõlve temaatikat ja materiaalse maailma laastavat mõju lapse süütusele. Teosed "Ameerika. Ettekuulutus" (1793) ja "Euroopa. Ettekuulutus" olid mõjutatud revolutsioonilistest sündmustest tollases maailmas. Tema värviline trükk saavutas täiuse 12 suures monotüüpiatrükis (1795), mille hulgas olid näiteks kuulsad "Newton", milles väljendub Blake'i sügav vastumeelsus [[Valgustusajastu|valgustusaja]] teaduskultusele, ja "Nebukadnetsar", mis kujutab [[Vana testament|Vana testamendi]] valitsejat, kelle Jumal määras karistuseks liigse uhkuse eest loomasarnasena elama.
 
Teostes "Süütuse laulud" (1789) ning "Süütuse ja kogemuse laulud" (1794) käsitles Blake lapsepõlve temaatikat ja materiaalse maailma laastavat mõju lapse süütusele. Teosed "Ameerika. Ettekuulutus" (1793) ja "Euroopa. Ettekuulutus" olid mõjutatud revolutsioonilistest sündmustest tollases maailmas. Tema värviline trükk saavutas täiuse kaheteistkümnes suures monotüüpiatrükis (1795), mille hulgas olid näiteks kuulsad "Newton", milles väljendub Blake'i sügav vastumeelsus valgustusaja teaduskultusele, ja "Nebukadnetsar", mis kujutab Vana Testamendi valitsejat, kelle Jumal määras karistuseks liigse uhkuse eest loomasarnasena elama. Tema teosed on lüürilised kompositsioonid, kus liikuvad ja väljavenitatud figuurid on peenelt välja joonistatud, karaktereid ümbritsev ruum on irreaalne, üldmulje literatuurselt ülev ja süngelt ebamaine. On tunda gootika ja [[Michelangelo]] lihaseliste figuuride mõju, Michelangelo loomingut tundis Blake graafiliste lehtede vahendusel. Kuna ta pidas elulähedusest olulisemaks vaimusilmas nähtut, oli tema joonistamisoskus mõnikord vigane. Ta mässas teadlikult kunstitraditsioonide vastu, et rõhutada tõetruuduse teisejärgulisust.<ref>{{Raamatuviide|autor=E. H. Gombrich|pealkiri="Kunsti lugu"|aasta=1997|koht=Tallinn|kirjastus=Avita|lehekülg=}}</ref>
 
Blake'i loomingul oli tema ajal vähe austajaid, aga need vähesed olid väga pühendunud. Noored kunstnikud [[Samuel Palmer]] ja [[Edward Calvert]] imetlesid Blake'i imepisikesi puugravüüre Virgiliuse "Ekloogidele" (1821) ja vasegravüüre [[Iiobi raamat]]ule.<ref>{{Raamatuviide|autor=D. Piper|pealkiri=Kunstiajalugu|aasta=2006|koht=Tallinn|kirjastus=Varrak|lehekülg=}}</ref> Hiljem sai Blake'ist [[Prerafaeliidid|prerafaeliitide]] ja sümbolistide eeskuju. Blake'i looming oli tema elu ajal vähe tuntud ja vajus pärast surma täielikku unustusse. Prerafaeliidid taasavastasid mitu põlvkonda hiljem tema müstilised teosed.
 
===Illustreeritud raamatud===
83. rida ⟶ 96. rida:
== Kunstnikumütoloogia ==
[[Fail:The Four Zoas.jpg|vasakul|pisi|"Neli Zoad"]]
William Blake oli sügavalt usklik inimene, kes elas enda loodud fantaasiamaailmas. Tema kunstnikumütoloogias oli Jumal olevus nimega Urizen, keda on kujutanud kuulsal teosel "Muistsed ajad" sirkliga maakera mõõtva vanamehena. Urizen oli selle maailma looja, ent kuna maailm on paheline, oli seda ka looja ise.<ref>{{Raamatuviide|autor=E. H. Gombrich|pealkiri=Kunsti lugu|aasta=1997|koht=Tallinn|kirjastus=Avita|lehekülg=}}</ref> Tema mütoloogias segunevad [[kristlus]], [[paganlus]], [[antiikkultuur]] ja [[Psüühikahäire|psüühikahäiretega]] kaasnevad nägemuspildid ning ka universumi uuesti üles ehitamise soov.
 
Tema kõikehõlmavas ja keerukas mütoloogias eksisteeris kõigepealt ürgne inimene Albion, kes pattu langemise järel jagunes neljaks Zoaks, kes moodustavad omavahel vastandite paarid. Urizen kehastas põhjust ja seadust. Urizeni vastaspool oli Los, keda Blake kujutas hävitava sepana. Tharmas kehastas inspiratsiooni ja loomingulisust, Blake nägi teda loova sepana. Viimane neljast Zoast oli Luvah, kes meenutas väga Kristust ning kehastas Blake'i mütoloogias armastust ja mässumeelsust. Kõikidel Zoadel olid naistestnaissoost vasted.
 
== Galerii ==