Neoimpressionism: erinevus redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
Resümee puudub
PResümee puudub
{{ToimetaAeg|kuu=november|aasta=2006}}
[[Fail:Georges Seurat - Un dimanche après-midi à l'Île de la Grande Jatte.jpg|pisi|George Serat [[Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel|"Pühapäeva pärastlõuna Grande-JetteJatte'i saarel"]] (1884–1886; õli lõuendil; 207,6 × 308 cm; Chicago kunstimuuseum)|256x256px]]'''Neoimpressionism''' oli [[19. sajand]]i lõpus levinud [[kunst]]ivool, mis lähtus impressionismist, kuid selles domineeris vahetu mulje edastamise üle teaduslikum joone- ja värvikasutus. Neoimpressionismi kontekstis räägitakse ka [[Puäntillism|puäntillismist]] ja [[Divisionism|divisionismist]], sest need tehnikad domineerisid varases neoimpressionismis.
 
Neoimpressionismi alguseks loetakse prantsuse maalikunstniku [[Georges Seurat|Georges Seurat']] maali [[Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel|"Pühapäeva pärastlõuna Grande-JetteJatte'i saarel"]] (1884–1886) esitlemist 1886. aastal toimunud Sõltumatute Salongi (''Salon des Indépendants'') näitusel Pariisis.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=John G. Hutton|pealkiri=Neo-impressionism and the search for solid ground: Art, science, and anarchism in fin-de-siecle France|aasta=2004|koht=Baton Rouge, Louisiana|kirjastus=Louisiana State University Press|isbn=0807118230}}</ref>
|256x256px]]'''Neoimpressionism''' oli [[19. sajand]]i lõpus levinud [[kunst]]ivool, mis lähtus impressionismist, kuid selles domineeris vahetu mulje edastamise üle teaduslikum joone- ja värvikasutus. Neoimpressionismi kontekstis räägitakse ka [[Puäntillism|puäntillismist]] ja [[Divisionism|divisionismist]], sest need tehnikad domineerisid varases neoimpressionismis.
 
Neoimpressionismi alguseks loetakse prantsuse maalikunstniku [[Georges Seurat|Georges Seurat']] maali [[Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel|"Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jette'i saarel"]] (1884–1886) esitlemist 1886. aastal toimunud Sõltumatute Salongi (''Salon des Indépendants'') näitusel Pariisis.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=John G. Hutton|pealkiri=Neo-impressionism and the search for solid ground: Art, science, and anarchism in fin-de-siecle France|aasta=2004|koht=Baton Rouge, Louisiana|kirjastus=Louisiana State University Press|isbn=0807118230}}</ref>
 
==Ajalugu==
Neoimpressionismi sünni valmistas ette 1884. aastal Sõltumatute Kunstnike Seltsi asutamine, mille liikmed, kunstnikud [[Albert Dubois-Pillet]], Georges Seurat, [[Paul Signac]] ja [[Odilon Redon]] said nõnda ametlikust [[Salong (Pariis)|Salongist]] kõrvale jäädes vabalt oma teoseid eksponeerida. Kaks aastat hiljem, 1886. aastal pälvis grupprühm kunstnikke, nende seas ka Seurat, Sõltumatute Salongi näitusel palju tähelepanu. Kunstikriitik [[Félix Fénéon]] ristis nende stiili neoimpressionismiks. [[Pilt:Georges Seurat 019.jpg|thumb|Georges Seurat "[[Tsirkus (maal)|Tsirkus]]" (1890–1891; õli lõuendil; 185,5 × 152,5 cm; [[Orsay muuseum]])|233x233px]]
Järgmisel aastal kutsus Le Vingt Seurat' ja [[Camille Pissarro]] Brüsselisse ning stiil hakkas levima teistesse riikidesse. Liikumisega ühinesid kunstnikud [[Charles Angrand]], [[Henri Edmond Cross]], [[Albert Dubois-Pillet]], [[Léo Gausson]], [[Louis Hayet]] ja [[Maximilien Luce]],<ref>{{Raamatuviide|autor=Robert Herbert|pealkiri=Seurat drawings and paintings|aasta=2001|kirjastus=Yale University Press|isbn=0300071310}}</ref> keda paelusid teaduslik lähenemine ja uued maalitehnikad. Neoimpressionistid leidsid publikut peamiselt tänu Paul Signaci tegevusele ja tema [[1899]]. aastal ilmunud raamatule "Eugène Delacroix'st neoimpressionismini". Aastaid 1886–1891 võib pidada neoimpressionismi õitseajaks.
 
Järgmisel kümnendil konkretiseerusid stiili tunnused: selles kasutati poliitilisi ja ühiskonnas kõneainet tekitavaid ideid, aga ka tollal pead tõstnud [[Anarhism|anarhismi]].<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=John G. Hutton|pealkiri=Neo-impressionism and the search for solid ground: Art, science, and anarchism in fin-de-siecle France|aasta=2004|koht=Baton Rouge, Louisiana|kirjastus=Louisiana State University Press|isbn=0807118230}}</ref> Signac naasis [[1890]]. aastate lõpus varasema visuaalse harmoonia juurde, mis tekitas radikaalsema meelelaadiga neoimpressionistide seas pingeid.
 
==Kunstnikud==
[[Pilt:Paul Signac Palais des Papes Avignon.jpg|thumb|Paul Signac "Paavstide loss Avignonis" (1900; õli lõuendil; 73,5 x× 92,5 cm; Orsay muuseum)]]
* Charles Angard ([[1854]]–[[1926]])
* Henri-Edmond Cross ([[1856]]–[[1910]])