Hans Arp: erinevus redaktsioonide vahel

viki
PResümee puudub
(viki)
{{Vikinda|kuu=jaanuar|aasta=2020}}
{{Kunstnik
| Taustavärv = #EEDD82
'''Hans Arp''' ([[16. september]] [[1886]] [[Strasbourg]] – [[7. juuni]] [[1966]] [[Basel]]) oli [[Elsass]]i päritolu maalikunstnik, [[skulptor]] ja kirjanik, üks [[dadaism]]i rajajaid. Kunstnikuna kasutas ta oma nime prantsuspärast kuju [[Jean Arp]].
 
Arp oli justkui ühemehebänd – ta suutis kõigest kunsti teha ja seda ta tegigi. Tema tuntuimad teosed biomorfsed [[Skulptuur|skulptuurid]]. Teda peetakse üheks mitmekülgsemaks kunstnikuks 20. sajandi alguses. Arp valmistas skulptuure kipsist, kivist ja [[Pronks|pronksist]]. Lisaks selleleharrastas arendas end maalikunstis[[Maalikunst|maalikunsti]], joonistamises[[Joonistamine|joonistamist]], kollaažides[[Kollaaž|kollaaži]] ja luules[[Luuletaja|luuletas]]. Arpi teoste peamised teemad on [[transformatsioon]], kasv, viljakus ja [[metamorfoos]].<ref>{{Netiviide|autor=THE ART STORY FOUNDATION|url=https://www.theartstory.org/artist/arp-hans/|pealkiri=Hans Arp|väljaanne=The Art Story|aeg=|vaadatud=26.11.2019}}</ref>
 
Arp kirjutas ka [[Essee|esseesid]], mis seletasid tema kunstiteose tagamaid. 1945. aastal avaldati [[New York|New Yorgis]] tema kirjutistest ja luuletustest kogumik [https://books.google.ee/books/about/On_My_Way.html?id=WgMInQEACAAJ&redir_esc=y „On My Way“ ("Olen teel")].<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=11}}</ref>
 
== Elukäik ==
=== Lapsepõlv ja noorus 1886–1914 ===
Strasbourg oli sõja tõttu mõjutatud nii [[Saksamaa]]st kui ka [[Prantsusmaa]]st, mistõttu olid kunstnikul mõjutused mõlemast kultuurist. Jean Arpi isa Jürgen Peter Wilhelm Arp sündis 1853. aastal [[Kiel]]is ja pärines suurest perest. Ta kolis Strasbourgi ja avas seal sigarivabriku. Strasbourgis tutvus ta oma tulevase abikaasa Joséphine Koeberléga. Hans Arp oli nende esimene poeg. Peres oli ka vanem õde, kes suri imikueas, ja noorem vend Francois. Arp veetis terve lapsepõlve Strasbourgis. Arpi kohta on kirjutatud, et koolis ei olnud ta usin õppija, vaid unistaja, ning ta hoolis ainult luulest ja maalikunstist.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=12}}</ref>
 
=== Lapsepõlv ja noorus (1886–1914) ===
"Ükski teine kutsumus, ükski teine amet ei olnud mulle huvitav. Ja need lapsikud mängud – avastada unistustes olevaid kunstimaastikke – varjutasid tõeliselt avastamata maastikke. Ilmselt olid need nikerdused Strasbourgi katedraalis, mu kodulinnas, mis inspireerisid mind skulptuuri juurde suunduma. Umbes 10-aastaselt nikerdasin ma kaks puukujukest, Aadama ja Eeva, mille mu isa hiljem oma kabinetti kaunistuseks seadis."<ref name=":0" />
Strasbourg oli sõja tõttu mõjutatud nii [[Saksamaa]]st kui ka [[Prantsusmaa]]st, mistõttu olid kunstnikul mõjutused mõlemast kultuurist. Jean Arpi isa Jürgen Peter Wilhelm Arp sündis 1853. aastal [[Kiel]]is ja pärines suurest perest. Ta kolis Strasbourgi ja avas seal sigarivabriku. Strasbourgis tutvus ta oma tulevase abikaasa Joséphine Koeberléga. Hans Arp oli nende esimene poeg. Peres oli ka vanem õde, kes suri imikueas, ja noorem vend Francois. Arp veetis terve lapsepõlve Strasbourgis. ArpiTema kohta on kirjutatud, et koolis ei olnud ta usin õppija, vaid unistaja, ning ta hoolis ainult luulest ja maalikunstist.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=12}}</ref><blockquote>"Ükski teine kutsumus, ükski teine amet ei olnud mulle huvitav. Ja need lapsikud mängud – avastada unistustes olevaid kunstimaastikke – varjutasid tõeliselt avastamata maastikke. Ilmselt olid need nikerdused Strasbourgi katedraalis, mu kodulinnas, mis inspireerisid mind skulptuuri juurde suunduma. Umbes 10-aastaselt nikerdasin ma kaks puukujukest, Aadama ja Eeva, mille mu isa hiljem oma kabinetti kaunistuseks seadis."<ref name=":0" /></blockquote>Ühes hilisemas meenutuses, mis on kirjutatud 1958. aastal, meenutab kunstnik oma sünnikodu: "Siin veetsin ma oma esimesed eluaastad. Ma mäletan selgelt seda ehmatust, kui selles majas tuli ilmale mu vend. Sel ajal olin ma 16-aastane ja Strasbourgi Kunstikoolis lõppematu lindude ja lillede kopeerimine oli minu jaoks maalikunsti mürgitanud ning hävitanud mu kunstilise aktiivsuse. Ma põgenesin poeesiasse."<ref name=":0" />
 
Kunstnikule võeti eraõpetaja, kellega koos suundus ta [[Vosgesi departemang|Vosgesesse]], et nooruk saaks linnakärast eemal rahulikult töötada. Sellegipoolest olid maal elamise rõõmud samaväärselt tähelepanu kõrvale juhtivad ning pärast Vosgesest naasmist soovitas Arpi ema minna pojal õppima Strasbourgi kunsti- ja käsitöökooli. Sel perioodil hakkas Arpile eratunde andma maalikunstnik [[Georges Ritleng]].<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=12–13}}</ref>
Ühes hilisemas meenutuses, mis on kirjutatud 1958. aastal, meenutab kunstnik oma sünnikodu: "Siin veetsin ma oma esimesed eluaastad. Ma mäletan selgelt seda ehmatust, kui selles majas tuli ilmale mu vend. Sel ajal olin ma 16-aastane ja Strasbourgi Kunstikoolis lõppematu lindude ja lillede kopeerimine oli minu jaoks maalikunsti mürgitanud ning hävitanud mu kunstilise aktiivsuse. Ma põgenesin poeesiasse."<ref name=":0" />
 
KunstnikuleArpi võetiarmastust eraõpetajaluule ningvastu koossuunas suundutitema teed ülejäänud loomingu juurde. Nooruseas olid tema suurimad lemmikud saksa romantikud, eriti [[VosgesiClemens departemang|VosgesesseBretanol]],. etJuba nooruk15-aastaselt saaksplaanis linnakärastArp eemalavaldada rahulikultoma töötada.Bretano Sellegipooleststiilis olidvalminud maalluuletuste elamisekogu, rõõmudaga samaväärseltselle tähelepanukäsikiri kõrvaleläks juhtivadkaotsi. ningVeel pärastsamal Vosgesestaastal naasmistavaldati soovitaskolm Arpitema emaluuletust, minnamille pojalkohta õppimakirjutas Strasbourgiarvustus: kunsti-"See jaon käsitöökooli.lapse Selkirjutatud, perioodilaga hakkaserakordselt Arpiletundliku eratundelapse, andmakellel maalikunstnikon [[Georgessuurepärane Ritleng]]poeetiline vaatepunkt."<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=12–1313–14}}</ref>[[Fail:'Constellation According to the Laws of Chance' by Jean Arp (Hans Arp), Tate Modern.JPG|pisi|alt=|"Tähtkuju juhuslikkuse seaduse järgi" 1930]]
 
Samuti1905. onaastal olulineläks märkidata Arpiõppima armastust[[Weimari luule vastu seetõttuKunstikool]]i, et see suunab teed kogukus tema ülejäänudõpetajaks loomingu juurde. Nooruseas oli tema suurim pühendumus saksa romantikutel, eritisai [[ClemensLudwig von BretanolHoffmann]]. JubaTa 15-aastaseltõppis sooviskoolis Arp Bretano stiiliga sarnast luulekogukaks avaldadaaastat, agakuid selletõenäoliselt käsikiripolnudl läkskoolil kaotsi.tema Hiljemloomingule samalsuuremat aastalmõju, avaldatikui kolmvälja temaarvata luuletusttehniline ühesettevalmistus. kriitikaväljaandes,Sellegipoolest kusoli kirjutatiWeimar nooretol autoriajal kohtaüks järgmist:suuremaid "Seekunstikeskusi onning lapseArp kirjutatudhakkas raamat,sel agaperioodil erakordselttundma tundlikuhuvi lapse,ka kellelprantsuse onmaalikunsti suurepärane poeetiline vaatepunktvastu."<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=13–1417}}</ref>[[Fail:'Constellation According to the Laws of Chance' by Jean Arp (Hans Arp), Tate Modern.JPG|pisi|alt=|"Tähtkuju juhuslikkuse seaduse järgi" 1930]]
 
21-aastaselt otsustas Arp kolida [[Pariis]]i. Ta võttis tunde [[Académie Julian|Juliani AkadeemiaAkadeemias]]s, mis oli tol ajal ringireisivate kunstitudengite meka.
1905. aastal läks ta õppima [[Weimari Kunstikool]]i, kus tema õpetajaks sai [[Ludwig von Hoffmann]]. Ta õppis selles koolis 2 aastat, kuid arvatakse, et sellel koolil polnud tema loomingule suuremat mõju, kui välja arvata tehniline ettevalmistus. Sellegipoolest oli Weimar tol ajal üks suuremaid kunstikeskusi ning Arp hakkas sel perioodil tundma huvi ka prantsuse maalikunsti vastu.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=17}}</ref>
 
1908. aastal lahkus ta Pariisist ja kolis [[Šveits]]i. Tema isa pidi olude tõttu Strasbourgis sigarivabriku sulgema ning nende pere oli kolinud Weggisesse. Arp liitus nendega ning elas peaaegu kaks aastat täielikus isolatsioonis ja üksinduses. Need aastad mängisid tema tulevases karjääris väga suurt rolli.<ref name=":1" /><blockquote>"See oli Weggises, kus ma avastasin, mida tähendab "abstraktne kunst". Kuid minu Šveitsi kolleegid olid skeptilised ja kahtlevad. Kahjuks ma hävitasin kõik oma selle perioodi eksperimentaalsed teosed. Natuke hiljem tutvusin ma [[Wassily Kandinsky|Kandinsky]] ja [[Vladimir_Baranov-Rossine|Rossiné]]'iga, kes olid esimesed inimesed, kes mõistsid ja julgustasid minu kunstilisi ettevõtmisi."<ref name=":1" /></blockquote>1911. aastal lõi ta Šveitsis [https://www.kunstmuseumluzern.ch/en/exhibitions/der-moderne-bund-arp-helbig-luethy-gimmi-hubert-klee/ Moderner Bundi ('modernne punt)] ühenduse. Järgmisel aastal kohtus ta [[Robert Delaunay|Robert]] ja [[Sonja Delaunay|Sonia Delaunayga]] Pariisis ja [[Vassili Kandinsky]]ga [[München]]is. Arp osales [https://www.rem.routledge.com/articles/erster-deutscher-herbstsalon Erste deutsche Herbstsaloni (esimese Saksa sügissalongi)] näitusel 1913. aastal Der Sturmi galeriis Berliinis. Pärast Pariisi naasmist 1914. aastal tutvus ta [[Guillaume Apollinaire]]'i, [[Max Jacob]]i, [[Amedeo Modigliani]] ja [[Pablo Picasso]]ga.<ref>{{Netiviide|autor=The Solomon R. Guggenheim Foundation|url=https://www.guggenheim.org/artwork/artist/Jean-Arp|pealkiri=Jean Arp|väljaanne=Guggenheim|aeg=2019|vaadatud=28.11.2019}}</ref>
21-aastaselt otsustas Arp kolida [[Pariis]]i. Ta võttis tunde [[Juliani Akadeemia]]s, mis oli tol ajal ringireisivate kunstitudengite meka.
 
=== Zürich (1915–1919) ===
1908. aastal lahkus ta Pariisist ja kolis [[Šveits]]i. Tema isa pidi olude tõttu Strasbourgis sigarivabriku sulgema ning nende pere oli kolinud [[Weggis|Weggisesse]]. Arp liitus nendega ning elas peaaegu 2 aastat täielikus isolatsioonis ja üksinduses. Need aastad mängisid tema tulevases karjääris väga suurt rolli.<ref name=":1" />
Kui algas [[Esimene maailmasõda|I maailmasõda]], elas Arp Pariisis, aga kuna ta oli Saksamaa kodanik, siis oleks ta seaduse kohaselt pidanud sõjaväkke minema. Arp ei soovinud sõjas osaleda ning seetõttu lahkus ta Pariisist ja naasis Šveitsi. Ta jõudis [[Zürich]]isse 1915. aasta suvel. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=27}}</ref>
 
Sama aasta Novembrisnovembris korraldas ta [[Otto van Rees]]i ja [[Adja van Rees-Dutilh]]iga näituse Tanneri Galeriis, miskus hõlmaseksponeeris temaoma kollaaže ja [[Gobelään|gobelääne]]. Selle näituse olulineerilisus aspekt oliseisnes seeselles, et kunstnikud olid oma teostes kasutanud uusi materjale nagu [[siid]], [[vill]], [[paber]] ja riideräbalad, mis oli õlimaalis revolutsiooniline. Paar nädalat hiljem sai ta kirja [[Hugo Ball]]ilt, kes kutsus teda dekoreerima [[Cabaret Voltaire]]'i, mis oli tol ajal üks tuntumaid Zürichi kunstiklubisid. Arp oli kohe nõus ning ta sai kaunistadakaunistas seinad baaris, kus üritused toimusid. SamutiSeal esitas ta ka oma luuletusi.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=29–30}}</ref>
"See oli Weggises, kus ma avastasin, mida tähendab "abstraktne kunst". Kuid minu Šveitsi kolleegid olid skeptilised ja kahtlevad. Kahjuks ma hävitasin kõik oma selle perioodi eksperimentaalsed teosed. Natuke hiljem tutvusin ma [[Wassily Kandinsky|Kandinsky]] ja [[Vladimir_Baranov-Rossine|Rossiné]]'iga, kes olid esimesed inimesed, kes mõistsid ja julgustasid minu kunstilisi ettevõtmisi."<ref name=":1" />
 
1911. aastal lõi ta Šveitsis [https://www.kunstmuseumluzern.ch/en/exhibitions/der-moderne-bund-arp-helbig-luethy-gimmi-hubert-klee/ Moderner Bundi ('modernne punt)] ühenduse. Järgmisel aastal kohtus ta [[Robert Delaunay|Robert]] ja [[Sonja Delaunay|Sonia Delaunayga]] Pariisis ja [[Vassili Kandinsky]]ga [[München]]is. Arp osales [https://www.rem.routledge.com/articles/erster-deutscher-herbstsalon Erste deutsche Herbstsaloni (esimese Saksa sügissalongi)] näitusel 1913. aastal Der Sturmi galeriis Berliinis. Pärast Pariisi naasmist 1914. aastal tutvus ta [[Guillaume Apollinaire]]'i, [[Max Jacob]]i, [[Amedeo Modigliani]] ja [[Pablo Picasso]]ga.<ref>{{Netiviide|autor=The Solomon R. Guggenheim Foundation|url=https://www.guggenheim.org/artwork/artist/Jean-Arp|pealkiri=Jean Arp|väljaanne=Guggenheim|aeg=2019|vaadatud=28.11.2019}}</ref>
 
=== Zürich 1915–1919 ===
Kui algas [[Esimene maailmasõda|I maailmasõda]], elas Arp Pariisis, aga kuna ta oli Saksamaa kodanik, siis oleks ta seaduse kohaselt pidanud sõjaväkke minema. Arp ei soovinud sõjas osaleda ning seetõttu lahkus ta Pariisist ja naasis Šveitsi. Ta jõudis [[Zürich]]isse 1915. aasta suvel. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=27}}</ref>
 
Sama aasta Novembris korraldas ta [[Otto van Rees]]i ja [[Adja van Rees-Dutilh]]iga näituse Tanneri Galeriis, mis hõlmas tema kollaaže ja gobelääne. Selle näituse oluline aspekt oli see, et kunstnikud olid oma teostes kasutanud uusi materjale nagu siid, vill, paber ja riideräbalad, mis oli õlimaalis revolutsiooniline. Paar nädalat hiljem sai ta kirja [[Hugo Ball]]ilt, kes kutsus teda [[Cabaret Voltaire]]'i, mis oli tol ajal üks tuntumaid Zürichi kunstiklubisid. Arp oli kohe nõus ning ta sai kaunistada seinad baaris, kus üritused toimusid. Samuti esitas ta oma luuletusi.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=29–30}}</ref>
 
Arp kirjeldas oma Zürichi perioodi järgmiselt: "Tülgastunud maailmasõja tapatalgutest, pühendasime end Zürichis kunstidele. Samal ajal, kui silmapiiril kärkisid kahurid, meie laulsime, maalisime, tegime kollaaže ja kirjutasime kogu oma väega luuletusi. Me otsisime kunsti, mis põhineks kindlal vundamendil, mis raviks terveks ajastu hulluse ja taastaks tasakaalu põrgu ja taeva vahel. Meil oli eelaimdus, et ühel päeval kasutavad isegi võimuahned gangsterid kunsti selleks, et inimeste meeli halvata."<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=30}}</ref>[[Fail:KMM Arp 02.JPG|pisi|"Pilvekarjus" 1953]]Samal perioodil armus ta ka [[Sophie Taeuber-Arp|Sophie Taeuberisse]]. Väidetavalt oli see armastus esimesest silmapilgust ning 1922. aastal noored abiellusid. Sophie oli maalikunstnik ja tantsija.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=31}}</ref>
 
=== Köln (1919–1920) ===
[[Dadaism]] ei rajanud teed ainult Zürichis. Uue ajastu kommunikatsioonivahendid tegid info liikumise äärmiselt kiireks ning peaaegu samal ajal tõstis dadaism pead ka [[Berliin]]is, [[Hannover]]is, [[Köln]]is, Pariisis ja [[New York|New Yorgis]], kuigi selle kunstivoolu nimi võis linnadeeri vahelpaigus erineda. Põhjus, miks Arp otsustas minna teiste suurlinnade asemel Kölni, ei ole teada. Arvatakse, et ta võis olla kirjavahetuses [[Max Ernst]]iga. Samuti võis kirjavahetus toimuda [[Johannes Theodor Baargeld]]iga, rikka pankuri pojaga, kes lõi ajalehe Der Ventilator ('ventilaator'), et propageerida revolutsioonilisi ideid nii kunstis kui ka poliitikas, mille toimetamisel aitas kaasa ka Arp. Esimese väljaande rõhk oli aga liiga palju poliitikal, mistõttu otsustas Max Ernst luua uue väljaande Die Schammade ('"häbi'"), mis oli tähenduslikult sama juhuslik nagu dadaism. Arp kirjutas väljaandesse ning andis koos Ernstiga välja ka maalide seeria, mille nad nimetasid [https://www.artbasel.com/catalog/artwork/52839/Max-Ernst-Typoskript-Manifest-FaTaGaGa Fatagagaks.] <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=43}}</ref>
 
=== Pariis (1920–1940) ===
Suurem osa dadaliikumisest jätkas pärast IEsimest maailmasõda Pariisis. Arpi kohta öeldi, et mida rohkem temast sai [[Sürrealism|sürrealist]], seda rohkem jäi ta dadaistiks. [[André Breton]] ja sürrealistid võtsid Arpi Pariisis hästi vastu. Samas oli Arp 1920. aastaks arendanud välja oma isikliku stiili ning ta ei tahtnud, et teised teda mõjutaksid. Kuna ta kuulus kunstiühendustesse ning tol ajal liikus ringi palju kunstimanifeste, siis allkirjastas Arp neid selleks, et häid suhteid hoida. Ta arvas, et allkirjastamine on lihtsam kui vastuvaidlemine, kuigi tegelikult oli ta poliitiliselt erapooletu. Arp arvas,meelest etjätkasid sürrealistid jätkavad samu antiesteetika [[Dogma|dogmasid]], millega aastaid tagasi Zürichis juba alustati ning ta tundis, et võib neid toetada ilma, et laseks end nende dogmadest liiga palju mõjutada. Sel perioodil olid samas seisus ka paljud teised kunstnikud.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=47}}</ref>
 
[http://www.weinstein.com/artists/marcel-jean/ Marcel Jean] ütles Arpi kohta seda, et kuigi kunstnik polnud liikumistega kaasnevatel koosolekutel eriti sage külaline, siis väljendas ta oma kuuluvust läbi oma kunstiteoste. Arp jättis poliitilise poole alati välja, sest ta polnud sellest lihtsalt huvitatud.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=50–51}}</ref>
 
1926. aastal otsustas Arp lõplikult Prantsusmaale jääda ning ta ostis [[Meudon]]isse maja. Järgnevad aastad kuni IITeise maailmasõja alguseni olid suured eneseotsingute, eksperimentide ja tehniliste avastuste aastad. Ta suhtles [[Piet Mondrian|Mondriani]], [[Theo van Doesburg]]i, [[Michel Seuphor|Seuphori]] ja [[Sürrealism|sürrealistidega]]. Samuti tegi ta koostööd abikaasa Sophie Taeuberiga. 1920–1939 avaldati 11 raamatut ja portfooliot Arpi teostest. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=53–54}}</ref>
 
Olulisimaks sündmuseks peetakse 1930. aastat, kui Arp hakkas eksperimenteerima ümaravormiliste iseseisvate skulptuuridega. Ta oli 44-aastane ning oli terve oma eelneva karjääri jooksul kasutanud vaid revolutsioonilisi materjale nagu [[Puulõige|puulõiked]], [[papp]], kollaažid jms. Paljud oma varasemad katsetused oli ta aga hävitanud. Arp oli varem traditsioonilisse seisvasse skulptuuri skeptiliselt suhtunud, sest seda seostati akadeemilisusega.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=54–55}}</ref>
 
=== Hilisem periood (1940–1966) ===
IITeise maailmasõja tõttu ei saanud Arp enam Meudonis elada. Ta põgenes 1940. aastal koos Sophie, [[Sonja Delaunay]], [[Alberto Magnelli|Alberto]] ja Susi Magnelliga [[Grasse|Grassesse]], kus nad elasid peaaegu 2kaks aastat. Kunstnik meenutas sealset elu nii: "Kaks aastat elasime me selles imelises kohas, ümbritsetuna lilledest, valgusest ja pilvedest, üritades unustada sõjaõudusi. Me joonistasime, kasutasime vesivärve ja kivitrükki ja lõime kõige kaunima raamatu "[https://www.amorosart.com/oeuvre-arp-aux_nourritures_terrestres_-11486.html Les Nourritures Terrestres"] ("Maised viljad")... Hoolimata sõjaõudustest vaatan ma sellele ajale tagasi kui ühele kaunimale mu elus. Sel perioodil polnud jälgegi edevusest, ülbusest või rivaalitsemisest."<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=57}}</ref>
[[Fail:Jean Arp Configuration.jpg|pisi|"Konfiguratsioon" 1931]]
1942. aastaks ei olnud enam Arpil ohutu Prantsusmaal elada ning ta põgenes koos Sophiega Zürichisse. Kui Sophie 13. jaanuaril 1943 suri, oli see Arpile nii suur hoop, et järgmisel viiel aastal ei loonud ta ühtegi iseseisvat teost. Ainsad märked tema tegemistest olid 1943–1945 ilmunudon 4 kogumikku, kuhu Arp oli märgitud luuletuste autori või illustraatorina. 1946. aastal otsustas ta Meudonisse naasta ning jätkajätkata skulptuuride loomist. Meudonist sai tema põhiline kodu, aga 1959. aastal sai ta maja koos aiaga ka Soldunosse, kuhu ehitas suure töökoja.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=58}}</ref>
 
1949. aastal külastas ta esmakordselt [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriike]], kus külastas enda näituse avamistkui [[Curt Valentin|Curt Valentini Galeriis]] avati tema näitus. Eelneval aastal oli temast avaldatud ka laiaulatuslik [[monograafia]], mille koostajateks olid [[Robert Motherwell]], [[Carola Giedion-Welcker]] ja [[Bernard Karpel]]. Arpi kuulsus oli selleks ajaks ülemaailmne. Eriti suurtpopulaarne populaarsust kogusoli ta Ameerika Ühendriikides. 1950. aastal kutsuti ta tegema seinareljeefi [[Harvardi ülikool|Harvardi Ülikoolile]]. Sellele järgnesid paljudhulk tööpakkumisedtööpakkumisi ja näitusednäitusi. 1954. aastal võitis ta Rahvusvahelise Skulptuuriauhinna [[Veneetsia]] [[biennaal]]il. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=58–59}}</ref>
 
1959. aastal abiellus Arp [https://www.tate.org.uk/art/artists/marguerite-hagenbach-19168 Marguerite Hagenbachiga], kes oli juba aastaid olnud tema lähedane sõber ja töökaaslane. Viimastel eluaastatel võitis Arp veel mitu preemiat: 1963. aastal ''Grand Prix National des Arts'', 1964. aastal Carnegie auhindauhinna, 1965. aastal Goethe auhinna [[Hamburgi Ülikool]]is ja [[Verdienstkreuz|Verdienstkreuzi]]. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=60}}</ref>
 
Jean Arp suri 7. juunil 1966 Baselis.
 
=== Stiil ===
Jean Arpi teosed ei esindakujuta sihilikult midagi, samas on neil kindel inspiratsioon loodusest. Tema kõige [[Abstraktsus|abstraktsemad]] teosed viitavad orgaanilisusele, mis hoiab vaataja uudishimulikuna. Arp oli üks esimesi, kes muutis juhuslikkuse oluliseks osaks oma kunstist, sest kuni tema eksperimentideni olid Lääne kunstnikud püüdnud pigem kunsti kontrollida. Üks huvitavaid aspekte on see, et Arp tegi oma taiesed kõigepealt valmis ja alles siis pani neile nimed, et vältida meelte mõju oma skulptuuridele. Kuna ta alustas dadaismist ning liikus edasi sürrealismi, peetakse tema stiili ja töid oluliseks ühenduslüliks nende kahe liikumise vahel.<ref>{{Netiviide|autor=THE ART STORY FOUNDATION|url=https://www.theartstory.org/artist/arp-hans/|pealkiri=Hans Arp|väljaanne=The Art Story|aeg=|vaadatud=26.11.2019}}</ref>
 
=== Kokkuvõte ===
[[Fail:Pagoda Fruit by Jean Arp, Tate Liverpool.jpg|pisi|"Pagoodi vili" 1949]]
Jean Arp oli kunstnik, keda iseloomustas lihtsus, lahkus, väärikus ja tarkus. Ta leidis oma isikupärase suuna juba varases eas. Kunstimaailma korruptsioon ja intriigid teda ei häirinud ning öeldakse, et tal oli samu omadusi nagu [[Jaapan|Jaapani]] [[Zen|''zen''-kunstnikel]], sest ta armastas loodust ja inimesi kõigi nende erinevustega. Oluline osa tema elus oli huumoril ja fantaasial, isegi tema varajased dadaistlikud teosed ei olnud kunagi vägivaldsed ega groteskselt moondunud. Ta oli tark ja instinktiivne ning tema teosed nii poeesias kui skulptuuris peegeldasid alati ausalt tema iseloomu.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=64}}</ref>
 
Arp ise kirjeldas oma meetodit järgmiselt: <blockquote>"Igaüks, kes üritab pilvi nooltega alla lasta, väsib varsti. Paljud skulptorid on sellised rumalad jahtijad. Tegelikult peaks tegema nõnda: meelita pilve viiulipalaga, mida mängitakse trummidel või trummipalaga, mida mängitakse viiulil. Siis ei lähe kaua, kuni pilv tuleb ise maa peale ning täis õnne, muutub kiviks. Seega ainult silmapilgus avastab skulptor oma kõige ilusamaid töid."<ref name=":2" /></blockquote>
 
== Viited ==